Ludwig Wittgenstein (1889–1951): teosed, loogika ja keelefilosoofia

Ludwig Josef Johann Wittgenstein ([luːtvɪç ˈjoːzɛf ˈjoːhan ˈvɪtgənʃtaɪn] saksa keeles) (26. aprill 1889 - 29. aprill 1951) oli Austria filosoof. Ta tegeles peamiselt loogika aluste, matemaatika-, meele- ja keelefilosoofiaga. Teda peetakse üheks XX sajandi tähtsaimaks filosoofiks.

Enne oma surma 62-aastaselt oli Wittgensteini ainus raamat, mille ta oli avaldanud, "Tractatus Logico-Philosophicus". Tema teine raamat "Filosoofilised uurimused" ilmus vahetult pärast tema surma. Mõlemat teost peetakse analüütilise filosoofia jaoks väga oluliseks.

Elulugu lühidalt

Wittgenstein sündis jõuka ja kultuurihuvilise perekonna peres Viinis. Alguses õppis ta inseneriteadust (eelkõige aeronautikat) Berlinis ja Manchesteris, kuid sattus kiiresti huvituma matemaatikast ja loogikast. Ta liitus Cambridge'i ülikooliga, kus tema õpetajaks sai Bertrand Russell. Esimese maailmasõja ajal teenis Wittgenstein Austro-Ungari armees ja sõja ajal valmisid tema mõttekäigud, mis hiljem koondusid Tractatusesse. Pärast sõda elas ta kokkuvõtvalt tagasihoidlikku elu: töötas kooliõpetajana, ehitajana, aednikuna ja haiglaabina ning pühendus vaheldumisi filosoofilisele tööle ja õpetamisele.

Peamised filosoofilised ideed

Wittgensteini töö võib jagada kahte suurt etappi, mida sageli nimetatakse varajaseks ja hiliseks Wittgensteiniks.

• Varajane Wittgenstein (Tractatus): Tractatus Logico-Philosophicus (esialgselt saksa keeles) esitab nn pildi- või kujutisteooria keelest. Wittgenstein väitis, et laused on maailmast tehtud pildid: sõnad peavad omama loogilist vormi, mis võimaldab lausel "peegeldada" faktilisi seise maailmas. Ta rõhutas eristust selle vahel, mida saab öelda (loogiliselt tähendusrikkaid lauseid) ja mida saab ainult näidata (näiteks eetika, esteetika ja metafüüsika), millest keele kaudu rääkida ei saa. Tractatus lõppeb kuulsate mõtetega keele piiridest ja sellega, et "mille üle ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida".
• Hilisem Wittgenstein (filosoofilised uurimused): pööras ta kriitikat varajase mõtteviisi suhtes ja arendas välja uue vaatenurga: tähendus kui kasutus. Selles etapis rõhutas ta, et sõnade tähendus selgub nende kasutusviisist erinevates "keelemängudes" ning et keele toimimine on seotud inimeste ühise elukogemuse ehk "eluviisidega". Ta arendas ka kuulsat "privaatkeele" argumenti, mille järgi pole võimalik olla järjekindlalt mõtestatud ainult-isiklikku keelt, mida mõistaks ainult üks inimene. Lisaks käsitles ta reeglite järgimise paradoksi ja rõhutas, et paljudele filosoofilistele probleemidele annab lahenduse keele analüüsimine ja tavakasutuse tähelepanu.

Stiil ja meetod

Wittgensteini mõttekäik on sageli lühike, aforistlik ja näilise fragmenteeritusega. Tractatuses kasutas ta järjest nummerdatud propositsioone, et üles ehitada loogiline süsteem. Hiljem võttis tema kirjutamisstiil kujulise, dialoogilisele ja uurivale toonile lähemale: ta esitab küsimusi, näiteid ja argumendiõnnetusi, mis aitavad lugejal keelekasutust tähelepanelikult uurida. Tema meetod rõhutab selguse tähtsust ja vägistab tihti traditsioonilisi filosoofilisi mõisteid, et neid lahti harutada.

