Prantsusmaa (Prantsuse Vabariik) – geograafia, ajalugu, majandus, turism

Geograafia ja kliima

Prantsusmaa asub Lääne-Euroopas. Prantsusmaa piirneb Belgia, Luksemburgi, Saksamaa, Šveitsi, Itaalia, Monaco, Andorra ja Hispaaniaga. Prantsusmaa piiride lähedal on kaks mäestikku: Alpid idas ja Püreneedid lõunas. Prantsusmaal on palju jõgesid, sealhulgas Seine ja Loire. Prantsusmaa põhja- ja lääneosas on madalad mäed ja jõeorgud.

Prantsusmaal on palju erinevaid kliimaolusid. Atlandi ookean mõjutab põhja- ja läänepoolset ilma oluliselt. See tähendab, et temperatuur on suurema osa aastast umbes sama. See on mereline lääneranniku kliimapiirkond. Idas on talved külmad ja ilm on hea. Suved on kuumad ja tormilised. Lõunas on talved jahedad ja niisked. Suved on kuumad ja kuivad. Põhjaosas on mõõdukas kliima, mis sarnaneb Ühendkuningriigi ja teiste Põhja-Euroopa riikide kliimaga.

Prantsusmaal on maailma suuruselt teine majandusvöönd. See hõlmab 11 035 000 km2 (4 260 637 ruutmiili). Ainult Ameerika Ühendriikidel on suurem.

Ajalugu

Nimi "Prantsusmaa" tuleneb ladinakeelsest sõnast "Francia", mis tähendab "frankide maa" või "Frangimaa".

Tänapäeva Prantsusmaa piirid on umbes samad, mis antiik-Gallia piirid. Vana Gallia asustasid keldi gallialased. Julius Caesar vallutas Gallia Rooma jaoks 1. sajandil eKr. Lõpuks võtsid gallialased üle Rooma keele (ladina keel, millest kujunes välja prantsuse keel) ja Rooma kultuuri. Kristlus ilmus esimest korda 2. ja 3. sajandil pKr. See kinnistus kindlalt 4. ja 5. sajandil.

4. sajandil pKr tungisid germaani hõimud, peamiselt frankid, gallialastele kallale. Nii tekkis nimi Francie. Tänapäevane nimi "Prantsusmaa" pärineb Pariisi ümbruse Prantsusmaa kapetingi kuningate nimest. Frangid olid esimene Euroopa hõim pärast Rooma impeeriumi langemist, kes pöördus arianismi asemel kristlusse. Prantslased nimetasid end "kõige kristlikumaks Prantsusmaa kuningriigiks".

Verduni lepinguga (843) jagati Karl Suure impeerium kolmeks osaks. Suurim ala oli Lääne-Frangi. See on sarnane tänapäeva Prantsusmaaga.

Karolingide dünastia valitses Prantsusmaad kuni 987. aastani, mil Hugh Capet sai Prantsusmaa kuningaks. Tema järeltulijad, otsesed Capetid, Valois' ja Bourbonide suguvõsa, ühendasid riiki paljude sõdade ja dünastiliste päranditega. Monarhia oli kõige võimsam 17. sajandil ja Prantsusmaa Louis XIV valitsemisajal. Sel ajal oli Prantsusmaal Euroopa suurim rahvaarv. Riigil oli suur mõju Euroopa poliitikale, majandusele ja kultuurile. Prantsuse keelest sai rahvusvahelistes suhetes ühine diplomaatiline keel. Suur osa valgustusajastust toimus Prantsusmaal. Prantsuse teadlased tegid 18. sajandil suuri teaduslikke avastusi. Prantsusmaa vallutas ka palju ülemeremaid Ameerikas ja Aasias.

Prantsusmaal oli kuni Prantsuse revolutsioonini 1789. aastal monarhia. Suur kuningas Louis XVI ja tema abikaasa Marie Antoinette hukati 1793. aastal. Tuhanded teised Prantsuse kodanikud said surma. Napoleon Bonaparte võttis 1799. aastal vabariigi juhtimise üle. Hiljem tegi ta end esimese keisririigi keisriks (1804-1814). Tema armeed vallutasid suurema osa Mandri-Euroopast. Meetersüsteemi leiutasid prantsuse teadlased Prantsuse revolutsiooni ajal. sel ajal töötati välja 3 maad.

