Koordinaadid: 48°12′N 16°21′E / 48.200°N 16.350°E / 48.200; 16.350
Austria-Ungari ehk Austria-Ungari keisririik oli riik Kesk-Euroopas aastatel 1867–1918. See oli kahe poolautonoomse osa — Austria ja Ungari — ühendus, mida formaalselt valitses üks monarh. Impeeriumi ametlik täisnimetus saksa keeles oli „Keisririigid ja maad, mis olid esindatud keisririigi nõukogus ja Püha Stefani krooni maad“ (saksa keeles Kaisertümer und Länder represented in the Imperial Council and Lands of the Holy Hungarian Crown). Austria-Ungari tekkis Austria impeeriumi (1804–1867) asemel kui nii-sõnastatud dublarmonarhia ehk dualistlik riik pärast 1867. aasta kompromissi valitseva Habsburgide dünastia ja ungarlaste vahel.
Põhistruktuur ja valitsemine
Süsteem põhines kahe eraldi haldusüksuse olemasolul: Austria (kõnekeeles Cisleithaania) ja Ungari (Transleithaania). Mõlemal oli oma valitsus, parlament ja administratsioon, kuid teatud küsimused olid ühised: välissuhted, sõjavägi ning osaline ühine finants- ja tollipoliitika. Need ühised asjad määras keisri ning tema määratud ühisteenistused. Habsburgide dünastia jättis Austria lääne- ja põhjaosa ning Ungari kuningriigi eraldi riigikorra alla; Ungari Kuningriik oli mõõdukalt autonoomne ja omas sõnaõigust eriti välissuhtluses ja kaitsealastes küsimustes.
Rahvastik ja rahvuslikud pinged
Austria-Ungari oli mitmerahvuseline riik, kus elasid mitmed suured ja väikesed rahvusrühmad. Selles impeeriumis toimusid pidevad poliitilised vaidlused ning rahvuslikud nõudmised — eriti üheteistkümne peamise rahvusgrupi vahel — mis mõjutasid parlamendipoliitikat ja halduskorraldust. Rahvused hõlmasid sakslasi, ungarlasi, tšehhe, slovakke, poolakaid, ukrainlasi (rutenlasi), rumeenlasi, kroate, serblasi, sloveenlasi ja itaallasi. Rahvustevahelised pinged olid sageli seotud keele- ja koolipoliitikaga ning autonoomia nõudmistega.
Majandus ja ühiskond
Impeerium koges 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses märkimisväärset industrialiseerimist ja majanduskasvu. Tööstus arenes eriti Austria põhjaosas (näiteks Böömimaa) ja Ungari teatud piirkondades, samas kui madalamalt arenenud alad jäid põllumajanduslikeks. Raudteede ja tööstuse laienemine ühendas turge ning tõi kaasa rahvusvahelise kaubanduse kasvu. Samal ajal toimusid ka sotsiaalsed muutused: töölisklassi kasv, linnastumine ja poliitiliste liikumiste — sotsialistide, liberaalide ja rahvuslike parteide — tugevnemine. Impeeriumis viidi läbi mitmeid moderniseerivaid ja sotsiaalseid reforme, sealhulgas hariduse laienemist ja ametireforme, samuti mõningaid liberaalseid ning demokraatlikke reforme.
Kultuur ja teadus
Austria-Ungari oli Euroopa kultuuriline keskpunkt: eriti Viin oli tuntud muusika, kunsti ja teaduse tõttu. Impeeriumist pärinesid olulised heliloojad, kirjanikud, filosoofid ja teadlased, kelle looming mõjutas laiemalt Euroopa kultuuriruumi. Haridus- ja teadussüsteemid arenesid, ning ülikoolid (näiteks Viinis ja Prahas) olid teadusuuringute keskused.
Sõjavägi, geopoliitika ja rahvusvaheline tähtsus
Austria-Ungari oli suur sõjaliselt ja territoriaalselt: impeerium oli Euroopa suuruselt teine riik (Vene impeeriumi järel) ning territooriumilt ja rahvaarvult oli see oluline tegija koos Venemaa ja Saksa keisririigi-ga. Sõjaline ja diplomaatiline poliitika püüdis hoida tasakaalu Balkani pingetes ja suuremate suurvõimude vahel. Impeeriumil oli oma armee ja merevägi ning see osales 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse rahvusvahelistes liitudes ja konfliktides.
Langus, Esimene maailmasõda ja lõpp
20. sajandi alguse rahvuslikud pinged, sisepoliitilised vastuolud ja keeruline liitlusvõrgustik Euroopas panid aluse impeeriumi nõrgenemisele. Otsustavaks sündmuseks sai Keiserliku Austro-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi mõrv 1914. aasta juunis Sarajevos, mis käivitas ahela, mis viis Esimesse maailmasõtta. Sõja käigus ja selle lõpus 1918. aastal oli impeerium kurnatud nii sõjaliselt kui ka siseselt — rahvuslikud liikumised kuulutasid iseseisvuse ning erinevad rahvad moodustasid uusi riike. 1918. aasta lõpul purunes Austria-Ungari riiklikult ning seejärel fikseeriti piirid ja õigused rahvusvaheliste lepingutega (nt Saint-Germain ja Trianon), mille tulemusel tekkisid mitmed uued ja laiendatud riigid, sh Czechoslovakia, Jugoslaavia, Austria ja sõltumatuna taastatud Ungari ning paljud alad anti üle Rumeeniale, Itaaliale ja Poolale.
Pärand
Austria-Ungari pärand on keeruline: ühel pool on kultuuriline ja majanduslik mõju, teisalt meenub see ka rahvuslike liikumiste ja etniliste pingete ajaloona. Paljud tänased Kesk- ja Ida-Euroopa riigid kannavad endas selle perioodi poliitilisi, keelelisi ja halduslikke mõjusid. Impeeriumi kadumine muutis oluliselt Euroopa poliitilist maastikku ja oli üks peatükki moodustav tegur 20. sajandi ajaloos.
Habsburgide dünastia valitses Austria keisritena riigi lääne- ja põhjaosa ning Ungari kuningatena Ungari kuningriiki. Ungari Kuningriik oli mingil määral võimeline end ise valitsema. Samuti oli tal sõnaõigus asjades, mis puudutasid nii teda kui ka ülejäänud keisririiki. See oli peamiselt välissuhted ja kaitse.
Impeeriumi pealinn oli Viin. Austria-Ungari oli Euroopa suuruselt teine riik (Vene impeeriumi järel). Selles oli kolmandal kohal (Venemaa ja Saksa keisririigi järel).
