Epistemoloogia: teadmiste filosoofia, mõiste ja põhiprobleemid

Epistemoloogia on teadmiste filosoofia. See püüab vastata küsimustele "Mis on teadmine?" ja "Kuidas teadmisi omandatakse?".

Epistemoloogid on filosoofid, keda huvitavad sellised küsimused nagu see, kas on võimalik omada teadmisi, millised on teadmised ja kuidas inimesed asju teada saavad.

Üks esimesi filosoofe, kes tegi nende küsimuste kohta selge avalduse, oli Ksenofanees (570-470 eKr). Järgnev ütlus oli ja on siiani kuulus:

"Kindlat tõde ei ole ühelgi inimesel... sest isegi kui tal õnnestub kunagi öelda, mis on tõsi, ei saa ta seda kunagi teada".

See on varajane skeptitsism.

Põhiprobleemid ja mõisted

Mis on teadmine? Traditsiooniliselt defineeriti teadmist kui õigustatud tõet uskumust (justified true belief, JTB). 20. sajandi keskel näitasid aga Gettieri juhtumid, et õige, õigustatud ja tõene uskumus ei pruugi alati olla tõeline "teadmine". See pani teoreetikud otsima rangemaid või alternatiivseid definiitsioone.
Õigustus (justification) — kuidas ja mille alusel inimese uskumus on õigustatud? Siin tekib vahe internalismi ja externalismi vahel: kas õigustus peab olema juurdepääsetav inimesele endale (internalism), või piisab õigustuse olemasolust sõltumata subjekti teadmisest sellel õigustusest (externalism, nt reliabilism)?
Tõde — mitu tõe teooriat konkureerib epistemoloogias: korespondentsiteooria (väide vastab faktidele), koherentsusteooria (väide sobib paremini süsteemi sees), pragmaatiline lähenemine jms.
Teadmiste allikad — tajud, mälu, loogiline mõtlemine, intuitioon, tunnistused ja empiirilised meetodid. Kriitiline küsimus on, kui usaldusväärsed need allikad on ja millistel tingimustel need annavad teadmisi.
Skeptitsism — väidab, et tegelik teadmine võib olla teoreetiliselt võimatu või raske saavutada (nt kahtlus meelte petmises, Descartes’i “demon” – mõttekäik). Skeptitsism sunnib täpsustama, mida teadmise nõuded tegelikult hõlmavad.

Peamised epistemoloogilised teooriad

Justified True Belief (JTB) — klassikaline määratlus, mille Gettier näited kritiseerivad.
Reliabilism — õigustus tuleneb uskumuse kujunemise protsessi usaldusväärsusest (näiteks taju on usaldusväärne enamasti, seega tajupõhised uskumused võivad olla õigustatud).
Virtue epistemology — rõhutab teadmise allikana epistemoloogilisi voorusi (nt tähelepanelikkus, ausus, oskus põhjendada).
Naturaliseeritud epistemoloogia — soovib ühendada epistemoloogia empiriliste teadustega (Quine’i ja teiste lähenemised): teadmiste uurimine toimub teaduslike meetodite abil.
Sotsiaalne epistemoloogia — keskendub teadmistele kui sotsiaalsele nähtusele: tunnistused, eksperdiautoriteet, info levik ja teadmisteinstitutsioonide toimimine on olulised.
Bayesiaanlik epistemoloogia — modelleerib uskumuste muutumist tõenäosuste abil ja rõhutab, kuidas tuleb teavet uuendada uue tõendusmaterjali valguses.

Ajalooline ülevaade — peamised autorid ja etapid

Antiik ja keskaja: Plato ja Aristoteles arutasid teadmise loomu ja eristust meelelisi arvamusi (doxa) ning kindlaid teadmisi (episteme) vahel.
Renessanss ja varauusaeg: Descartes tõstis kahtluse meetodina esile ja püüdis rajada kindla teadmise alused. Locke, Berkeley ja Hume keskendusid tajule, kogemusele ja põhjuslikkusele.
Kant: pakkus lahenduse, ühendades sensoorse kogemuse ja mõistuse a priori tingimused — teadmiste tingimused on nii subjekti kui ka maailma omaduste koosmõju.
20. sajand: analüütiline epistemoloogia tõi JTB mudeli; Gettier (1963) tekitas kriisi; Quine ja naturaliseeritud epistemoloogia läksid empirismi suunas; hiljem tekkisid reliabilism, vooruseepistemoloogia, sotsiaalne ja feministsed epistemoloogiad.

