Reaalsus tähendab kõike, mis on olemas. Sündmus, mis on tegelikult toimunud, või asi, mis on tegelikult olemas, on "reaalsus". Midagi, mis on reaalsusele lähedane, on realistlik. Reaalsus hõlmab nii konkreetseid objekte (nt kivi, inimene, ehitis) kui ka sündmusi, protsesse ja faktilisi suhteid (näiteks orienteeruv ajajärg, põhjuslikud seosed). Reaalsus võib olla objektiivne — olemas sõltumatult meie teadmisest — või subjektiivne, kui see sõltub tajust, tõlgendusest või sotsiaalsest konstruktsioonist.

Määratlus ja ulatus

Reaalsus on asjad sellisena, nagu nad on, mitte sellisena, nagu nad võivad tunduda või nagu neid võiks ette kujutada. Laiemas tähenduses hõlmab reaalsus kõike, mis on ja on olnud, olenemata sellest, kas me saame seda näha ja mõista või mitte. Veelgi laiem määratlus hõlmab kõike, mis on eksisteerinud, eksisteerib või hakkab eksisteerima. Sellesse loetavad nii füüsilised objektid ja nähtused kui ka teatud abstraktsed struktuurid või suhted, mida me avaame mõtlemise ja teaduse kaudu.

Taju, tunnetus ja piirangud

Reaalsust tajume meelte ja mõistuse kaudu, kuid taju ei anna sellest alati täpset pilti. Illusioonid, optilised petlikud nähtused, kognitiivsed kallutatused ja unenäod võivad viia selleni, et meie subjektiivne kogemus erineb objektiivsest seisust. Seetõttu eristatakse tavaliselt:

  • Objektiivne reaalsus — see, mis eksisteerib sõltumatult indiviidi tajust.
  • Subjektiivne reaalsus — see, kuidas reaalsus ilmneb konkreetse inimese kogemuses ja tõlgenduses.

Teaduslik meetod, vaatlused, korduvad katsed ja intersubjektiivne kokkulepe aitavad läheneda objektiivsemale arusaamale reaalsusest, kuid ka teaduslik teadmine on mudel, mis kirjeldab ja prognoosib nähtusi, mitte tingimata "täiuslik" või lõplik tõde.

Filosoofilised vaated reaalsusele

Filosoofias on reaalsuse olemus olnud keskne küsimus. Peamised lähenemised on näiteks:

  • Realism — väidab, et maailm ja tema omadused eksisteerivad sõltumatult meie teadmisest või keelelistest konstruktsioonidest.
  • Antirealism ja konstruktivism — rõhutavad, et teadmised ja mõisted on osaliselt või täielikult sotsiaalse konstrueerimise ja teooriate tulemus.
  • Idealism — väidab, et reaalsuse aluseks on mõistus või vaim, mitte materiaalsed objektid.
  • Materialism ja monism — püüavad seletada reaalsust üksnes aine ja füüsiliste protsesside kaudu.
  • Dualism — eraldab vaimu ja aine kaks erinevat substantsi või tasandit.
  • Fenomenoloogia — keskendub sellele, kuidas reaalsus ilmneb kogemuses ning kuidas tähendused kujunevad tajus.

Lisaks on eristused nagu teaduslik realism (teooriate osaline vastavus maailmale) vs instrumentaalne vaade (teooriad on tööriistad sündmuste prognoosimiseks). Mõned kaasaegsed arutelud puudutavad ka matemaatilise reaalsuse staatust (kas matemaatilised objektid "eksisteerivad" sõltumatult) ja hüpoteesi, et me elame simuleeritud reaalsuses.

Abstraktsed mõisted ja igapäevaelu

Siiski mängib abstraktne mõiste rolli nii igapäevaelus kui ka akadeemilises uurimistöös. Näiteks põhjuslikkus, voorus, elu ja õiglus on abstraktsed mõisted. Neid on raske määratleda, kuid nad ei ole puhtad eksimused. Abstraktsed mõisted toimivad raamistikena, mille abil me liigume keerulises maailmas, koostame teooriaid ja arutame väärtusi.

Teaduslik lähenemine reaalsusele

Teadus püüab kirjeldada ja seletada reaalsust loogiliste teooriate, modelleerimise ja empiiriliste tõendite abil. Teaduslik meetod tugineb:

  • täpsel vaatlusel ja mõõtmisel,
  • hüpoteeside püstitamisel ja testimisel,
  • ennustuste kontrollitavusel ja
  • korduvusel.
Teaduse tulemused võivad olla ajas muutuva iseloomuga — uued vaatlused viivad teooriate kohandamiseni — aga need on seni parim vahend, et eristada väiteid, mis reaalsuse kohta töötavad, neist, mis ei tööta.

Praktilised näited ja tänapäeva nähtused

Reaalsuse käsitlus mõjutab igapäevaotsuseid: meditsiinilised diagnoosid tuginevad reaalsele haigusprotsessile, õigussüsteem püüab tuvastada faktilist seisu, ja tehnoloogia loob virtuaalseid keskkondi, mis võivad tunda end "reaalsetena".

Televisiooniprogramme, mis ei ole stsenaariumiga, nimetatakse reaalsuseks televisiooniks (Reality TV). Need programmid illustreerivad ka piiri subjektiivse kogemuse ja kureeritud esituse vahel: kuigi kaamera võib jäädvustada sündmusi, valivad toimetajad ja formaadid, millist osa "reaalsusest" publikule näidatakse.

Kokkuvõte

Reaalsus on mitmetahuline mõiste, mis hõlmab nii materiaalseid objekte ja sündmusi kui ka abstraktseid suhteid ja tähendusi. Meie arusaam reaalsusest kujuneb tajust, teaduslikust uurimisest, filosoofilisest refleksioonist ja sotsiaalsetest kokkulepetest. Erinevad vaatenurgad — realismist kuni konstruktivismi ja fenomenoloogiani — pakuvad täiendavaid tööriistu selle mõistmiseks, kuidas ja miks me maailma nii näeme, nagu me seda teeme.