Albert Camus — prantsuse kirjanik, filosoof ja Nobeli laureaat (1913–1960)
Albert Camus (7. november 1913 – 4. jaanuar 1960) oli prantsuse filosoof ja kirjanik. Camus kirjutas romaane, näidendeid ja esseesid ning tegeles ka ajakirjandusega. Camus sündis Põhja-Aafrikas asuvas Alžeerias, ta kasvas vaeses peres ja tema juured olid seotud Prantsuse-Alžeeria koloniaalse keskkonnaga. Tema vanemad olid prantslased. Camus oli eksistentsialistlik filosoof. Eksistentsialism on filosoofia, mis erineb suuresti teistest mõtteviisidest. Samas on oluline märkida, et Camus ise keeldus tihti end otseselt eksistentsialistiks nimetamast: temaga seostatakse eelkõige absurdi ja vastuhaku (absurdismi) teemasid, mis erinesid mõnes olulises punktis teiste eksistentsialistide, näiteks Jean-Paul Sartre’i, lähenemisest. Camus sai 1957. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
Elulugu ja taust
Camus sündis väikese põllumajanduslinnakese lähedal Alžeerias ja õppis hiljem Alžeeria ülikoolis filosoofiat. Noore mehena põrkas ta kokku tuberkuloosiga, mis mõjutas tema tervist kogu ülejäänud elu. 1930. ja 1940. aastatel töötas ta ajakirjanikuna ning sõja ajal osales Prantsuse vastupanuliikumisega seotud tegevuses – ta oli seotud ajalehe Combat toimetusega, kus avaldas nii poliitilisi kui ka kultuurilisi tekste.
Peamised teemad ja mõttekäik
Camuse loomingus korduvad teemad on elu mõttetuse ja absurdi kokkupõrge inimese otsingutega, vastuhakk ebaõigluse ja rõhumise vastu ning moraalne vastutus. Tema filosoofilises esseistikas (näiteks Le Mythe de Sisyphe) analüüsib ta, kuidas inimene saab absurdiga toime tulla: kas loobuda, minna enesetapu teed või otsida väärikat vastust ja elu tähendust vaatamata sellele, et lõplikku mõtet pole.
Kirjanduslik looming
Camus on tuntud nii proosa kui näidendite poolest. Tema tuntumad tööd on:
- L’Étranger (1942) – romaan, mis uurib üksikisiku võõrandumist ja moraalseid valikuid;
- Le Mythe de Sisyphe (1942) – filosoofiline essee absurdi teemast;
- La Peste (1947) – allegooriline romaan, mis mõtiskleb kannatuse, solidaarsuse ja vastutuse üle;
- L’Homme révolté (1951) – esseed revoltist ja poliitilisest vastutusest;
- näidendid nagu Caligula ja Les Justes, mis käsitlevad võimu, õiglust ja inimsuse piire.
Auhinnad, vastuolud ja pärand
Ta oli Rudyard Kiplingi järel teine noorim Nobeli kirjandusauhinna laureaat ja esimene aafriklasest kirjanik, kes selle auhinna sai. Camuse seisukohad tekitasid tema eluajal ja ka hiljem palju arutelu: ta pidas kinni humanistlikest väärtustest, kritiseeris nii totalitarismi kui ka dogmaatilist kommunismi ning sattus vaidlustesse eakaaslastega poliitiliste küsimuste, näiteks Alžeeria iseseisvusvõitluse, üle. Camuse suhtumine Alžeeria konflikti oli keeruline ja tekitas palju kriitikat nii Prantsusmaal kui Alžeerias.
Surm ja mõju
Camus hukkus autoõnnetuses 4. jaanuaril 1960. Tema surm oli ootamatu ja jättis tugeva jälje kirjandusmaailmas. Tema teosed ja ideed — eriti mõtisklused absurdi, vastuhaku ja moraalse vastutuse kohta — on jätnud püsiva jälje nii kirjandusse kui kaasaegsesse filosoofiasse. Camuse lihtne, kuid intensiivne keelekasutus ja eetiline teravmeelsus teevad temast endiselt ühe 20. sajandi mõjukama autori.
