Ludwig Josef Johann Wittgenstein ([luːtvɪç ˈjoːzɛf ˈjoːhan ˈvɪtgənʃtaɪn] saksa keeles) (26. aprill 1889 - 29. aprill 1951) oli Austria filosoof. Ta tegeles peamiselt loogika aluste, matemaatika-, meele- ja keelefilosoofiaga. Teda peetakse üheks XX sajandi tähtsaimaks filosoofiks.

Enne oma surma 62-aastaselt oli Wittgensteini ainus raamat, mille ta oli avaldanud, "Tractatus Logico-Philosophicus". Tema teine raamat "Filosoofilised uurimused" ilmus vahetult pärast tema surma. Mõlemat teost peetakse analüütilise filosoofia jaoks väga oluliseks.

Elulugu lühidalt

Wittgenstein sündis jõuka ja kultuurihuvilise perekonna peres Viinis. Alguses õppis ta inseneriteadust (eelkõige aeronautikat) Berlinis ja Manchesteris, kuid sattus kiiresti huvituma matemaatikast ja loogikast. Ta liitus Cambridge'i ülikooliga, kus tema õpetajaks sai Bertrand Russell. Esimese maailmasõja ajal teenis Wittgenstein Austro-Ungari armees ja sõja ajal valmisid tema mõttekäigud, mis hiljem koondusid Tractatusesse. Pärast sõda elas ta kokkuvõtvalt tagasihoidlikku elu: töötas kooliõpetajana, ehitajana, aednikuna ja haiglaabina ning pühendus vaheldumisi filosoofilisele tööle ja õpetamisele.

Peamised filosoofilised ideed

Wittgensteini töö võib jagada kahte suurt etappi, mida sageli nimetatakse varajaseks ja hiliseks Wittgensteiniks.

  • Varajane Wittgenstein (Tractatus): Tractatus Logico-Philosophicus (esialgselt saksa keeles) esitab nn pildi- või kujutisteooria keelest. Wittgenstein väitis, et laused on maailmast tehtud pildid: sõnad peavad omama loogilist vormi, mis võimaldab lausel "peegeldada" faktilisi seise maailmas. Ta rõhutas eristust selle vahel, mida saab öelda (loogiliselt tähendusrikkaid lauseid) ja mida saab ainult näidata (näiteks eetika, esteetika ja metafüüsika), millest keele kaudu rääkida ei saa. Tractatus lõppeb kuulsate mõtetega keele piiridest ja sellega, et "mille üle ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida".
  • Hilisem Wittgenstein (filosoofilised uurimused): pööras ta kriitikat varajase mõtteviisi suhtes ja arendas välja uue vaatenurga: tähendus kui kasutus. Selles etapis rõhutas ta, et sõnade tähendus selgub nende kasutusviisist erinevates "keelemängudes" ning et keele toimimine on seotud inimeste ühise elukogemuse ehk "eluviisidega". Ta arendas ka kuulsat "privaatkeele" argumenti, mille järgi pole võimalik olla järjekindlalt mõtestatud ainult-isiklikku keelt, mida mõistaks ainult üks inimene. Lisaks käsitles ta reeglite järgimise paradoksi ja rõhutas, et paljudele filosoofilistele probleemidele annab lahenduse keele analüüsimine ja tavakasutuse tähelepanu.

Stiil ja meetod

Wittgensteini mõttekäik on sageli lühike, aforistlik ja näilise fragmenteeritusega. Tractatuses kasutas ta järjest nummerdatud propositsioone, et üles ehitada loogiline süsteem. Hiljem võttis tema kirjutamisstiil kujulise, dialoogilisele ja uurivale toonile lähemale: ta esitab küsimusi, näiteid ja argumendiõnnetusi, mis aitavad lugejal keelekasutust tähelepanelikult uurida. Tema meetod rõhutab selguse tähtsust ja vägistab tihti traditsioonilisi filosoofilisi mõisteid, et neid lahti harutada.

Peamised teosed ja pärand

  • Tractatus Logico-Philosophicus — varajane, loogilis-skeemne käsitlus keele ja maailma suhtest (avalikustatud 1921).
  • Filosoofilised uurimused (Philosophical Investigations) — hilisem suurteos, mis ilmus postuumselt ja kujundas uue keelefilosoofia suuna (ilmunud pärast 1951. aastat).
  • Lisaks on avaldatud tema loengumärkmeid ja käsikirju (nt Blue ja Brown Books, On Certainty, Zettel jpt), mis annavad sügavama ülevaate tema mõtte arengust.

Mõju ja tähendus

Wittgenstein mõjutas sügavalt nii analüütilist filosoofiat kui ka keele- ja meelefilosoofia arengut. Tema varajane töö inspireeris loogilisi positiviste ja Vienna ringkonda, kuigi hiljem kriitiseeris ta mõningaid nende tõlgendusi. Tema hilisem käsitlus andis aluse tava- ehk ordinary language-filosoofiale ning mõjutas selliseid mõtlejaid nagu J. L. Austin, G. E. M. Anscombe ja Stanley Cavell. Wittgensteini ideed on olulised ka praegustes aruteludes tähenduse, normatiivsuse, teaduse ja teadlikkuse teemadel.

Isiklik ja haruldane portree

Wittgenstein oli oma olemuselt eraklik, ranged moraalinormid ja tugevad isiklikud pinged olid tema elus tavalised. Ta muutis elukutseid ja elukohti mitu korda ning oli valmis loobuma kuulsusest ja materialistlikest hüvedest. Samas oli ta väga nõudlik õpetaja, kelle loengud Cambridge'is ja tema jm juures jätsid sügava mulje paljudele õpilastele ja kolleegidele.

Lõppsõna

Wittgensteini töö mõjub tänapäeval jätkuvalt: tema tähelepanekud keele piiridest, tähenduse kasutuspõhisusest ja filosoofiliste probleemide "lahustamisest" argikeelde on endiselt aktuaalsed nii filosoofias kui ka keeleteaduses ja kognitiivses uuringus. Tema teosed kutsuvad lugejat üles keelt ja mõtlemist hoolikalt uurima ning mitte eeldama, et keele- ja mõisteprobleemid lahenevad ilma detailse analüüsita.