Rahvusvaheline foneetiline tähestik (IPA): hääldus, sümbolid ja transkriptsioon
Rahvusvaheline foneetiline tähestik (IPA) on standardiseeritud süsteem häälikute ja kõnehoogude üleskirjutamiseks. Selle lõi Rahvusvaheline Foneetiline Assotsiatsioon 1886. aastal eesmärgiga, et erinevate keelte helisid saaks ühtselt ja täpselt märkida. Keeleteadlased, keeleõpetajad ja tõlkijad kasutavad IPA-d, et näidata sõnade hääldust ning võrdleda häälikusüsteeme eri keeltes. Ka Vikipeedia kasutab IPA-d, et näidata, kuidas teatud sõnad on mõeldud kõnetamiseks.
Mida IPA täpselt märgib?
- Foneemid — põhihelid, mis eristavad sõnu (lai transkriptsioon, märgitakse kaldkriipsudega /.../).
- Allofoonid — foneemide täpsed varjundid, mida inimese kõneesitus võib tekitada (kitsas transkriptsioon, märgitakse nurksulgudega [...]).
- Vokaalid ja konsonandid — IPA sisaldab eraldi sümboleid erinevate vokaal- ja konsonandikategooriate tähistamiseks (nt häälikukoht, häälestatus, nasaalsus jms).
- Suprasegmentaalsed tunnused — rõhk, toon, pikenemine ja pausid (märgitakse eraldi sümbolite või diakriitikutega).
Sümbolite ja diakriitide ülesehitus
Enamik IPA sümboleid põhineb ladina tähestikul või selle variatsioonidel. Näiteks palatinaalne lähendaja (näiteks sarnane “y”-heli) kirjutatakse [j]-ga. Süsteem sisaldab nii põhitähti kui ka diakriitilisi märke, mis muutsavad tähtede häält (nt nasalisatsioon, labiiseeritus, palatalisatsioon). Praegu sisaldab IPA ligikaudu 107 erinevat tähte ja umbes 52 diakriitilist märki; lisaks on mõned prosoodilised märgid.
Lai (fonemiline) ja kitsas (foneetiline) transkriptsioon
IPAs kasutatakse kahe liiki märgendust:
- Lai transkriptsioon — kirjutatakse kaldkriipsude /.../ vahele ja näitab põhilisi foneeme, mis on tähtsad tähenduse eristamiseks. Näide inglise sõnast "little": /lɪtl/.
- Kitsas transkriptsioon — kirjutatakse nurksulgudesse [...] ja sisaldab täpsemaid foneetilisi detaile, näiteks variatsioone, millega konkreetne kõneleja sõna hääldab. Sama sõna võib kitsalt olla [lɪɾɫ], kui kõnes esineb konkreetseid allofone.
Kitsas transkriptsioon on detailsem ja seetõttu kasulik õpetuses, foneetilises analüüsis ja häälekultuuri uuringutes.
Laialdasemad variandid ja laiendused
Kuigi IPA katab suure osa inimkeelte helist, kasutatakse laiendatud IPA-d (extIPA) spetsiaalsete või ebastandardsete helide täpsemaks kirjelduseks (näiteks kõneraskustega inimestel esinevad erihäälikud). Samuti muudetakse ja ajakohastatakse IPA-d aeg-ajalt — sümboleid lisatakse, mõnda kohandatakse või mõnikord eemaldatakse.
Kus ja kuidas IPA-d kasutada
- õpikud ja sõnaraamatud — häälduse näitamiseks;
- keeleõpe — õpilased õpivad täpseid hääldusstandardeid;
- foneetika- ja fonoloogiauurimused — kõne akustiline ja artikulatoorne analüüs;
- tõlkemärkusena — kui on vaja täpset hääldust edasi anda rahvusvahelises kontekstis.
Praktilised näpunäited
- Erinevus /.../ ja [...] on oluline: kaldkriipsud märgivad foneemilist (üldist) hääldust, nurksulgud märgivad foneetilist (täpset) hääldust.
- Õpi esmalt põhitähed (vokaalid ja konsonandid), seejärel liigu diakriitide ja prosoodia juurde.
- Kasuta ametlikku IPA diagrammi (diagrammid on kättesaadavad paljudes allikates) ning sobivaid fonte või Unicode'i-ühilduvat tarkvara, et õigeid sümboleid korrektselt kuvada.
Lühikokkuvõte
IPA on rahvusvaheliselt tunnustatud vahend kõne helide täpseks märkamiseks. See võimaldab teadlastel ja keeleõpetajatel kirjeldada ja võrrelda hääldusi üle keeltepiiride. Võimalik on teha nii lai kui kitsas transkriptsioon, kasutada diakriite täiendavate foneetiliste detailide jaoks ja laiendusi erijuhtudel. Tõhusa kasutamise juures on kasulik veidi harjutada ning tutvuda ametliku IPA-diagrammiga.
