Hiina kiri

Kirjutamine

Hiina kirjamärgid on logogrammide liik, mis on kirjalikud sümbolid, mis kujutavad sõnu helide asemel. Enamik varasemaid hiina kirjamärke olid piktogrammid, mis on lihtsad pildid, mida kasutatakse mingi asja või idee tähistamiseks. Tänapäeval on väga vähesed tänapäeva hiina kirjamärgid puhtad piktogrammid, vaid need on kahe või enama lihtsa kirjamärgi kombinatsioon, mida nimetatakse ka radikaalideks. Kuigi paljud radikaalid ja tähemärgid näitavad sõna tähendust, ei vasta kõik neist sellele kirjeldusele. Mõnikord annab radikaal või isegi terve tähemärk ise vihjeid sõna häälduse kohta, mitte selle tähenduse kohta.

Et paremini selgitada Hiina kirjamärkide erinevaid eesmärke ja tüüpe, on Hiina teadlased jaotanud Hiina kirjamärgid kuude kategooriasse, mida tuntakse kui liushu (六书 / 六書), mis on sõna-sõnalt tõlgitud kui kuus raamatut. Need kuus liiki hiina kirjamärke on järgmised:

• Piktogrammid, xiàng xÍng (象形): märgid, mis kasutavad lihtsat pilti või ühte radikaali, mis tähistavad otseselt konkreetseid nimisõnu, nagu isikud, kohad ja asjad. Näited on järgmised:

• Lihtsad ideogrammid, zhǐ shì (指事): tähemärgid, mis kasutavad ühte radikaali, et kujutada abstraktseid nimisõnu, näiteks ideid ja abstraktsioone. Näited on järgmised:

• Keerulised ideogrammid, huì yì (会意) ehk märgid, mis kasutavad rohkem kui ühte radikaali, et kujutada keerulisemaid ideid või abstraktsioone. Näited on järgmised:

• Foneetilised laenumärgid, jiǎ jiè (假借) ehk märgid, mis laenavad radikaali teistest tähtedest, sest nad kõlavad sarnaselt, mitte sellepärast, et neil on sama tähendus. Neid nimetatakse rebussideks ehk piltideks/tähtedeks/numbriteks/sümboliteks, mida kasutatakse sama hääldusega sõna kujutamiseks. Näiteks kirjutab keegi lause "Me näeme täna õhtul" kui "⊙ L C U 2nite". Mõnikord tehakse algsele sõnale uus märk, et ei tekiks segadust erinevate sõnade vahel.

Tänapäeva maailmas levinud foneetiliste tähtedega sõnad on näiteks riikide nimed, näiteks Kanada, mida hääldatakse hiina keeles Jiānádà (加拿大). Kuigi kolmas täht 大 dà, millel on tähendus "suur/suur/suur", näib hästi kirjeldavat Kanadat, kuna see on suur riik, ei ole kahel esimesel tähemärgil 加 jiā, mis tähendab "lisada", ja 拿 ná, mis tähendab "võtta", ilmset seost Kanadaga. Seega võib öelda, et need tähemärgid valiti ainult seetõttu, et nende hääldus kõlab sarnaselt riigi ingliskeelse nime silpidega.

• Semantilis-foneetilised ühendid, xíng shēng (形声), on tähemärgid, millel on vähemalt üks radikaal, mis viitab sõna tähendusele, ja vähemalt üks radikaal, mis viitab sõna hääldusele. Enamik hiina kirjamärke on sedalaadi kirjamärke. Näiteks märk 媽 / 妈 mā tähendab ema ja see märk koosneb kahest radikaalist, 女 ja 馬 / 马. Semantiline radikaal 女 tähendab naist / naist / tüdrukut, kuna sõna tähendus on seotud selle radikaaliga, ja kuigi foneetilise radikaali 馬 / 马 mǎ tähendus on sõna tähendusega vähe seotud, kui üldse, kõlab see sarnaselt sõnaga 媽 / 妈 mā，sellest kasutatakse seda, et aidata lugejal sõna hääldust meelde jätta. Teised näited on järgmised:

• Transformeerunud sugulussõnad, zhuan zhu (转注) ehk tähemärgid, mis olid varem teiste tähemärkide kirjutamise viisid, kuid on hiljem omandanud teistsuguse tähenduse.

