Hiina keel: mandariin, dialektid, kirjasüsteem ja toonid

Avasta Hiina keel: mandariin, mitmekesised dialektid, iidne kirjasüsteem ja toonid. Selgitused Pǔtōnghuà'st, logogrammidest ja Hanyu Pinyinist.

Hiina keel on tegelikult suurem keelte rühm, mida hiinlased kasutavad Hiinas ja ka väljaspool seda. Need keelevariandid kuuluvad laiemasse Hiina-Tiibeti keelte perekonda ning hõlmavad väga erinevaid kõnevorme, mis vahel nii palju erinevad, et neid võib mõistlikum pidada eraldi keelteks.

Peamised keelegrupid ja dialektid

Hiina keelte rühmas on palju piirkondlikke variante. Peamised ja tuntumad rühmad on:

• mandariini
• wu
• yue (tuntud ka kui kantoni või kantoni keel)
• min. (nt min nan, tuntud ka kui taiwani või hokkien)
• hakka, xiang ja teised väiksemad rühmad

Nende vahel on sageli vastastikku mõistetavuse puudumine: inimesele, kes räägib üht hiina keelerühma, võib olla raske aru saada teises rühmas kõnelejast. Seetõttu käsitlevad paljud keeleteadlased nn "dialekte" pigem eraldi keel­tena.

Standardkeel ja poliitika

Terminiga "hiina" võidakse mõnikord mõelda nii kirjakeelele kui ka rääkekeelele. Põhjalik erinevus rääkimises ei muuda aga seda, et suur osa hiinakõnest jagab ühist kirjasüsteemi. Ametlikult püüab Hiina riik edendada ühestandardset kõnekeelt, et lihtsustada suhtlust eri piirkondade vahel — see meenutab teatud mõttes Nõukogude Liidu ajast välja kujunenud keelepoliitikat, kus rõhutati üht ametlikku keelt.

Hiina standardkeel on ingliskeelses kirjanduses tuntud kui mandariini. Mandariini keele ametlikke nimetusi on ka Mandariini keelt "Pǔtōnghuà" ehk "kõigile ühine kõne" Mandariinas ning "Guóyǔ" ehk "kogu riigi keel" Taiwanis. Kõik ametlikud dokumendid Rahvavabariigis kirjutatakse mandariini keeles ning seda õpetatakse kõikjal mandaatsetena. Mandariini standard on mõjutanud ka keeleõpetust mujal maailmas.

Kirjasüsteem ja selle eripära

Hiina keeled kirjutatakse peamiselt hiina märkidega — need on hiina tähed, mis ei ole tähestik, vaid märgised, millel on tähendus. Selliseid märke nimetatakse logogrammideks. Üks märg võib vastata ühe‑ või enam‑silbilisele sõnale või morfeemile; paljud moodustised tekivad märkide kombineerimisel (ühendid).

Hiina märkidel on sageli ka moraalne ja foneetiline komponent: osa märgist annab vihje tähenduse kohta, teine osa häälduse kohta. Kuid sama märk võib eri hiina keelte puhul väga erinevalt häälduda, sest kõnevariandid on aja jooksul erinenud — see selgitab, miks sama kirjatähte võivad kaugel elavad inimesed omavahel eri moodi hääldada.

Kirjasüsteemi ajalugu ulatub vähemalt 3500 aasta taha. Märkide päritolu hõlmab algelisi piktogramme (joonistatud kujutisi), ideograafilisi ja hilisemaid fonetilis‑semantilisi lahendusi (kui osa märgist näitab hääldust ja osa tähendust).

20. sajandi keskpaigas tegi Rahvavabariik Hiinas kirjutises reforma: viidi sisse lihtsustatud tähemärgid (simplified characters), mida kasutatakse mandariidi ametlikus kirjas. Traditsioonilisi tähemärke kasutatakse endiselt Taiwanis, Hongkongis ja Macau’s.

Häälduse ülesmärkimiseks on erinevaid süsteeme:

• Tänapäeval kasutatakse mandariini puhul laialdaselt Hanyu Pinyin'i, mis kirjutab hiina helid ladina tähtedega ja on abiks nii õpetamisel kui ka transkriptsioonil.
• Taiwanis on levinud ka eraldi silbikirjasüsteem (nt Zhuyin või niinimetatud bopomofo), mida kasutatakse õppes.

