Koreakeel: nimed, levik ja kõnelejate arv — üle 78 miljoni
Koreakeel: ajalugu, nimetused ja levik — kuidas Põhja- ja Lõuna-Korea nimetavad keelt, selle roll kultuuris ja üle 78 miljoni kõneleja levik maailmas.
Korea keelt räägitakse peamiselt Põhja- ja Lõuna-Koreas. Seda räägib üle 78 miljoni inimese (enamik neist on põhja- või lõunakorealased).
Lõuna-Koreas nimetatakse seda hangukmal (한국말) või hangugeo (Hangeul: 한국어, Hanja: 韓國語). Põhja-Koreas nimetatakse seda aga choseonmal (조선말) või choseoneo (조선어, 朝鮮語). Neid nimetatakse erinevalt, sest Põhja- ja Lõuna-Korea üldnimetused on erinevad. Lisaks nimetavad korealased oma keelt tavaliselt urimal (Hangeul: 우리말) või urinara mal (Hangeul: 우리나라 말), mis tähendab "meie keel" või "meie riigi keel".
Levik ja kõnelejate arv
Korea keele kõnelejate arv on hinnanguliselt üle 78 miljoni. Suurim osa elab Lõuna-Koreas (umbes 50–52 miljonit) ja Põhja-Koreas (umbes 24–26 miljonit). Lisaks elab märkimisväärne kogukond koreakeelsetest inimestest Hiina Kirde piirkonnas (näiteks Yanbian), Jaapanis, Ameerika Ühendriikides, Venemaal ja Kesk-Aasias — kokku mitme miljoni võrra. Diasporaa rühmad on tihti kakskeelsed, kuid säilitavad sageli koreakeelseid traditsioone ja haridust.
Kirjapilt ja ajalugu
Kaasaegne korea kirjasüsteem on Hangeul, mis loodi 15. sajandil kuninga Sejong Suure käsul ja võeti ametlikult kasutusele 1446. aastal. Hangeul on foneetiline ja featuuriline tähestik, kus sümbolid kokku moodustavad silbiplokke — see teeb selle õppimise suhteliselt lihtsaks võrreldes paljude teiste Aasia kirjasüsteemidega. Ajalooliselt kasutati korea keele kirjutamisel ka hiina märke (varem tuntud kui Hanja), mis olid olulised eriti ametlikes ja akadeemilistes tekstides kuni 20. sajandini.
Dialektid ja standardid
Korea keel jaguneb paljudeks dialektideks, mis erinevad nii häälduse, sõnavara kui ka intonatsiooni poolest. Põhilised alljaotused hõlmavad Lõuna-Korea lääne- ja lõunaranniku (nt Jeolla, Gyeongsang), kesk- ja idaosas (nt Chungcheong, Gangwon) ning Jeju saare eraldi dialekti, mis mõnikord arvatakse peaaegu eraldi keeleks. Põhja-Koreas on levinud Põhja-Korea standard, mis tugineb Pyongyangi ja Pyongangi lähedaste alade kõnele.
Standardsed keelevormid erinevad Põhja ja Lõuna vahel: Lõunas on standardiks Seoul'i (Seouli) murre, Põhjas aga Pyongyangi-põhine standard. Need erinevused kajastuvad nii aktsendis kui ka sõnavaras ja mõningates grammatika üksikasjades ning on aja jooksul suurenenud poliitilise lahknemise tõttu.
Keele iseloomulikud tunnused
- Klassifikatsioon: Korea keelt peetakse tavaliselt koreaani keeltest koosneva perekonna ainsaks elujõuliseks liikmeks (mõned käsitlused nimetavad seda keeliks või keelterühmaks). Seos teiste Aasia keeltega (nt altaani hüpotees) on vastuoluline ja teadusringkondades pole sellel laialdaselt kokkulepitud tõestust.
