Søren Aabye Kierkegaard (5. mai 1813 - 11. november 1855) oli 19. sajandi Taani filosoof ja teoloog, keda peetakse tavaliselt esimeseks eksistentsialistlikuks filosoofiks. Ta sündis ja veetis suure osa elust Kopenhaagenis ning kasvas üles usklikus perekonnas; tema isiklike kogemuste, perekondlike suhete ja terviseprobleemide mõjud on tuntavad ka tema kirjutistes.
Ta kirjutas palju filosoofilisi raamatuid usust, eksistentsist, emotsioonidest ja tunnetest. Talle ei meeldinud inimesed, kes püüdsid kristlust poliitiliseks muuta, ja inimesed, kes püüdsid piirata üksikindiviide paljude inimeste rühmade kasuks. Paljud inimesed on pidanud tema teoseid huvitavaks ja öelnud, et need on suured filosoofiateosed. 20. sajandi filosoof Ludwig Wittgenstein arvas, et Kierkegaard oli "kaugelt kõige sügavam mõtleja XIX sajandil".
Elu ja taust
Kierkegaard õppis Kopenhaagenis teoloogiat, kuid ta ei pürginud tavapärast vaimulikute karjääri. Tema isiklik elu mõjutas tugevalt tema töid: oluline oli tema kihlumine Regine Olseniga ja hilisem kihluse katkestamine, mis muutis tema arusaama armastusest, ohverdamisest ja individuaalsest vastutusest. Ta elas suure osa oma täiskasvanueast kirglikult sünteesides filosoofiat, teoloogiat ja kirjandust, sageli erilise retoorika ning erinevate stiilide ja vaatenurkade abil.
Peamised ideed
- Indiviidi tähtsus: Kierkegaard rõhutas üksikisiku kogemust ja isiklikku vastutust. Ta kritiseeris abstraktseid süsteeme, mis tema arvates varjutasid inimese olemasolulisi valikuid.
- Subjektiivsus: Tema kuulus väide, et "tõde on subjektiivne" tähendas, et eksistentsiaalsed küsimused — usu ja moraali otsused — on esmalt isiklikud ja tundmispõhised, mitte üksnes loogika või objektiivsete faktide küsimus.
- Usk ja hüpe: Kierkegaard kirjeldas usku tihti kui radikaalset hüpet — otsust usaldada Jumalat vaatamata ratsionaalsele ebakindlusele. See kontseptsioon on saanud kuulsaks kui "leap of faith".
- Ärevus ja meeleheide: ta uuris inimpsüühikat mõistetega nagu ärevus (angst) ja meeleheide (despair), mis tekivad siis, kui inimene satub konflikti enda võimaluste, vabaduse ja identiteediga.
- Elujärjestused: Kierkegaard kasutas olemasolu etappideks jagamist — esteetiline, eetiline ja religioosne — et näidata, kuidas inimene võib liikuda pealiskaudsest naudingust läbi moraalse vastutuse religioosse pühendumiseni.
Kirjanduslikud ja filosoofilised võtted
Kierkegaard kasutas sageli pseudonüüme ja nii-öelda dialoogilist stiili, et esitada vastuolulisi vaatenurki ja sundida lugejat mõtlema. Tuntud pseudonüümide hulka kuuluvad näiteks Johannes Climacus, Anti-Climacus, Victor Eremita ja Judge William. Selline vorm võimaldas tal eristada autori enda seisukohti esitatud arvamustest ning rõhutas, et tõeline mõtlemine on isiklik protsess.
Olulised teosed
Muudest kuulsatest teostest võib nimetada "Enten — Eller" (Either/Or), "Frygt og Bæven" (Fear and Trembling), "Sygdommen til Døden" (The Sickness Unto Death), "Philosophical Fragments" ja "Concluding Unscientific Postscript". Need tööd käsitlevad moraali, usu paradokse, üksikisiku kannatusi ja sisemist vabanemist.
Mõju ja pärand
Kierkegaardi mõtted on mõjutanud nii filosoofiat, teoloogiat kui ka kirjandust. Tema ideed aitasid alustada 20. sajandi eksistentsialismi — mõjutanud on mõtlejad nagu Søren Kierkegaardilt inspireeritud eksistentsialistid ja ka teoloogid nagu Karl Barth — ning tema analüüsid üksikisiku olukorrast kõnetavad ka tänapäeva lugejat. Tema kriitika institutionaliseeritud kristluse kohta ning rõhk isiklikul usul on ajanud kaasa uusi käsitlusi religiooni rollist ühiskonnas.
Surm
Kierkegaard suri 11. novembril 1855 Kopenhaagenis pärast lühikest haigust; tal oli olnud terviseprobleeme juba varem. Ta on maetud Assistensi kalmistule (Assistens Kirkegård), kus paljud tuntud Taani intellektuaalid ja kirjanikud samuti puhkavad.
Kierkegaardi teosed jäävad lugemiseks ja tõlgendamiseks — tema kirjutised kutsuvad üles isiklikule enesevaatlusele, vastutuse võtmisele ja julgele otsustamisele, mis on muutnud teda oluliseks mõtlejaks nii filosoofia kui teoloogia ajaloos.