Tema elu
Varasemad aastad
Albert Camus sündis Alžeerias vaesesse töölisperekonda. Tema ema oli hispaanlanna ja isa prantslane. Tema isa suri lahingus ja ta jäi elama oma vanaema juurde. Kui ta oli 17-aastane, diagnoositi tal tuberkuloos, mis mõjutas teda sel hetkel väga tugevalt. See piiras oluliselt tema sportimist ja karjäärivõimalusi, sest tuberkuloos on üsna nakkav. Seetõttu väitis ta, et tema haigus "vabastas ta", sest ta oleks teinud oma eluga midagi muud, kui oleks näinud võimalust. Ta läks Alžiiri ülikooli, mille ta 1935. aastal diplomiga lõpetas. 1930ndatel hakkas Camus huvituma poliitikast. 1935. aastal liitus Camus Prantsuse Kommunistliku Parteiga, mis oli poliitiline rühmitus. 1930. aastate lõpus oli Camus sotsialistliku ajalehe Alger-Republicain kirjutaja.
1940s
1941. aastal kirjutas Camus oma esimese romaani, mis kandis pealkirja "Võõras". Teise maailmasõja ajal liitus Camus Prantsuse vastupanuliikumisega, et võidelda natside armee vastu. Pärast Teist maailmasõda sõbrunes Camus teise kirjaniku Jean-Paul Sartre'iga. Camus ja Sartre rääkisid sageli filosoofiast ja poliitikast väikestes restoranides, mida nimetatakse kohvikuteks.
1950s
Camus kirjutas raamatuid filosoofiast (mõtteviisidest), milles öeldakse, et elu on "absurdne" (ei ole mõtet või ei ole mõtet). 1950. aastatel püüdis Camus parandada inimõigusi. 1960. aastal suri Camus autoõnnetuses. Tal oli kaks last, Catherine ja Jean.
Mõned tema romaanid (lood)
- Võõras (l'étranger) (vahel ka The Outsider) (1942)
- Katk (la peste) (1947)
- Langemine (la chute) (1956)
Mõned tema raamatud filosoofia kohta
- Betwixt and Between (1937)
- Sisyphose müüt (1942)
- Mässaja (1951)
Mängib
- Caligula (1938)
- Arusaamatus (1944)
- Piiramisrõngas (1948)
- Õiglased mõrtsukad (1949)
- Omanikud (1959)
Kirjavahetus
- Albert Camus, Maria Casarès. Correspondance inédite (1944-1959). Édition de Béatrice Vaillant. Avant-propos de Catherine Camus. Collection Blanche, Gallimard. Parution : 09-11-2017.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Albert Camus?
V: Albert Camus oli prantsuse filosoof ja kirjanik. Ta kirjutas romaane ja näidendeid ning sündis Alžeerias prantsuse vanematele.
K: Millist tüüpi filosoofiat ta praktiseeris?
V: Camus praktiseeris eksistentsialismi, mis on teistest mõtteviisidest väga erinev filosoofia.
K: Millal sai ta Nobeli kirjandusauhinna?
V: Camus sai Nobeli kirjandusauhinna 1957. aastal.
K: Kui vana ta oli, kui ta selle auhinna sai?
V: Ta oli 44-aastaselt Rudyard Kiplingi järel teine noorim Nobeli kirjandusauhinna laureaat.
K: Kas ta oli esimene aafriklasest kirjanik, kes selle auhinna sai?
V: Jah, Camus oli esimene Aafrika päritolu kirjanik, kes sai Nobeli kirjandusauhinna.
K: Kui kaua ta elas pärast selle auhinna saamist?
V: Ta elas pärast auhinna saamist veidi üle kahe aasta, enne kui suri autoõnnetuses.