- Üldised grammatilised jooned: sõnajärg on tavaliselt subjekt-objekt-verb (SOV), keel on aglutineeriv — juurde lisatakse mitmesuguseid järelliiteid ja lõppusid, mis väljendavad aegu, kõneviisi, viisakusastmeid ja muud. Koreas puudub grammatilise soo süsteem, kuid on arenenud detailne viisakus- ja austavussüsteem, mis mõjutab verbivorme ja sõnavalikut.
- Süntaks ja morfoloogia: teemamarkerid (nt 은/는) ja subjektmarkerid (nt 이/가) määravad lausefookuse; tegusõnad ja omadussõnad konjugeeruvad palju erinevate lõppude abil; sõnade järjekord on suhteliselt paindlik, kuid verb jääb lause lõppu.
- Hääldus: korea keeles on küllalt häälikute keerukus — lõppkontekstid, järglaste assimileerumine ja klastrite muutumine võivad muuta sõnade hääldust sõltuvalt lauseühenditest.
Romaniseerimine ja tähestiku eripärad
Romaniseerimiseks kasutatakse Lõunas peamiselt Revised Romanization (uuendatud romaniseerimine), Põhjas aga muudetud McCune–Reischauer süsteemi. Need süsteemid võivad anda eri tulemusi samade korea sõnade kirjutamisel ladina tähtedega, mistõttu välismaailmas tunnustatud nimede ja transliteratsioonide vahel võib esineda mitmesuguseid variante.
Miks õppida koreakeelt?
Korea keel on huvitav neile, keda paeluvad Aasia kultuurid, popkultuur (K-pop, filmid ja seriaalid), tehnoloogia- ja ärisuhted Lõuna-Koreaga ning ajaloo- ja kirjandushuvi. Hangeul on selge ja loogiline kirjapilt, mis teeb algõppe kiireks; samas pakub keele sügav grammatika ja rikkalik austamise süsteem väljakutseid edasijõudnutele.
Kust alustada õppimist?
- Õpi Hangeul alguses — see võimaldab lugeda ja hääldada kiiresti.
- Tutvu põhiolemusega: elementaarne sõnavara, põhikonjugatsioonid ja lause struktuur (SOV).
- Kasutage audiovisuaalseid materjale (õppesaated, filmid, K-pop) ja keelevahetuse partnereid, et parandada kuulamis- ja kõneoskust.
- Kui huvi on akadeemiline või ametlik, tutvuge ka Hanja põhitõdedega, mis aitavad eelkõige vanemate tekstide ja mõnede laensõnade mõistmisel.
Kokkuvõtlikult on korea keel globaalne ja kultuuriliselt mõjukas keel, millel on tugevad regionaalsed variatsioonid ning rikkalik kirjandus- ja meediapärand. Üle 78 miljoni kõneleja puhul on see oluline nii Ida-Aasia keele- kui ka kultuurimaastikul.
Kirjutamine
Korea keeles on kasutusel kaks erinevat kirjasüsteemi. Üks on Hangul, peamine tähestik. Põhja-Koreas kasutatakse seadusega ainult Hangeuli (Põhja-Koreas tuntud kui Choseongeul). Lõuna-Koreas tuleb enamikus avalikes valdkondades, näiteks hariduses, kasutada ainult Hangeul'i, kuid mõnes ajalehes ja kutsealal kasutatakse endiselt teist süsteemi, Hanja't. Hanja on hiina tähtede süsteem, mida kasutatakse korea keeles. See oli ainus viis korea keele kirjutamiseks enne hangeuli loomist 15. sajandil ja see oli levinud romaanides enne 19. sajandit.
Kuigi kuningas Sejong Suur juhtis hangeuli keele arendamist, et võimaldada kirjaoskuse levikut lihtrahva seas ja luua kirjasüsteem, mis kujutas keelt täpsemalt kui hanja, ei võtnud seda kasutusele korealaste kõrgemad klassid. Hanja jäi ametlikuks kirjasüsteemiks kuni 19. sajandi lõpuni. Kuigi eliitklassid lükkasid selle tagasi, kasutasid madalamad klassid sageli hangeuli, et kirjutada üles korea kirjandust ja suhelda madalamate klasside vahel.
Otsige