Pärast Napoleoni lõplikku lüüasaamist 1815. aastal Waterloo lahingus tekkis uus monarhia. Hiljem lõi Louis-Napoléon Bonaparte 1852. aastal Teise impeeriumi. Louis-Napoléon kõrvaldati pärast kaotust 1870. aasta Prantsuse-Preisi sõjas. Tema režiimi asendas Kolmas Vabariik.

19. sajandi suur Prantsuse koloniaalimpeerium hõlmas osa Lääne-Aafrikast ja Kagu-Aasiast. Nende piirkondade kultuuri ja poliitikat mõjutas Prantsusmaa. Paljud endised kolooniad räägivad ametlikult prantsuse keelt.

Riik osales aktiivselt nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas, kus tema pinnal toimusid lahingud. Esimese maailmasõja ajal hukkusid miljonid inimesed kaevikutes, sealhulgas üle miljoni inimese Somme'i lahingus. Rindel viibinud sõdurite jaoks olid tingimused äärmiselt rasked. Viimane elusolev veteran oli Pierre Picault, kes suri 20. novembril 2008. aastal 109-aastaselt. Teise maailmasõja ajal okupeerisid natsid Prantsusmaa. Liitlased maabusid Normandias 6. juunil 1944 ja alustasid Normandia lahingut. Saksa väed kaotasid Prantsusmaa vaid mõne kuuga.

Divisjonid

Prantsusmaa 13 piirkonda ja 96 departemangu hulka kuulub ka Korsika. Prantsusmaa on jagatud (haldus)piirkondadeks:

• Auvergne-Rhône-Alpes
• Bourgogne-Franche-Comté
• Bretagne (Bretagne)
• Centre-Val de Loire
• Korsika (Corse)
• Grand Est
• Hauts-de-France
• Île-de-France
• Normandia (Normandia)
• Nouvelle-Aquitaine
• Occitanie
• Pays de la Loire
• Provence-Alpes-Côte d'Azur

Korsikal on teistsugune staatus kui ülejäänud 12 suurlinnapiirkonnal. Seda nimetatakse collectivitéterritoriale.

Prantsusmaal on ka viis ülemeremaakonda:

• Prantsuse Guajaana (Lõuna-Ameerikas)
• Guadeloupe (Kariibi mere piirkonnas)
• Martinique (Kariibi mere piirkonnas)
• Mayotte (India ookeanis)
• Réunion (India ookeanis)

Nendel neljal ülemeremaal on sama staatus kui suurlinnapiirkondadel. Nad on nagu Ameerika ülemeremaad Alaska ja Hawaii.

Seejärel jaguneb Prantsusmaa 101 departemanguks. Departemangud jagunevad 342 arrondissemanguks. Arrondissemendid jagunevad omakorda 4 032 kantoniks. Väikseim alajaotus on kommuun (36 699 kommuuni). 1. jaanuaril 2008 loendas INSEE Prantsusmaal 36 781 omavalitsusüksust. Neist 36 569 asuvad Prantsusmaa suurlinnades ja 212 ülemeremaades.

Valitsus

Prantsusmaa valitsus on poolpresidentaalne süsteem, mis on kindlaks määratud Prantsuse V vabariigi põhiseadusega. Põhiseadus kuulutab riigi "jagamatuks, ilmalikuks, demokraatlikuks ja sotsiaalseks vabariigiks". See näeb ette võimude lahususe.

Sõjaline

Prantsuse relvajõud on jagatud neljaks väeliigiks:

• Armée de Terre (armee)
• Marine Nationale (merevägi)
• Armée de l'Air (õhujõud)
• Gendarmerie Nationale (sõjaväeüksus, mis tegutseb riikliku maapiirkondade politseina).

Prantsusmaal on umbes 359 000 sõjaväelast. Prantsusmaa kulutab 2,6% oma sisemajanduse koguproduktist (SKT) kaitsele. See on Euroopa Liidu kõrgeim näitaja. Prantsusmaa ja Ühendkuningriik kulutavad 40% ELi kaitse-eelarvest. Ligikaudu 10% Prantsusmaa kaitse-eelarvest kulub tuumarelvadele.

