Aadel: määratlus, ajalugu ja privileegid

Aadlisus oli kõrgema ühiskonnaklassina moodiühiskonna eelses ühiskonnas. Feodaalisüsteemis (Euroopas ja mujal) olid aadlikud enamasti need, kes said monarhilt maad ja pidid talle teenuseid, peamiselt sõjaväeteenistust, osutama. Sellesse klassi kuuluvaid mehi nimetati aadlikeks. Sellest sai peagi pärilik klass, millel oli mõnikord õigus kanda pärilikku tiitlit ja omada rahalisi ja muid privileege.

Tavaliselt jagunes aadlisus sisemiselt hierarhiaks: kõrgeimasse astmesse kuulusid suured maahärrad ja suguvõsad (mn. vürstid, hertsogid, magnatid), madalamasse ritta väiksemad maaomanikud ja rüütlid. Aadli õigused võisid hõlmata õigust pidada oma kohtuid, maksuvabastusi, ainuõigust jahindusele ja kalastusele, teenimis- ning juhtimisõigust kohalikes relvajõududes ning sageli ka poliitilist mõjuvõimu. Enamikel juhtudel pärines positsioon kunagisest vasalli- ja isanda suhtekorraldusest: maa vastu osutatav sõjaline või muul moel teenistus sidus aadli monarhiga.

Tiitlid, heraldika ja pärand

Aedlikud tiitlid ja vormid olid väga mitmekesised ning sõltusid riigist ja ajast. Levinumad tiitlid Euroopas olid näiteks:

• vürst / hertsog (duke)
• markkrahv / marquess
• krahv / earli (count / earl)
• viscont / viscount
• baron
• rüütel (knight) – sageli algeline sõjaväeline aadliastme vorm

Aadlikkusega kaasnes sageli ka heraldika ehk suguvõsa vappide kasutamine, mis aitas eristada sugukondi, näitas pärandit ning oli tähtis osa ametlikust ja sotsiaalsest identiteedist. Tiitleid võidi pärandada primogeeniuri (esmasündinu õigus) või teiste regulatsioonide kaudu; mõnel pool oli võimalik aadli staatust ka tühistada või aadlitiitel annetada (ennoblement).

Ajaloolised muutused ja privileegide kadumine

Aadli poliitiline ja õiguslik mõju hakkas alates varasest 19. sajandist ja eriti pärast Prantsuse revolutsiooni (1789) paljudes kohtades vähenema. Revolutsioonide, kodanlike reformide ja riikide keskvalitsemise tugevnemise käigus kaotasid aadlikud sageli osa oma pärisõigustest — maksuvabastused, erikohtud, mõningased jurisdiktsioonid ja feodaalsed sunnid kadusid või piirati.

20. sajand tõi kaasa edasised muutused: paljudes riikides (näiteks Venemaal pärast 1917. aasta revolutsiooni) võeti aadli privileegid üldse ära; teistes (nt Saksamaal) muutusid tiitlid formaalselt osaks perekonnanimedest pärast Esimest maailmasõda ja Weimari põhiseadust. Prantsusmaal ja Itaalias jäid paljud tiitlid sotsiaalseks või kultuuriliseks nähtuseks ilma erilise seadusliku eelisega.

Tänapäevane staatus ja erandid

Tänapäeval ei tähenda "aadli staatus" enamikus riikides mingeid õiguslikke privileege; oluline erand on Ühendkuningriik, kus teatud tiitlid (aadli tiitlid, mis veel hiljuti tagasid koha Westminsteri parlamendi ülemkojas, mistõttu seda nimetatakse Lordide kojaks), tähendavad endiselt mõningaid vähem tähtsaid privileege.

Siiski tuleb arvestada, et ka Ühendkuningriigis on olukord muutunud: 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse reformid vähendasid pärilike aadlike otsest osalust parlamendis (näiteks House of Lords Act 1999 eemaldas suure osa pärilikest paroonidest), ning palju tiitleid on nüüd peamiselt au- või sotsiaalse tähendusega. Teistes monarhiates (nt Hispaanias) on aadlititle tunnustatud ja registrisse kantud, kuid neil on pigem protokollilised ja sotsiaalsed kui seaduslikud eelised.

Aadli roll ühiskonnas täna

• kultuuriline ja ajalooline pärand: paljud mõisad, lossid ja suguvõsade vappide kogud on oluline osa riikide kultuuripärandist;
• sotsiaalne prestiiž: tiitel võib anda sotsiaalset autoriteeti ning olla tähistuseks perekonna ajaloolisest tähtsusest;
• matriarchaatlikud ja patriarhaalsed jooned: aadli ajalugu kajastab sageli sugudevahelisi rolle ja pärandipraktikaid;
• genealoogia ja uurimistöö: aadlike kirjalikud arhiivid on tihti väärtuslikud ajaloo- ja sugupuuuurimuse allikad.

Kokkuvõte

Aadlisus oli ajalooliselt oluline erakordse õigusliku ja majandusliku positsiooni aluseks, mis seostus maa, sõjaliste kohustuste ja monarhiaga. Ajaloos toimunud poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused on hajutanud enamiku seaduslikest privileegidest, kuid aadlil on tänapäeval sageli oluline kultuuriline ja ajalooline tähendus ning mõnel pool ka formaalne tunnustus ilma oluliste erisoodustusteta.

Otsing