Peamised teosed ja pärand

• Tractatus Logico-Philosophicus — varajane, loogilis-skeemne käsitlus keele ja maailma suhtest (avalikustatud 1921).
• Filosoofilised uurimused (Philosophical Investigations) — hilisem suurteos, mis ilmus postuumselt ja kujundas uue keelefilosoofia suuna (ilmunud pärast 1951. aastat).
• Lisaks on avaldatud tema loengumärkmeid ja käsikirju (nt Blue ja Brown Books, On Certainty, Zettel jpt), mis annavad sügavama ülevaate tema mõtte arengust.

Mõju ja tähendus

Wittgenstein mõjutas sügavalt nii analüütilist filosoofiat kui ka keele- ja meelefilosoofia arengut. Tema varajane töö inspireeris loogilisi positiviste ja Vienna ringkonda, kuigi hiljem kriitiseeris ta mõningaid nende tõlgendusi. Tema hilisem käsitlus andis aluse tava- ehk ordinary language-filosoofiale ning mõjutas selliseid mõtlejaid nagu J. L. Austin, G. E. M. Anscombe ja Stanley Cavell. Wittgensteini ideed on olulised ka praegustes aruteludes tähenduse, normatiivsuse, teaduse ja teadlikkuse teemadel.

Isiklik ja haruldane portree

Wittgenstein oli oma olemuselt eraklik, ranged moraalinormid ja tugevad isiklikud pinged olid tema elus tavalised. Ta muutis elukutseid ja elukohti mitu korda ning oli valmis loobuma kuulsusest ja materialistlikest hüvedest. Samas oli ta väga nõudlik õpetaja, kelle loengud Cambridge'is ja tema jm juures jätsid sügava mulje paljudele õpilastele ja kolleegidele.

Lõppsõna

Wittgensteini töö mõjub tänapäeval jätkuvalt: tema tähelepanekud keele piiridest, tähenduse kasutuspõhisusest ja filosoofiliste probleemide "lahustamisest" argikeelde on endiselt aktuaalsed nii filosoofias kui ka keeleteaduses ja kognitiivses uuringus. Tema teosed kutsuvad lugejat üles keelt ja mõtlemist hoolikalt uurima ning mitte eeldama, et keele- ja mõisteprobleemid lahenevad ilma detailse analüüsita.

Life

Ludwig Wittgenstein sündis 26. aprillil 1889 Viinis Karl ja Leopoldine Wittgensteini pojana. Ta oli noorim kaheksast lapsest ja sündis ühte Austria-Ungari keisririigi silmapaistvamasse ja jõukamasse perekonda. Tema isa vanemad, Hermann Christian ja Fanny Wittgenstein, olid sündinud juudi perekonnas, kuid pöördusid hiljem protestantlusele ning pärast seda, kui nad 1850. aastatel Saksimaalt Viini kolisid, sulandusid nad Viini protestantlikesse ametnikeklassidesse. Ludwigi isast, Karl Wittgensteinist, sai tööstur, kes teenis varanduse raua ja terase valdkonnas. Ludwigi ema Leopoldine, sündinud Kalmus, oli Nobeli preemia laureaadi Friedrich von Hayeki tädi. Hoolimata Karli protestantlusest ja asjaolust, et Leopoldine'i isa oli juut, ristiti Wittgensteini lapsed roomakatoliiklasteks - nende emapoolse vanaema usku - ja Ludwigile anti tema surma korral roomakatoliku matused. Wittgenstein oli homoseksuaalne.

Wittgenstein hakkas õppima masinaehitust. Uurimistööde käigus tekkis tal huvi matemaatika aluste vastu, eriti pärast Bertrand Russelli "Matemaatika põhimõtted" ja Gottlob Frege "Grundgesetze" lugemist. 1911. aastal külastas Wittgenstein Frege'i ja Russelli ning arutas nendega pikalt filosoofiat. Ta avaldas Russellile suurt muljet ja hakkas tegelema loogika ja matemaatilise loogika alustega. Russell nägi Wittgensteinis järeltulijat, kes jätkaks tema tööd.