Meetodid ja tööriistad

Kontseptuaalanalüüs — mõistete nagu "teadmine", "usutavus", "õigustus" täpsustamine läbi argumentide ja mõttekatsete.
Mõttekatsed — (nt Gettieri näited) aitavad testida definitsioone ja intuitsioone.
Formaalne epistemoloogia — kasutab matemaatikat, loogikat ja tõenäosusteooriat (Bayes) uskumuste modelleerimiseks.
Empiirilised uuringud ja eksperimentaalne epistemoloogia — uurib, kuidas inimesed tegelikult usuvad ja põhjendavad (seotud psühholoogia ja sotsiaalteadustega).

Miks epistemoloogia on praktikas oluline?

Epistemoloogia ei ole pelgalt teoreetiline distsipliin — selle järeldused mõjutavad teadust, õigust (nt tõendite hindamine kohtus), meediakirjaoskust ja selle, kuidas ühiskond hindab eksperte ja teavet. Arusaam sellest, mida tähendab "teada", aitab võidelda valeinfo ja manipuleerimisega ning arendada tõhusamaid õppimis- ja otsustusmeetodeid.

Kokkuvõte ja edasi lugemiseks

Epistemoloogia uurib fundamentaalseid küsimusi teadmise, tõe ja õigustuse kohta. See hõlmab nii ajaloolisi diskussioone kui ka kaasaegseid suundi nagu naturaliseerimine, sotsiaalne epistemoloogia ja formaalne (Bayesiaanlik) lähenemine. Oluline on mõista, et epistemoloogia aitab selgitada mitte ainult seda, mida me väidame teadvat, vaid ka kuidas ja miks me üksteist ning infokanaleid usaldame.

Kui soovite, võin lisada lühikese nimekirja põhikirjandusest ja lihtsamatest sissejuhatavatest tekstidest eesti keeles või inglise keeles.

Mõned positsioonid

Teadmine kuidas vs. teadmine, et: See oli Gilbert Ryle'i idee. Moraaliküsimused võivad näiteks taanduda sellele, kuidas käituda. Teadus võib olla seotud teadmisega, et midagi on nii.
Ratsionaalne vs. empiiriline teadmine: Ratsionaalne teadmine (kui see on olemas) on teadmine, mis on üles ehitatud inimese sisemise mõtlemise põhjal. Empiiriline teadmine on üles ehitatud sellest, mis on saadud meelte kaudu.
Viga: Teadmine ei saa eksida vs. vigade tegemise võimalus on teadmiste oluline osa (Ludwig Wittgenstein).

Selliseid arutelusid on teisigi.

Seotud leheküljed

Episteemiline kogukond

Küsimused ja vastused

K: Mis on epistemoloogia?

V: Epistemoloogia on teadmiste filosoofia, mis püüab vastata küsimustele "Mis on teadmised?" ja "Kuidas teadmisi omandatakse?".

K: Kes on epistemoloogid?

V: Epistemoloogid on filosoofid, keda huvitavad sellised küsimused nagu see, kas on võimalik omada teadmisi, millised on teadmised ja kuidas inimesed asju teada saavad.

K: Kes oli Ksenofanes ja millega ta tegeles?

V: Xenofanes oli üks esimesi filosoofe, kes tegi selge avalduse epistemoloogiaga seotud teadmiste küsimuste kohta. Ta elas aastatel 570-470 eKr.

K: Milline on Ksenofanese kuulus ütlus?

V: Ksenofaneuse kuulus ütlus on: "Kindlat tõde ei ole inimesel... sest isegi kui tal õnnestub kunagi öelda, mis on tõde, ei saa ta seda kunagi teada". See ütlus esindab skeptitsismi varajast vormi.

K: Mis on skeptitsism epistemoloogias?

V: Skepsis epistemoloogias on seisukoht, et teadmine on ebakindel või võimatu saavutada. See hõlmab vastuvõetud uskumuste või teadmiste väidete kahtlemist või kahtluse alla seadmist.

K: Miks uurivad episteemoloogid teadmiste mõistet?

V: Epistemoloogid uurivad teadmiste mõistet, sest nad tahavad mõista, mis on teadmised ja kuidas neid saab omandada. Nad püüavad välja selgitada teadmiste olemust ja piiranguid, et parandada meie arusaamist maailmast.

K: Millised on peamised küsimused, mis episteemolooge huvitavad?

V: Epistemolooge huvitavad sellised küsimused nagu see, kas teadmised on võimalikud, millised teadmised on olemas, kuidas teadmisi omandatakse ja millised on teadmiste piirid. Samuti uurivad nad uskumuste ja teadmiste vahelist suhet ning seda, kuidas saab teadmisväiteid õigustada või tagasi lükata.