Keegi ei tea täpselt, kui palju on hiina tähemärke, kuid suurimad hiina keele sõnastikud loetlevad umbes viiskümmend tuhat tähemärki, kuigi enamik neist on ainult teiste tähemärkide variandid, mida on näha väga vanades tekstides. Näiteks märki 回 (huí) on kirjutatud ka variantidena 迴，廻，囬，逥，廽， ja 囘, kuigi enamik hiinlasi teab ja kasutab ainult varianti 回. Hiinas tehtud uuringud näitavad, et tavaliselt kasutatakse igapäevaelus kolm kuni neli tuhat märki, seega võib öelda, et keegi peab tundma kolm kuni neli tuhat märki, et olla funktsionaalselt kirjaoskaja hiina keeles ehk suutma ilma tõsiste probleemideta lugeda igapäevast kirja.

Tähemärgid on omamoodi graafiline keel, mis erineb oluliselt keeltest, mis kasutavad tähestikku, nagu näiteks inglise keel. Õige viis nende eristamiseks on meeles pidada iga tähemärgi struktuuri ja tähendust, mitte hääldust, sest tähemärkide tähenduse ja struktuuri vahel on väga tihe seos. Näide: 房(maja)=户+方. 房 on kuju-hääldusmärk. 户 on kuju ja 方 on hääldus. 户 tähendab "uks". 房 tähendab 'inimene elab ukse taga'. 方 hääldus on fang ja toon on 1 ning koos toonimärgiga kirjutatakse fāng. 房 hääldus on samuti fang, kuid toonimärgiga kirjutatakse see kui fáng.

Hiina tähemärgid teistes keeltes

Hiina kirjamärke on kasutatud ka teiste keelte kirjutamiseks.

Jaapani ja korea keeles kasutatakse endiselt palju hiina kirjamärke. Üldiselt otsustab jaapani inimese haridustase selle järgi, kui paljudest hiina tähtedest ta aru saab. Kuigi korealased kirjutavad tänapäeval enamasti korea emakeelses tähestikus hangul, on inimesed leidnud, et mõningaid tähendusi ei saa selgelt väljendada ainult hanguliga, mistõttu inimesed peavad kasutama hiina tähemärke märkidena koos sulgudega. Enne 1446. aastat kasutasid korealased ainult hiina kirjamärke.

Jaapani keeles nimetatakse neid kanji. Kanjisid saab kasutada nii Jaapani emakeelsete sõnade kui ka Hiina laenusõnade kirjutamiseks. Jaapani kirjas kasutatakse kanji ja kahe kana süsteemi segu. Kanjisid kasutatakse enamasti sõna tähenduse näitamiseks, samas kui hiragana ja katakana on silpkirjad, mis näitavad jaapani sõnade hääldust. Jaapani keele kirjutamisel kasutatakse sageli mõlemat kirjasüsteemi.

Korea keeles nimetatakse neid hanja. Suurema osa Korea ajaloo vältel oli hanja ainus kirjasüsteem, mida enamik kirjaoskamatuid korealasi tundis. Kuigi hangul leiutati 1446. aastal, kasutasid seda ainult lihtrahvas, mitte aga valitsus, kuni Korea sai Jaapanist iseseisvaks. Tänapäeval kirjutab enamik korealasi enamasti hanguli keeles. Põhja-Koreas kirjutatakse peaaegu täielikult hanguliga, sest Kim Il-sung kaotas koreakeelsest keelest hanja. Lõuna-Koreas kirjutavad inimesed enamasti hangul'i keeles ja vahel ka hanja keeles. Hanja't ei kasutata peaaegu kunagi emakeelsete korea sõnade kirjutamiseks. Nende sõnade puhul kirjutavad korealased neid tavaliselt lihtsalt hanguliga. Hanjat kasutatakse tavaliselt ainult hiina laenusõnade kirjutamiseks ja tavaliselt ainult siis, kui laenusõna tähendus ei ole konteksti põhjal ilmne.

Vietnami keeles nimetatakse neid chữNôm. Vietnami keeles kasutati palju hiina laenusõnu, eriti vanas vietnami kirjanduses. Kuigi vietnamlased kasutasid paljusid hiina kirjamärke, leiutasid nad ka kümneid tuhandeid oma kirjamärke, et kirjutada vietnami sõnu. Chữ Nôm'is kasutatud radikaalid olid tavaliselt segu sõnade tähendusest ja hääldusest.

Seotud leheküljed

• Lihtsustatud hiina tähemärgid
• Traditsioonilised hiina kirjamärgid
• Wade-Giles, hiina keele kirjutamiseks kasutatav romaniseerimissüsteem, milles kasutatakse ladina tähestikku.