Välissuhted

Prantsusmaa on ÜRO liige. Ta on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige ja tal on vetoõigus. Samuti on Prantsusmaa Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liige. Seal asuvad OECD, UNESCO ja Interpoli peakorterid. 1953. aastal palus ÜRO Prantsusmaal valida vapp, mis esindaks neid rahvusvaheliselt. Prantsuse vapp on nüüd nende passides.

Prantsusmaa oli Euroopa Liidu asutajaliige. 1960. aastatel soovis Prantsusmaa Ühendkuningriiki organisatsioonist välja jätta. Ta soovis luua oma majanduslikku võimu Mandri-Euroopas. Prantsusmaa ja Saksamaa lähenesid pärast Teist maailmasõda. Selle eesmärk oli püüda saada ELi kõige mõjukamaks riigiks. See piiras uute Ida-Euroopa liikmete mõju. Prantsusmaa on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liige. President de Gaulle'i ajal lahkus ta aga sõjalisest ühisjuhatusest. 1990. aastate alguses sai Prantsusmaa kriitikat oma maa-aluste tuumakatsetuste eest Prantsuse Polüneesias. Prantsusmaa oli jõuliselt vastu 2003. aasta sissetungile Iraaki. Prantsusmaa säilitab tugeva poliitilise ja majandusliku mõju oma endistes Aafrika kolooniates. Näiteks on Prantsusmaa andnud majandusabi ja andnud vägesid rahuvalvemissioonidele Elevandiluurannikul ja Tšaadis.

Majandus

Prantsusmaa on juhtivate tööstusriikide G8 rühma liige. Prantsusmaa majandus on maailma kaheksandal kohal sisemajanduse koguprodukti (SKP) järgi (mille puhul võetakse arvesse, kui palju maksab elamine eri riikides ja inflatsioonimäärad). Prantsusmaa ja 11 teist Euroopa Liidu liikmesriiki võtsid ühiselt kasutusele euro 1. jaanuaril 1999 ja hakkasid seda kasutama 2002. aastal.

Prantsusmaa majanduses on ligi 2,9 miljonit registreeritud ettevõtet. Valitsusel on märkimisväärne mõju raudtee-, elektri-, lennuki- ja telekommunikatsiooniettevõtete üle (kuna talle kuuluvad sellised suured ettevõtted nagu SNCF ja EDF (Prantsuse elektrienergia)). Prantsusmaal on oluline lennundus- ja kosmosetööstus (lennukite ja kosmoselaevade projekteerimine), mida juhib Airbus. Samuti saab ta Prantsuse Guajaanast rakette startida.

Prantsusmaa on investeerinud palju tuumaenergiasse. See tegi Prantsusmaast maailma seitsme kõige enam industrialiseeritud riigi seas kõige väiksema süsinikdioksiidi tootja. Selle tulemusena toodavad 59 tuumaelektrijaama enamiku riigis toodetud elektrienergiast (78% 2006. aastal, võrreldes vaid 8% 1973. aastal, 24% 1980. aastal ja 75% 1990. aastal).

Prantsusmaa on Euroopa juhtiv põllumajandustootja ja eksportija. Prantsusmaa ekspordib nisu, kodulinnuliha, piimatooteid, veise- ja sealiha. Samuti on Prantsusmaa kuulus oma veinitööstuse poolest. Prantsusmaa sai 2006. aastal Euroopa Ühenduselt 10 miljardit eurot toetusi oma põllumajandustootjatele.

Üheaegselt piiras 1833. aasta tehaseseadus naiste ja laste tööpäeva pikkust 11 tunnini päevas.

Demograafia

1. jaanuaril 2008 elas Prantsusmaal, sealhulgas Prantsusmaa ülemeremaades, hinnanguliselt 63,8 miljonit inimest. Neist 61 875 000 elab Prantsusmaa suurlinnades, s.o riigi Euroopas asuvas osas.

