Eksistentsialism – filosoofia vabadusest, tähendusest ja valikust

Avasta eksistentsialismi: vabadus, tähenduse loomine ja vastutus oma valikute eest. Lugege Kierkegaardi, Sartre’i ja eksistentsi mõtestamist kaasaegses kontekstis.

Eksistentsialism on filosoofiline suund, mis rõhutab üksikisiku vabadust, vastutust ja subjektiivset kogemust. Eksistentsialistide järgi on inimene teadlik oma olemasolust, tal on tahe ja teadvus, ning ta elab objektide maailmas, mis ise vabadust ega tähendust ei paku. Eksistentsialism rõhutab, et inimene peab otsustama enda elu ja väärtuste üle, teadvustades samal ajal oma surelikkust ja piiratud võimalusi.

Algus ja areng

Eksistentsialismi varajase alguse seob tihti taani filosoofiga Søren Kierkegaard (1813–1855), kes rõhutas isiklikku usku, ärevust ja üksikisiku vastutust Jumala ees. Kuigi Kierkegaard oli sügavalt religioosne, kujunes 20. sajandil eksistentsialismist ka ateistlikke suundi. Paljud selle peamistest mõtlejatest ja kirjanikest olid Euroopas. Näiteks Jean-Paul Sartre teenis sõjaväes ja sai 1940. aastal lühiajaliselt saksa sõjavangi; pärast vabanemist elas ta okupatsioonialusel Prantsusmaal, kus ta luges intensiivselt Heideggeri töid. Pärast sõda pidas Sartre tuntud loengu "Eksistentsialism ja humanism", mis tegi eksistentsialismi laiemalt tuntuks.

Põhimõtted ja mõisted

Eksistentsialismi keskne väide on sageli kokku võetud fraasiga: "eksistents eelneb olemusele". Sellega mõeldakse, et inimene ei sünni etteantud "olemusega" ehk ette määratud eesmärgiga — inimene leiab end esmalt olemasolevana ja alles seejärel kujundab ise oma olemuse läbi valikute ja tegude. Peamised teemad ja mõisted on:

• Vabadus ja vastutus: inimene on vaba valida ja vastutab oma valikute eest.
• Autentsus: elada kooskõlas oma tõeliste väärtuste ja otsustega, mitte peitu­tada end sotsiaalsete rollide või ootuste taha.
• Hirm ja ärevus (angst): vabaduse tunnetamine võib tekitada ärevust, sest valikute kaal langeb üksikisiku õlule.
• Halb usk (bad faith): endale valetamine või vastutuse eiramine, püüdes vältida vabadusega kaasnevat vastutust.
• Absurdsus: maailm ise ei paku lõplikku tähendust, inimene peab selle ise looma (Camuse kõrvalmerkused eksistentsialismi kontekstis).
• Surelikkus: teadlikkus surmast paneb inimese otsuseid ja elu vaadata teisiti ning võib viia sügava isikliku tähenduse otsimiseni.

Olulised mõtlejad ja teosed

• Søren Kierkegaard — varajane eksistentsialistlik mõtlemine, rõhutas üksikisiku suhet Jumalaga ja olemasolu ärevust.
• Martin Heidegger — uuris olemise küsimust (nt Sein und Zeit) ja mõjutas tugevalt 20. sajandi eksistentsialismi (viidatud töid loeti laialdaselt).
• Jean-Paul Sartre — üks tuntumaid eksistentsialistlikke autoriteete; teosed nagu Being and Nothingness ja loeng "Existentialism is a Humanism" toovad esile vabaduse ja vastutuse teema.
• Simone de Beauvoir — ühendas eksistentsialismi feministliku kriitikaga (nt The Second Sex), rõhutades vabaduse ning sotsiaalse ja soolise olukorra omavahelist seost.
• Albert Camus — tihti seotud absurdismiga; teosed nagu The Stranger ja The Myth of Sisyphus käsitlevad elu ilmsest mõtte puudumisest tulenevat kohanemist ja vastust.
• Ettekujutuslikud eelkäijad: Fjodor Dostojevski, Friedrich Nietzsche ja Franz Kafka, kelle loomingus on selgesti tajutavad eksistentsialistlikud teemad.

Eksistentsialismi mõju kultuurile ja praktikale

Eksistentsialism ei piirdunud ainult akadeemilise filosoofiaga — selle ideed mõjutasid kirjandust, teatri- ja filmikunsti ning ka psühhoteraapiat (näiteks eksistentsiaalne teraapia). Kirjanduses rõhutatakse sageli üksikisiku sisemist pinget, valikut ja autentsuse otsimist. Filosoodiliselt mõjutas eksistentsialism ka teoloogiat, eetikat ja sotsiaalset mõtlemist — näiteks rõhutati indiviidi vabadust koos sellega kaasneva vastutusega ühiskonna ees.

Kriitika ja segadused

Eksistentsialismi aetakse vahel segamini nihilismiga. Peamine erinevus on järgmine: nihilism väidab tihti, et elu on igas mõttes mõttetu; eksistentsialism tunnistab, et maailmal ei pruugi olla iseenesest antud tähendust, kuid rõhutab, et inimene peab ise tähenduse ja väärtused looma. Kritiseeritud on eksistentsialismi ka selle võimaliku subjektivismi ja moraalse relativismi pärast — kuidas tagada ühised eetilised alused, kui igaüks loob ise oma väärtused? Samuti on seda süüdistatud liigses pessimis­mis või keerukuses.

Mida eksistentsialism inimese elule pakub?

Praktiliselt paneb eksistentsialism tähelepanu pöörama järgmistele asjadele:

• võta vastutus oma otsuste eest;
• püüa elada autentselt ja teadlikult, mitte peegeldudes vaid sotsiaalsetes rollides;
• teisenda ärevus ja surelikkuse teadvustamine tegutsemiseks ja tähenduse loomise jõuks;
• aktiivselt vali väärtused, senikaua kuni need on läbi mõeldud ja vastutust kandvad.

Kokkuvõtlikult rõhutab eksistentsialism inimese isiklikku vabadust ja vastutust: maailm ei anna automaatselt tähendust, vaid see on meie endi teha — ja see valik on ühtaegu vaban­dav ja raske.

Küsimused ja vastused

K: Mis on eksistentsialism?

K: Kes alustas eksistentsialismi?

K: Kas eksistentsialism ütleb, et inimese elul on mõte või eesmärk?

K: Kuidas see erineb nihilismist?

K: Milliseid emotsioone seostatakse sageli eksistentsialismiga?

K: Mida arvavad eksistentsialistid valikute tegemisest?

Otsing