Ajalugu
1886. aastal moodustas rühm prantsuse ja briti keeleõpetajaid Rahvusvahelise Foneetilise Assotsiatsiooni. Need õpetajad kasutasid esialgu romaani tähestikku. Hiljem muutsid nad tähestikku nii, et erinevad keeled kirjutaksid samade tähtedega samu helisid.
Tähestiku kasutamine
IPA on tehtud nii, et iga heli jaoks on üks sümbol. See tähendab, et iga täht annab alati ühe ja sama heli. See erineb inglise keelest. Inglise keeles teevad mõned tähed mitu häält. Näiteks ingliskeelset tähte <x> räägitakse tavaliselt kahe häälega ([ks]), kuid see võib tähendada ka [gz] või [z].
Kirjad
Rahvusvahelises foneetilises tähestikus on tähed kolme tüüpi helide jaoks: pulmonaalsed konsonandid, mittepulmonaalsed konsonandid ja vokaalid.
Pulmonaalsed konsonandid
Pulmonaalsed konsonandid tekivad kopsudest tuleva õhu blokeerimise teel. Enamik konsonante (ja kõik inglise keele konsonandid) on pulmonaalsed. Nende helide sümbolid on paigutatud tabelisse. Rid näitavad, kuidas heli tehakse, ja veerud näitavad, kus see tehakse.
|
| ||||||||||||||||||
| Artikulatsiooni koht (Kus heli tekitatakse) → | Labiaal | Koronaalne | Seljaosa | Radikaalne | Glottal | |||||||||||||
| Bilabiaal | Labiodental | Hambaravi | Postalveolaarne | Retroflex | Palatal | Velar | Uvulaarne | Näärme | Epiglottal | |||||||||
| Kuidas heli tekib ↓ | ||||||||||||||||||
| Nina | n |
|
| |||||||||||||||
| Plosiiv | p b | p̪ b̪ | t d | ʈ ɖ | c ɟ | k ɡ | q ɢ |
|
|
| ||||||||
| ɸ β | f v | θ ð | s z | ʃ ʒ | ʂ ʐ | ç ʝ | x ɣ | χ | ħ | h ɦ |
| |||||||
| β̞ | j | a Й° |
|
|
|
| ||||||||||||
| Trill | retroflex trill | я* |
|
| ||||||||||||||
| Koputus või klapp | † | † |
| ЙўМ† |
|
|
| |||||||||||
| Külgmine frikatiiv | ɬ ɮ | * | * | * |
|
|
| |||||||||||
| Külgmine lähendaja | l |
|
| |||||||||||||||
| Külgmised klapid |
| * |
|
|
| |||||||||||||
|
| ||||||||||||||||||
Mittepulmonaalsed konsonandid
Mittepulmonaalsed konsonandid tehakse ilma kopsudest tulevata õhuta. On kolme tüüpi mittepulmonaalseid konsonante. Implosiivsed konsonandid moodustatakse, võttes õhku suhu. Ejektiivsed konsonandid tekivad, kui kopsude asemel surutakse õhk välja häälekõrgust. Klõpsukonsonandid moodustatakse, luues suus õhukindla tasku ja lastes selle kiiresti lahti.
Küsimused ja vastused
K: Mis on rahvusvaheline foneetiline tähestik (IPA)?
V: Rahvusvaheline foneetiline tähestik (IPA) on helide üleskirjutamise süsteem. Selle lõi Rahvusvaheline Foneetiline Assotsiatsioon 1886. aastal, et pakkuda standardset viisi eri keelte sõnade häälduse üleskirjutamiseks.
K: Kes kasutab IPA-d?
V: Keeleteadlased, keeleõpetajad ja tõlkijad kasutavad seda süsteemi sõnade häälduse näitamiseks. Ka Vikipeedia kasutab IPA-d, et näidata, kuidas teatavaid sõnu tuleb hääldada.
K: Milliseid sümboleid see kasutab?
V: Enamik IPA-s kasutatavatest sümbolitest on ladina tähestiku tähed või selle variatsioonid. Näiteks palatinaalne lähendaja (y eile) kirjutatakse [j]-ga.
K: Kuidas kirjutatakse IPA abil helisid?
V: Helisid võib kirjutada kaldkriipsude vahele (nn lai transkriptsioon) või nurksulgudes (nn kitsas transkriptsioon). Kitsas transkriptsioon on täpsem kui lai transkriptsioon.
K: Milliseid helisid see sisaldab?
V: IPA-s on sümbolid ainult nende helide jaoks, mida tavaliselt kasutatakse kõnekeeltes. Rahvusvahelise foneetilise tähestiku laiendusi (Extensions to the International Phonetic Alphabet ehk extIPA) kasutatakse muude helide üleskirjutamiseks.
K: Kas see kunagi muutub?
V: Jah, mõnikord lisatakse või eemaldatakse IPA-st sümboleid vastavalt vajadusele. Praegu on 107 erinevat tähte ja 52 märki, mida lisatakse tähtedele nende kõla muutmiseks, mida nimetatakse "diakriitikaks".