Toonid ja nende tähtsus

Kõik hiina keeled (või dialektid) kasutavad toone — see tähendab, et häälduse kõrgus‑langus või intonatsioon muudab sõna tähendust. Toonide arv ja iseloom varieerub:

• Mandariinil on tavaliselt 4 põhitooni pluss nõrk (neutral) toon.
• Kantoni keeles (yue) on toone tunduvalt rohkem — sõltuvalt klassifikatsioonist 6–9 eri tooniga — ja need mängivad olulist rolli tähenduste eristamisel.
• Paljud min‑rühma keeled ja mõned muud lääne‑Hiina alaklassid säilitavad vanemaid toonistruktuure ning võivad olla eriti keerukad.

Toonid on fonoloogiliselt määravad ehk fonemaatilised: erinev toon võib muuta täiesti erinevaks sõnaks, isegi kui kaashäälikud ja vokaalid on identsed. See on üks põhierinevus euroopa keeltega, kus toonide tähtsus on tavaliselt väiksem.

Keelest ja grammatikast lühidalt

Hiina keeltes on palju ühiseid grammatilisi jooni, kuigi üksikasjad varieeruvad:

• Sõnajärg on üldiselt subjekt‑verb‑objekt (SVO).
• Sõnade pööramis‑ või käänamisvorme (fleksioone) on vähe või puuduvad; tähtsus on pigem järjestusel, abisõnadel, partikkelitel ja kontekstil.
• Paljud sõnad on monosüllaabilised morfeemid, mis kombineeruvad kokku polüsüllaabilisteks väljenditeks.
• Iseloomulikud on liigend‑sõelumissõnad ehk klassifikaatorid (measure words), mida kasutatakse arvuga koos (näiteks „üks (tk) raamat“).

Kokkuvõte ja tänapäev

„Hiina keel“ hõlmab rühma väga varieeruvaid kõnevorme, mille ühendavaks tunnuseks on sageli ühine kirjasüsteem. Kuigi paljud piirkondlikud vormid ei ole üksteisele arusaadavad, on standardiseerimise ja kirja abil võimalik suhtlemine suures riigis. Häälduse märkimiseks kasutatakse tänapäeval peamiselt Hanyu Pinyin’i, aga ka teisi süsteeme ning kirjamärke kasutatakse nii traditsioonilistes kui lihtsustatud variantides. Toonid, logogrammid ja rikkalik ajalooline areng teevad hiina keeltest huvitava ja unikaalse keeleilmi.

Hiina keele erinevad keeled või dialektid

Hiina keel on nagu suur puu. Puu alus sai alguse tuhandeid aastaid tagasi. Nüüd on tal mitu peamist haru. Mõned inimesed nimetavad "lihtsalt oksaks" seda, mida teised inimesed nimetavad peajäsemeks, nii et võib öelda, et on kuus või seitse peajäset. Kõik need peajäsemed jagunevad harudeks umbes nii, nagu on harud inglise keeles, mida räägitakse Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Indias ja nii edasi. Nii nagu romaani keeled pärinevad kõik Rooma ümbrusest ja põhinevad ladina keelel, on ka hiina keeltel kõigil mingi ühine allikas, nii et nad hoiavad endas palju ühist.

Siin on seitse peamist hiina keele/keelepruugi põhirühma suuruse järgi:

• Guan ("põhja" ehk mandariini keel), 北方話/北方话 või 官話/官话 (umbes 850 miljonit kõnelejat),
• Wu, 吳/吴, mis hõlmab šanghai keelt (umbes 90 miljonit kõnelejat),
• Yue (kantoni keel), 粵/粤 (umbes 80 miljonit kõnelejat),
• Min (Hokkien, mis hõlmab ka taiwani keelt), 閩/闽 (umbes 50 miljonit kõnelejat),
• Xiang, 湘 (umbes 35 miljonit kõnelejat),
• Hakka, 客家 või 客 ehk "külalisperekonna" kõne (umbes 35 miljonit kõnelejat),
• Gan, 贛/赣 (umbes 20 miljonit kõnelejat)

Tänapäeva filiaalid on näidatud ainult "Guan" (ametnike keel. mandariini keel).

Küsimused ja vastused

K: Millisesse keeleperekonda kuulub hiina keel?

K: Millised on hiina keele peamised piirkondlikud variandid?

K: Kuidas mõjutavad hiina keele erinevused kõnelemises ja kirjutamises?

K: Mis on Hiina ametlik keel?

K: Kas mandariini keelt õpetatakse kogu Hiinas?

K: Kui kaua on hiina kirjamärgid olnud kasutusel?

K: Kuidas kujutab Hanyu Pinyin helisid ladina tähtedega?

Otsing