Wade‑Giles (lihtsustatud hiina keel: 威妥玛拼音 või 韦氏拼音; traditsiooniline hiina keel: 威妥瑪拼音; pinyin: wēituǒmǎ pīnyīn), mõnikord lühendatult Wade, on hiina keele latiniseerimissüsteem. See põhineb Pekingis kasutataval mandariini keele vormil. Süsteemi koostas Thomas Wade 19. sajandi keskel ja seda täiustas ning populariseeris Herbert Giles, kes avaldas täieliku kujul süsteemi 1892. aasta hiina-inglise sõnaraamatus.

Ajalugu ja levik

Wade‑Giles oli peamine translitereerimise süsteem ingliskeelses maailmas suure osa 20. sajandist ning seda kasutati laialdaselt akadeemilises kirjanduses, entsüklopeediates ja ajakirjanduses. See asendas varem levinud Nanjingil põhineva romaniseerimissüsteemi, mis oli levinud kuni 19. sajandi lõpuni. Pärast sellele järgnenud rahvusvaheliste standardite ja Hiina Rahvavabariigi poolt edendatud Pinyini (Hanyu Pinyin) kasutuselevõttu on Wade‑Giles tänapäeval enamikus ametlikes kontekstides asendunud; paljudele ingliskeelsetele tekstidele kehtis see aga kuni 1970.–1990. aastateni. Wade‑Gilesi jälgi võib veel leida paljudes ajaloolistes ja geograafilistes nimedes ning isikunimedes.

Süsteemi põhijooned

  • Aspiratsiooni tähistamine apostrofiga: Wade‑Giles eristab aspireeritud (hingestatud) ja mitte‑aspireeritud konsonante, tähistades aspireeritust tavaliselt apostrofiga. Näiteks pinyini sõna ping kirjutatakse Wade‑Giles'is p'ing, samas kui pinyini bing vastab Wade‑Giles'is kujule ping. See eristus on hiina keeles tähtis, sest paljudes häälikuklassides eristatakse helisust mitte häälikute olemasolu, vaid aspiratsiooni järgi.
  • Sümbolid ja kombinatsioonid: Mõnel pinyini häälikul on Wade‑Giles'is teistsugused esitused, näiteks pinyin x → Wade‑Giles hs (näiteks Xi'an → Hsi‑an), pinyin q → Ch' (näiteks Qing → Ch'ing), pinyin j → Ch (näiteks Jiang → Chiang). Samuti kasutatakse sageli häälikukombinatsioone nagu hs, ch, sh jm.
  • Toonid ja rõhud: Algupärases Wade‑Giles'is kasutati toonide märkimiseks erinevaid diakriite ja märkmeid, kuid ingliskeelses ja populaarteaduslikus kasutuses jäeti toonid sageli välja. Tänapäeval märgitakse toonid akadeemilistes tekstides kas diakriitikute või tooninumbritega, kuid see ei kuulu Wade‑Gilesi tavakasutuse tuumikusse.
  • Sõnasisesed eraldused ja kaldkriipsud: Wade‑Gilesis kasutatakse tihti kriipse või sidekriipse (‑) silpide eraldamiseks koossõnades ja hüpersegmenteerimiseks, mis mõnikord erineb pinyini kirjutusviisist.

Näited ja praktikas tekkinud segadused

Apostrofi ja teiste märgistusvalikute tähenduse mittetundmine on sageli viinud kujude väärkasutamiseni. Kui apostroofi ei märgata ega trükkida, võivad tekkinud kujud häälduse poolest eksitada. Sellist Wade‑Giles'i varianti, kus apostrophi täielikult ignoreeritakse, nimetatakse tihti „bastardiseeritud Wade‑Giles'iks”. Sellest on pärilt mitmeid ingliskeelseid ja rahvusvahelisi kujusid:

  • Tao → pinyinis Dao (Wade‑Giles'i kujul Tao vastab pinyini algkonsonandile d → Wade‑Giles t ilma apostrofita).
  • tai chi → pinyinis taiji (Wade‑Giles kirjutab sageli t'ai chi, kus apostroph tähistab aspireeritust ja eristab t ning t' hääli).
  • kung fu → pinyinis gongfu (Wade‑Giles kung‑fu, vana ingliskeelne kuju ilma toonide ja mõnikord sidekriipsudeta).
  • Paljud kuulsad nimed, mida ingliskeelne maailm tunneb, pärinevad Wade‑Giles'i või varasematest romaniseerimistavadest: Chiang Kai‑shek (pinyinis Jiǎng Jièshí), Mao Tse‑tung (pinyinis Máo Zédōng), Pei‑ching või Pei‑ching‑tüüpi kujutised (pinyinis Pei‑ching vastab 北京 ehk Beijing; Wade‑Giles kirjutaks selle tavaliselt kujul Pei‑ching).

Tänapäevane staatus

Wade‑Giles on tänapäeval suurel määral asendatud Pinyini süsteemiga, mida edendati 20. sajandi keskel ja mis võeti ametlikult kasutusele Hiina Rahvavabariigis. Paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja väljaanded hakkasid eelistama pinyini alates 1970. ja 1980. aastatest, mistõttu uued väljaanded ja ametlikud dokumendid kasutasid järjest enam pinyinit. Siiski on Wade‑Giles'i tähenduslik pärand alles — seda kohtab ajaloolistes tekstides, mõnedes isikunimedes ja traditsioonilistes nimetustes ning seda kasutatakse endiselt mõningates Taiwanis kasutatud vormides (Hiina Vabariik) ja mujal, kus vana kirjapärand on säilinud.

Kokkuvõte

Wade‑Giles oli oluline samm hiina keele latiniseerimise ajaloos: see võimaldas lääne uurijatel ja lugejatel hiina keelt suhteliselt ühtmoodi transkribeerida ja levitas paljusid hiina mõisteid lääne keelte kõnepruuki. Selle peamised tunnused — apostrofiga tähistatud aspiratsioon, teistsugused konsonandiesitlused ja mõnikord toonide mittetähistamine — selgitavad nii süsteemi tugevusi (täpne aspiratsiooni eristus) kui ka piiranguid (kergesti ignoreeritavad märgid, mis viivad häälduse eksituseni). Tänapäeval kasutatakse akadeemilistes ja ajaloolistes kontekstides tihti pinyini, kuid Wade‑Giles on ja jääb oluliseks osaks Hiina‑keele translitereerimise ajaloos.