Etnilised rühmad

Tänapäeval Prantsusmaal elavad peamised etnilised rühmad pärinevad keldi ja rooma rahvastelt. Olulised Prantsusmaal elavad vähemusgrupid on järgmised:

• Teutooni, st germaani rahvaste
• Slaavi
• Põhja-Aafrikast pärit inimesed
• Sahara-tagune Aafrika - Sahara kõrbest lõuna pool elavad Aafrika inimesed.
• Indohiina inimesed
• inimesed Baskimaalt Edela-Euroopast.

Kultuur

Keel

Prantsuse keel on Prantsusmaa ametlik keel. See kuulub romaani keelte rühma, kuhu kuuluvad ka itaalia ja hispaania keel. Prantsusmaal kasutatakse ka mitmeid piirkondlikke murdeid. Alsace'is ja Ida-Prantsusmaal asuvates Lorraine'i osades räägitakse saksa keele murret, alsace'i keelt. Prantsuse keel oli 17.-19. sajandil Euroopas diplomaatia- ja kultuurikeel ning seda kasutatakse endiselt laialdaselt.

Mõned inimesed Prantsusmaal räägivad ka baski, bretooni, katalaani, korsika, saksa, flaami ja oktsitaani keelt.

Religioon

Prantsusmaa on ilmalik riik ja põhiseadusega on tagatud usuvabadus. Rahvastikust on umbes 51% roomakatoliiklased ja 31% inimestest on agnostikud või ateistid. 5% on moslemid, 3% väidab end olevat protestantlikud ja 1% väidab end olevat juudid. 10% on teistest religioonidest või ei oma usutunnistuse kohta arvamust. On ka zoroastristide, unitaarsete universalistide, džainide ja viktsanide kogukonnad. Prantsusmaal asutatud religioonide hulka kuulub ka raelism.

Vastavalt 2007. aasta küsitlusele:

• 34% Prantsuse kodanikest vastas, et "nad usuvad, et Jumal on olemas".
• 27% vastas, et "nad usuvad, et on olemas mingi vaim või elujõud".
• 33% vastas, et "nad ei usu, et on olemas mingi vaim, Jumal või elujõud".

Kirjandus

Prantsuse kirjandus sai alguse keskajal. Prantsuse keel jagunes tol ajal mitmeks murdekeeleks. Mõned autorid kirjutasid sõnu üksteisest erinevalt.

17. sajandil olid peamised autorid Pierre Corneille, Jean Racine, Molière, Blaise Pascal ja René Descartes.

18. ja 19. sajandil saavutas prantsuse kirjandus ja luule oma parima taseme. 18. sajandil kirjutasid sellised kirjanikud, esseistid ja moralistid nagu Voltaire ja Jean-Jacques Rousseau. Prantsuse lastekirjanduse puhul kirjutas Charles Perrault sel ajal selliseid lugusid nagu "Punamütsike", "Kaunitar ja koletis", "Uinuv kaunitar" ja "Saabastega kutt".

Paljud kuulsad prantsuse romaanid kirjutasid 19. sajandil sellised autorid nagu Victor Hugo, Alexandre Dumas ja Jules Verne. Nad kirjutasid selliseid populaarseid romaane nagu "Kolm musketäri", "Monte-Cristo krahv", "Kakskümmend tuhat meremiili", "Notre-Dame'i küürakas" ja "Les Misérables". Teiste 19. sajandi ilukirjanike hulka kuuluvad Emile Zola, Guy de Maupassant, Théophile Gautier ja Stendhal.

20. sajandil kirjutasid kuulsaid romaane Marcel Proust, Antoine de Saint-Exupéry, Albert Camus, Jean-Paul Sartre ja Michel Houellebecq.

Sport

Juulikuus toimuv Tour de France on üks tuntumaid spordisündmusi. See on umbes 3500 km pikkune kolmenädalane võidusõit, mis läbib suurema osa Prantsusmaast ja lõpeb Pariisi kesklinnas, Champs-Elysées' tänaval. Teine populaarne spordiala Prantsusmaal on jalgpall. Prantsusmaa koondis võitis 1998. ja 2018. aastal FIFA maailmameistrivõistlused. Samuti võitsid nad UEFA jalgpalli Euroopa meistrivõistlused 1984 ja 2000. Prantsusmaal toimub ka Le Mansi 24 tunni autovõistlus. Prantsusmaa korraldas 2007. aastal ka ragbi maailmameistrivõistlusi ja jäi neljandaks. Prantsusmaa on tihedalt seotud moodsate olümpiamängudega. 19. sajandi lõpus tegi parun Pierre de Coubertin ettepaneku korraldada taas olümpiamängud. Prantsusmaa korraldas suveolümpiamänge kaks korda, 1900. ja 1924. aastal Pariisis. Prantsusmaa korraldab suveolümpiamänge 2024. aastal Pariisis. Prantsusmaa korraldas talimänge ka kolm korda: 1924. aastal Chamonix's, 1968. aastal Grenoble'is ja 1992. aastal Albertville'is.

