Jaapani keel (日本語 "Nihon-go" jaapani keeles) on Jaapani ametlik keel Ida-Aasias. Seda räägib emakeelena üle 125 miljoni inimese ning seda kasutatakse lisaks mandriosale ka Ryūkyū saarestiku osades ja jaapani diasporas. Jaapani keel kuulub jaapani keelte perekonda, kuhu kuuluvad ka ohustatud rjuküaani keeled. Ühe teooria kohaselt on jaapani ja korea keel sugulased, kuid enamik keeleteadlasi enam nii ei arva. Teised teooriad jaapani keele päritolu kohta on, et see on seotud austroneesia keelte, draviidi keelte või vastuolulise altai keeleperekonnaga. Keele pikk ajalugu sisaldab mitmeid laensõnade laineid ja kohandusi, mis kajastuvad nii sõnavaras kui ka kirjasüsteemis. Huvitaval kombel kasutavad kodanikud jaapani keele kui õppekeele kohta teistsugust terminit: see on "kokugo" (国語), mis tähendab rahvuskeelt. Sellest hoolimata nimetavad jaapanlased jaapani keelt endiselt 日本語.

Kirjasüsteemid

Jaapanis on kasutusel kolm erinevat kirjasüsteemi: hiragana, katakana ja kanji. Hiragana ja katakana on foneetilised süsteemid (kana), mis näitavad jaapani sõnade hääldust: hiragana kasutatakse grammatiliste lõppude, partikkelide, jaapani päritolu sõnade ning lastekirjutuses, katakana aga võõrkeelset päritolu sõnade, onomatopoeetiliste väljendite, kaubanimede ja rõhuasetuse tähistamiseks. Kanji on hiina tähtede jaapani variant ning seda kasutatakse peamiselt sõnamurte ehk leksikaalsete juurte tähistamiseks — kanji kannavad tähendust, kana kannavad hääldust ja grammatikat.

Neid kolme süsteemi kasutatakse sageli segamini: kirjutatakse lauseid, kus kanji märgivad sõna põhiosa, hiragana lisab inflektiooni ja grammatikat ning katakana eristab laensõnu. Kanji-lugemisi on kaks põhilist tüüpi: kunyomi (jaapani päritolu lugemine) ja onyomi (hiina päritolu lugemine). Et raskesti loetavat kanjit hõlbustada, kasutatakse vahel furigana’d — väikseid hiragana tähti kanji kohal või kõrval, mis näitavad selle lugemist. Lisaks kasutatakse rōmaji ehk ladina tähestikku laialdaselt transkriptsiooniks ja rahvusvaheliseks suhtluseks.

Kirjutussuunad võivad olla vertikaalsed (üles–alla, parempoolne veerg ees) traditsioonilistes tekstides ja horisontaalsed (vasakult paremale) moodsa meedia ning teaduse tekstides. Pärast 20. sajandi keskpaika tehti ka mitmeid kirjareforme kanji ja kana kasutuse lihtsustamiseks.

Grammatika ja struktuur

Inglise keeles on sõnade järjekord väga oluline. Jaapani keele põhistruktuur on aga üldjuhul subjekt-objekt-verb (SOV) — lause lõpeb tihti verbiga. Näiteks: 私は学生です (Watashi wa gakusei desu) — "Ma olen üliõpilane" (sõnasõnaliselt: mina + partikkel + õpilane + olla). Keele eripära tuleneb aglutinatiivsest morfoloogiast: sõnadele lisatakse lõppe ja järelliited, et näidata ajavormi, viisakust, negatiivi, aspekti jms.

Jaapani keel kasutab partikkelisi (nt は wa, が ga, を o, に ni, で de), mis määravad sõnade grammatilise rolli lauses. Tegusõnad ei muutä oma isikuvormi (mina/sa/jne) sõltuvalt subjektist; selle asemel väljendab vorm tegusõna lõpp. Näiteks tegusõna lõpu muutmine teeb lause viisakamaks või formaalsemaks (teine aste on <> — keel on rikas auastmete ja viisakuse vormide poolest — keigo, mis jaguneb sonkeigo, kenjougo ja teine).

Sõnavara ja morfoloogia: jaapani sõnal on tüvi, mida nimetatakse "kehaks", ning lisaosad (mida nimetatakse sufiksiteks). Sufiksi muutmine võib muuta sõna tähendust (nt tuletised, aspektid) või grammatikat (nt liitverbid, negatiivne vorm). Keelel ei ole artikleid ega laialdast arvumärkust eraldi vormis — nimisõnade mitmuse väljendamiseks kasutatakse konteksti või eraldi sõnu (nt 多くの, いくつか).

Hääldus ja aktsent

Jaapani foneetika on suhteliselt lihtne võrreldes paljude Euroopa keeltes olevate häälikusüsteemidega: helisüsteem koosneb põhiliselt vokaalidest /a, i, u, e, o/ ja piiratud hulgast konsonantidest. Importantsena tuleb mainida ka toonilist aktsenti (pitch accent), mis võib eristada sõnade tähendust (näiteks 東京 tōkyō vs. 東京 tōkyō — toonimuutused sõltuvad dialektist). Tokyo dialekt on tänapäeval standardne hääldus, kuid Jaapanis on palju dialekte (方言, hōgen), mis erinevad nii sõnavara, grammatiliste konstruktsioonide kui ka häälduse poolest.

Sõnavara ja laensõnad

Pärast Teist maailmasõda jõudsid paljud ingliskeelsed sõnad jaapani keelde. Selliseid võõrsõnu nimetatakse gairaigo'ks ja neid kirjutatakse enamasti katakanas. Näide: アイスクリーム (aisukurīmu) tähendab "jäätis". Varasemate sajandite jooksul on jaapani sõnavarasse tulnud laensõnu ka hiinast, portugali keelest ja teistest keeltest; mõnikord kohandatakse need täishäälikute ja silpi-struktuuri tõttu tugevalt.

Kirjanduslikud ja stiililised aspektid

Jaapani keel omab erinevaid registreid ja stiile: igapäevane kõnekeel, formaalne ja kohtulik keel, kirjanduslikud vormid ning vallalised murrevormid. Auastmete väljendamine (keigo) on sotsiaalselt väga oluline — sobiv viisakusaste sõltub kuulajast, temast rääkimise kontekstist ja rääkija rollist. Kirjalikud stiilid ulatuvad peentest kirjanduslikest konstruktsioonidest kuni lihtsate ja läbipaistvate kaasaegsete tekstideni.

Kokkuvõte

  • Jaapani keel on keeleliselt rikkalik ja ajalooliselt mitmekülgne, sisaldades elemente nii hiina kui ka paljude teiste kultuuride mõjust.
  • Kirjasüsteem koosneb kanast ja kanjist; neid kasutatakse kombineeritult vastavalt sõna tüübile ja eesmärgile.
  • Grammatiliselt on keel aglutinatiivne ja SOV-struktuuriga; partikkelid mängivad keskset rolli lause tähenduse määramisel.
  • Viisakusvormid ja sotsiaalne registreeritus on olulised suhtlemisel ning moodustavad keeruka, kuid struktureeritud osa keelest.

Kui soovite, võin lisada näitelauseid koos ladinapärase transkriptsiooni (rōmaji) ja sõnaseletustega, seletada kanji lugemisi (onyomi/kunyomi) või anda näiteid keigost (austav keel) ja argikeelest.