Keel on inimeste tavapärane suhtlemisviis. Erinevalt teiste loomade kommunikatsioonist võimaldab inimkeel väga keerukat ja abstraktset informatsiooni edastada: see on produktiivne (uute lausete loomise võime), rekursiivne ja suudab väljendada mõtteid, mis ei ole otseselt siin‑ja‑praegu. Kuigi teised loomad suhtlevad muude vahendite abil, on inimkeel kultuuriliselt edasikantav ja omab kõrget abstraktsioonitaset.
Põhiomadused ja komponendid
Inimkeelel on süntaks, st reeglite kogum, mille abil ühendatakse sõnu omavahel, et moodustada avaldusi ja küsimusi. Süntaksi kõrval kuuluvad keele põhikomponentide hulka:
- fonoloogia (häälikute süsteem),
- morfoloogia (sõnaehitus ja vormide tähendus),
- semantika (sisu ja tähendused),
- pragmatika (kontekstist sõltuv keelakasutus) ja
- leksikon (sõnavara).
Keel on generaatiivne: piiratud reeglitega saab toota väga paljusid uusi lausetsidemeid. Keele struktuurid ja reeglid muutuvad aja jooksul — tekivad uusi sõnu, muutuvad tähendused ja kujunevad dialektid.
Funktsioonid
Keel täidab mitmeid olulisi funktsioone:
- kommunikatiivne: info ja emotsioonide edastamine;
- kognitiivne: keel aitab mõelda, mõtestada ja organiseerida teadmisi;
- sotsiaalne: identiteedi ja grupikuuluvuse väljendamine (nt kogukonna või riigi keel);
- kultuuriline: teadmiste, traditsioonide ja väärtuste pärandamine;
- metakeelne: keel ise kui vahend keele kohta rääkimiseks (nt grammatika kirjeldamine).
Vormid, tüübid ja eri tähendused
Keel võib toimuda kõne või kirjutamise teel või käte liigutamisega, et teha märke. Keele väljendusviisid võivad olla akustilised, visuaalsed või taktiilsed (näiteks puudutuse kaudu edastatavad süsteemid). See tähendab, et keel ei ole lihtsalt ükskõik milline suhtlemisviis — tal on spetsiifilised struktuurid ja reeglid. Isegi osa inimeste suhtlusest ei ole keel: vt mitteverbaalne suhtlus, mis hõlmab žeste, ilmeid ja keharõhke.
Inimkeel jaguneb ka mõistes kahte tasandit: keel kui võime ehk kõnevõime ja keel kui konkreetne süsteem (näiteks eesti keel). Lisaks on olemas:
- kogukonna või riigi keel — konkreetne keelesüsteem, mida kasutab teatud inimgrupp;
- kõnevõime — inimese võime omandada ja kasutada keelt;
- formaalne keel matemaatikas, loogikas ja informaatikas — täpselt määratletud märgisüsteem, mida kasutatakse algoritmide, tõestuste ja programmide kirjeldamiseks;
- viipekeel kurtidele (inimesed, kes ei kuule) — nägemispõhine keeleline süsteem, millel on oma grammatikad ja variante;
- koolitüüpi õppeaine — ajal kasutatakse sõna ka aine või kursuse tähenduses (nt keeleõpe).
Keele omandamine ja mitmekeelsus
Lapsed omandavad emakeelt väga varakult läbi kuulmise, imiteerimise ja sotsiaalse osalemise. Keeleõppe uurimused näitavad, et varane ja rikkalik keelekeskkond toetab sõnavara ja grammatikate arengut. Inimesed võivad olla ka kaks- või mitmekeelsed — see mõjutab kognitiivseid oskusi, identiteeti ja sotsiaalset suhtlust.
Keelte muutumine ja väljasuremine
Keel muutub pidevalt: uued sõnad tekivad tehnoloogia, kultuuri ja kontaktide kaudu; mõisted saavad uusi tähendusi; dialektid ja standardkeeled nihkuvad. Keelte elujõulisust mõjutavad poliitika, haridus, urbaniseerumine ja majandus. UNESCO ütleb, et 2500 keelt on väljasuremisohus — sageli suruvad need väikesed keelerühmad suuremate riigikeelte või rahvusvaheliste keeltevoolude tõttu välja. Keelte säilitamiseks on vajalik dokumenteerimine, keeleõpe noortele ja kogukondade keelepoliitika toetamine.
Praktiline tähendus
Keel on igapäevaelus hädavajalik — see võimaldab suhtlust, teadmiste edasiandmist, loomet ja institutsioonide toimimist. Samal ajal on keele uurimine oluline teadusharu (lingvistika), mis aitab mõista inimmeele, kultuuri ja ühiskonda.