Traktaat

Esimese maailmasõja ajal teenis Wittgenstein sõjaväes ja arendas oma loogikat. Ta võttis arvesse ka eetilisi aspekte. 1918. aasta suvel sai ta teada, et tema sõber David Pinsent oli hukkunud lennuõnnetuses. Wittgenstein sattus depressiooni ja mõtles enesetapule. Ta läks oma onu Pauli juurde, kus ta suutis lõpetada "Traktaadi". Ükski kirjastaja ei võtnud seda vastu, kuid Russell mõistis, et tegemist on filosoofiliselt olulise teosega, ja kirjutas sissejuhatuse. Wittgensteinile see ei meeldinud, sest ta arvas, et Russell ei ole raamatust aru saanud. Lõpuks trükkis Wilhelm Ostwaldi ajakiri Annalen der Naturphilosophie 1921. aastal saksakeelse väljaande ja Routledge'i Kegan Paul trükis 1922. aastal kakskeelse väljaande koos Russelli sissejuhatusega.

Traktaadi järgsed aastad

Kuna Wittgenstein arvas, et "Traktaat" on lahendanud kõik filosoofia probleemid, jättis ta filosoofia pooleli ja naasis Austriasse, et saada algkooliõpetajaks. Wittgensteinil olid ebarealistlikud ootused maapiirkonna lastele, keda ta õpetas, ja tal oli vähe kannatust nende lastega, kellel puudus matemaatika andekus. Kuid huviliste lastega, eriti poistega, saavutas ta häid tulemusi. Tema karmid distsipliinimeetodid tõid kaasa erimeelsusi mõne õpilase vanematega ning lõpuks lahkus ta ametist ja naasis Viini, tundes, et oli kooliõpetajana ebaõnnestunud.

Pärast kooliõpetaja töölt loobumist töötas Wittgenstein Viini lähedal asuvas kloostris aedniku abina ja seejärel töötas ta koos arhitekt Paul Engelmanniga. See intellektuaalne töö aitas Wittgensteini tuju taastada.

Aastatel 1925-1928 läks ta oma õe Margareti juurde Viini, kus too ehitas maja. Wittgenstein ja arhitekt Paul Engelmann ehitasid selle koos, ja kuigi nad ei elanud selles kunagi, on "Haus Wittgenstein" Viinis tänaseni alles.

Selle töö lõpupoole võttis Wittgensteiniga ühendust Moritz Schlick, üks vastloodud Viini ringkonna juhtfiguure. See kontakt stimuleeris Wittgensteini intellektuaalselt ja äratas tema huvi filosoofia vastu.

Tagasi Cambridge'i

1929. aastal otsustas ta naasta Cambridge'i. Raudteejaamas võttis teda vastu hulk Inglismaa suurimaid intellektuaale. Ta avastas oma õuduseks, et ta on nüüd üks kuulsamaid filosoofe maailmas. 1939. aastal nimetati Wittgenstein Cambridge'i filosoofia õppetooli.

Teise maailmasõja ajal lahkus ta Cambridge'ist ja asus vabatahtlikuna haiglaporteriks Guy's Hospitalis Londonis ja laborantiks Newcastle upon Tyne'i Royal Victoria Infirmary's.

Viimased aastad

Wittgenstein lahkus 1947. aastal Cambridge'i ülikoolist, et keskenduda oma kirjutamisele. Kui ta 1949. aastal avastas, et tal on eesnäärmevähk, oli ta kirjutanud suurema osa materjalist, mis avaldati pärast tema surma Philosophische Untersuchungen (Filosoofilised uurimused) nime all, mis võib olla tema tähtsaim teos. Ta suri eesnäärmevähki Cambridge'is.

Hochreit 1920. Wittgenstein istub oma õe Helene Salzeri ja tema sõbra Arvid Sjögreni vahel.


"Täna oli 18 1p-münti Ludwig Wittgensteini hauale Cambridge'i taevaminemise koguduse hauaplatsil (Parish of the Ascension Burial Ground). Algselt - mõned päevad tagasi - oli seal neli, laiali laotatult; ja siis viis väikeses kuhjas ühel pool. Täna hommikul oli 15 korralikult tema nime allapoole. Nüüd on seal veel kolm, ikka veel kenasti rivis. Aastate jooksul on hauale asetatud arvukalt väikseid esemeid, sealhulgas sidrun, seapirukas, härra Kiplingi tassikook ja budistlik palveratas. See kõik on väga intrigeeriv."

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Ludwig Josef Johann Wittgenstein?

K: Millal ta suri?

K: Milliseid raamatuid ta enne oma surma avaldas?

K: Millest räägib "Tractatus Logico-Philosophicus"?

K: Milliseid teoseid on talle pärast tema surma veel omistatud?

Otsing