Köök

Prantsuse köök on mõjutanud toiduvalmistamise stiili kogu Euroopas ja selle kokad töötavad restoranides üle kogu maailma.

Kaasaegse kõrgköögi juured on sellistes kokkades nagu La Varenne (1615-1678) ja Napoleoni märkimisväärne peakokk Marie-Antoine Carême (1784-1833). Need kokad arendasid välja kergema toidustiili võrreldes keskaja toiduga. Nad kasutasid vähem vürtse ning rohkem maitsetaimi ja kreemjaid koostisosi.

Tüüpilised koostisosad, nagu räim ja kalajahi, ning sellised tehnikad nagu marineerimine ja sellised toidud nagu ragut, leiutati. Carême oli asjatundlik pâtissier (kondiitritööde valmistaja) ja see on siiani prantsuse köögi tunnus. Ta töötas välja põhikastmed, oma "emakastmed"; tema repertuaaris oli üle saja kastme, mis põhinesid pooltel tosinatel emakastmetel.

Prantsuse kööki võttis 20. sajandil kasutusele Georges Auguste Escoffier (1846-1935). Ta oli organiseerimise geenius. Ta töötas välja, kuidas juhtida suuri restorane, nagu suures hotellis või lossis; kuidas peaks olema korraldatud personal; kuidas valmistatakse menüüd. Tal olid meetodid kõige jaoks. Escoffier' suurim panus oli 1903. aastal avaldatud "Le Guide Culinaire", mis pani paika prantsuse köögi põhialused. Escoffier juhtis Londoni Savoy hotelli ja Carlton hotelli, Pariisi Hôtel Ritz'i ja mõnede suurimate kruiisilaevade restorane ja kööki.

Escoffier jättis aga välja suure osa Prantsusmaa piirkondade kulinaarsest iseloomust.

Gastroturism ja Guide Michelin aitasid 20. sajandil tutvustada inimestele Prantsuse maapiirkondade rikkalikku kodanlikku ja talupoeglikku kööki. Gasconi köök on avaldanud suurt mõju ka Edela-Prantsusmaa köögile. Paljud kunagi piirkondlikud toidud on levinud variatsioonidena üle kogu riigi. Juust ja vein on köögi oluliseks osaks, mängides piirkondlikult ja riiklikult erinevat rolli. Põhja-Prantsusmaal eelistatakse toiduvalmistamisel sageli kasutada võid. Lõunaosas eelistatakse oliiviõli ja küüslauku. Prantsusmaal on igal piirkonnal oma eriline roog: choucroute Alsace'is, quiche Lorraine'is, cassoulet Languedoc-Roussillonis ja tapenade Provence-Alpes-Côted'Azuris.

2010. aasta novembris lisas UNESCO Prantsuse gastronoomia maailma vaimse kultuuripärandi nimekirja.

Turism

Prantsusmaa on maailma turismisihtkoht number üks. Aastal 2007 külastas Prantsusmaad 81,9 miljonit välisturisti. Teisel kohal on Hispaania (2006. aastal 58,5 miljonit) ja kolmandal kohal Ameerika Ühendriigid (2006. aastal 51,1 miljonit). Pariisi kõige kuulsamad vaatamisväärsused on Eiffeli torn ja Triumfikaar. Teine on Mont Saint Michel Normandias.

Euroopa Disneyland asub Pariisist ida pool asuvas eeslinnas. Kuurort avati 1992. aastal ja on ka Euroopas populaarne turismisihtkoht.

Seotud leheküljed

• Prantsusmaa olümpiamängudel
• Prantsusmaa jalgpallikoondis
• Prantsusmaa jõgede loetelu