Emotsioonid on see, mida inimesed tunnevad. Need on väga iidsed ja neid võib täheldada kõigil imetajatel.

Emotsioonid on põhjustatud hormoonide ja alateadvuse keerulisest segust. Ainult suure vaevaga saame oma emotsioone teadliku pingutuse abil kontrollida. Nad panevad imetajad muutma käitumist vastavalt olukorra muutustele. Meie puhul lähevad need mõnikord vastuollu meie püüdega elada oma elu loogiliselt.

Teaduslik määratlus ei ole lihtne; eksperdid on pakkunud üle 90 määratluse. Emotsiooni definitsioon peab sisaldama kolme asja:

  1. teadlik kogemus (tunded)
  2. väljendid, mida teised võivad näha
  3. keha tegevus ("füsioloogiline erutus")

Siin on üks määratlus:

"Emotsioon on keeruline psühholoogiline nähtus, mis tekib loomade või inimeste elu jooksul. Emotsioonid hõlmavad füsioloogilist erutust, olukorra hindamist, ekspressiivset käitumist ja teadlikku kogemust. Emotsioon on seotud tunnete, meeleolu, temperamendi, isiksuse, meelelaadi ja motivatsiooniga".

Füüsilises mõttes on emotsioonid seotud kehasüsteemidega, mis on tegutsenud sadu miljoneid aastaid. Need on hormoonsüsteem, autonoomne närvisüsteem ja "alumised" ajukeskused (taga- ja keskaju).



Tüübid ja kategooriad

Emotsioonide klassifitseerimisel eristatakse tavaliselt:

  • Põhiemotsioonid — universaalsed, kiirelt tekkivad reaktsioonid, mida sageli nimetatakse põhivõimalusteks: rõõm, kurbus, hirm, viha, üllatus ja vastikus. Need on paljude teooriate kohaselt bioloogiliselt juurdunud ja neid võib näha ka teiste imetajate käitumises.
  • Kompleksemad (sekundaarsed) emotsioonid — tekivad sageli sotsiaalse või kognitiivse töötlemise tulemusena, näiteks häbi, süütunne, uhkus või kadeus. Need sõltuvad tihti õppimisest ja kultuurilisest kontekstist.
  • Meeleolud — vähem intensiivsed ja pikemaajalised kui eredad emotsioonid (nt kerge kurbus või püsiv heaolu), seotud rohkem üldise meeleoluga kui konkreetse sündmusega.

Funktsioonid — miks emotsioonid on olulised

Emotsioonid täidavad mitmeid kohanemis- ja sotsiaalseid rolle:

  • Kohe reageerimine ohu- või võimalussignaalidele (nt hirm ja võitlus-põgene-funktsioon).
  • Informatsiooni andmine — tunded aitavad hinnata olukordi ja teha kiireid otsuseid.
  • Sotsiaalne kommunikatsioon — näoilmed, kehakeel ja hääletoon edastavad teistele infot meie sisemiste seisundite kohta ning tugevdavad suhteid.
  • Mälu ja õppimine — emotsionaalsed sündmused jäetakse sageli paremini meelde, mis aitab tulevikus sarnaste olukordadega paremini toime tulla.

Bioloogia ja neurofüsioloogia

Füüsilises mõttes on emotsioonid seotud kehasüsteemidega... Nende bioloogiline aluskihistus hõlmab mitut omavahel seotud süsteemi:

  • Ajupiirkonnad — amügdala, hipokampus, prefrontaalne ajukoor ja süsteemsed osad keskajus ja tagaajus osalevad emotsioonide tekitamises, hindamises ja reguleerimises. Amügdala on oluline hirmu ja emotsiooniga seotud õpingute puhul.
  • Autonoomne närvisüsteem — reguleerib südametööd, hingamist ja higinäärmete aktiivsust, mis muutuvad emotsioonide ajal (nt stressi korral südamelöögisageduse tõus).
  • Hormoonsüsteem — adrenaliin, noradrenaliin ja kortisool valmistavad keha ärevaks olukorraks, samas muud hormoonid nagu oksütotsiin on seotud lähedustunde ja usaldusega.
  • Neurokeemia — serotoniin, dopamiin ja teised neurotransmitterid mõjutavad meeleolu ja motivatsiooni.

Areng ja kultuuriline mõju

Imikud näitavad juba varases eas mitmesuguseid emotsioone (näoilmed, nutmine, naer). Kuidas emotsioone väljendatakse ja tõlgendatakse, sõltub aga tugevasti sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist. Näiteks mõnes kultuuris peetakse avalikku viha vähem sobivaks kui teises; teisest kultuurist pärit inimene võib sama emotsiooni vähem või rohkem väljendada.

Kuidas emotsioone mõõdetakse

Teadlased kasutavad mitut meetodit:

  • Enesehinnangud — küsimustikud ja hetkepõhised hinnangud (subjektiivne kogemus).
  • Vaatlus — näoilmete, kehakeele ja käitumise analüüs.
  • Füsioloogilised mõõtmed — südame löögisagedus, naha juhtivus, vererõhk ja hormonaalsed näitajad (nt kortisool).
  • Neuropildistamine — fMRI ja EEG uurivad, millised ajupiirkonnad on aktiivsed eri emotsioonide ajal.

Emotsioonide reguleerimine ja häired

Kuigi emotsioonid tekivad sageli automaatselt, saame neid õppida reguleerima. Levinud strateegiad:

  • Kognitiivne ümberhindamine (reappraisal) — olukorra tähenduse muutmine, et vähendada negatiivset emotsionaalset vastust.
  • Emotsioonide allasurumine — väljenduse mahasurumine; see võib töödelda sotsiaalseid olukordi, kuid pikaajaliselt kurnav.
  • Mindfulness ja lõõgastustehnikad — aitavad luua vahet reaktsiooni ja teadliku tegutsemise vahel.
  • Sotsiaalne tugi — rääkimine ja suhtevõrgustiku kasutamine emotsioonide töötlemisel.

Mõned psühhiaatrilised ja psühholoogilised häired (nt ärevushäired, depressioon, bipolaarne häire) väljenduvad häiritud emotsionaalsete protsessidena. On ka seisundeid nagu alexithymia, kus inimene ei suuda hästi oma emotsioone sõnastada.

Kasutusnipid igapäevaeluks

  • Tunnusta oma emotsioone sõnadega — nimetamine vähendab tihti nende intensiivsust.
  • Hinga rahulikult ja tee paus intensiivse emotsiooni ajal — lühike viivituse hetk aitab teha kaalutletumaid valikuid.
  • Kasuta ümberhindamist — proovi olukorda vaadata teisest vaatenurgast.
  • Räägi usaldusväärse inimesega — sotsiaalne jagamine aitab tunnetega toime tulla.

Kokkuvõte

Emotsioonid on keerulised, mitmetahulised reaktsioonid, mis hõlmavad subjektiivset tunnet, väljendust ja keha füsioloogiat. Need on evolutsiooniliselt vanad, bioloogiliselt juurdunud ja sotsiaalselt kujundatud. Mõistmine, mõõtmine ja oskus emotsioone reguleerida on olulised nii vaimse tervise, sotsiaalsete suhete kui ka igapäevase otsustamise jaoks.