AlegsaOnline.com

Charles Darwin — evolutsioon, looduslik valik ja "Liikide tekkimine"

Charles Darwin: evolutsiooni ja loodusliku valiku avastused, raamat "Liikide tekkimine" (1859) — teaduslik aluspõhimõte elu mitmekesisuse mõistmiseks.

Autor: Leandro Alegsa

05-11-2025

Charles Robert Darwin (12. veebruar 1809 - 19. aprill 1882) oli inglise loodusteadlane. Ta sündis Shrewsburys, Shropshire'is. Ta on kuulus oma tööga evolutsiooniteooria kohta.

Tema raamat "Liikide tekkimine" (1859) tegi kahte asja. Esiteks esitas ta suure hulga tõendeid selle kohta, et evolutsioon on toimunud. Teiseks pakkus ta välja teooria, mis selgitab, kuidas evolutsioon toimib. See teooria on looduslik valik. Evolutsioon ja looduslik valik on võti elu mõistmiseks ja selle mitmekesisuse mõistmiseks Maal.

Haridus, Beagle'i reis ja teaduslik töö

Enne teadlaskarjääri lõpetamist õppis Darwin meditsiini Edinburghis ja teoloogiat Cambridge'is. Tema teadusliku kujunemise keskseks sündmuseks sai reis laeval HMS Beagle aastatel 1831–1836. Sellel reisil kogus ta loodusnäiteid ja tegi tähelepanekuid nii Lõuna-Ameerikas kui ka Vaikse ookeani saartel (kuulsad on tema vaatlused Galápagose saartel). Need andmed aitasid tal kujundada ideed, et liigijooned muutuvad ajas ning et üksikute liikide erinevused võivad olla olulised nende ellujäämise ja paljunemise osas.

Loodusliku valiku põhimõtted

Darwini ettepanek lihtsustatult:

Variatsioon — isendid ühe liigi sees erinevad omavahel.
Pärilikkus — osa sellest varieeruvusest võib kanduda edasi järglastele.
Võitlus olemasolemise eest — populatsioonid toodavad tavaliselt rohkem järglasi, kui keskkond suudab toetada; see toob kaasa konkurentsi. Darwin kasutas selle mõtte aluseks Thomas Malthuse töid.
Diferentsiaalne ellujäämine ja paljunemine — isendid, kelle pärilikud omadused sobivad paremini keskkonnaga, annavad keskmiselt rohkem järglasi edasi; aja jooksul koguneb neid kasulikke omadusi populatsioonis rohkem.

See protsess seletab, kuidas liigijooned võivad järk-järgult muutuda ja kuidas tekivad uued liigid (spetsiatsioon). Darwin rõhutas ka, et looduslik valik ei ole eesmärgistatud ega „suuna” evolutsiooni teadlikult — see on tagajärg erinevate omadustega isendite erinevast õnnestumisest antud keskkonnas.

Raamatu mõju ja teaduslik pärand

Raamat Liikide tekkimine tekitas 19. sajandil suurt avalikku ja akadeemilist vastukaja — osa avalikkusest pidas seda vastuolus religioossete vaadetega, kuid teadlaskond hakkas järk-järgult Darwini ideid katsetuste ja täiendavate tõenditega kinnitama. 20. sajandi keskpaigas ühendasid teadlased Darwini idee pärilikkuse geneetikaga (nn modernne süntees), kui Mendeli päriluseprintsiibid ja hiljem DNA avastus selgitasid, kuidas variatsioon ja pärilikkus toimivad molekulaarsel tasandil.

Darwini töö on aluseks tänapäeva evolutsioonibioloogiale, ökoloogiale ja paljudele praktilistele rakendustele (nt haiguste leviku mõistmine, liigikaitse, põllumajanduse tõuaretus ja palju muud). Tema ideed rõhutavad elu ühiseid juuri — kõik elusolendid on suguluses tagasiulatuvate sugupuude kaudu.

Lisamõtteid

Darwin avaldas ka muid töid (näiteks areng, taime- ja looma käitumine ning paljunemisstrateegiad) ja jätkas uurimist kogu elu. Tema töö näitas, kuidas looduslikud protsessid võivad selgitada keerukaid ja näiliselt etteplaneeritud loodusnähtusi, ning muutis igavesti meie arusaama elust Maal.

HMS Beagle'i reis

Darwin veetis peaaegu viis aastat kuningliku mereväe uurimislaeva HMS Beagle pardal. Ta oli külalisnaturist, mis tähendas, et tema ülesanne oli teha kogusid ja märkmeid loomade, taimede ja külastatavate riikide geoloogia kohta. Laeva meeskond koostas kõigi rannikualade kaardid, mida merevägi sai kasutada kõikjal maailmas, kuhu ta ka ei läinud. Sel ajal oli Suurbritannial ülekaalukalt suurim merevägi maailmas ja impeerium, mis oli ülemaailmne.

Darwin kogus kõikjal, kus laev maabus. Ta leidis hiljuti välja surnud imetajate tohutuid fossiile, koges Tšiilis maavärinat ja märkas, et maa oli tõusnud. Ta teadis, et ka mujal, kõrgel Andides, on kõrgendatud randu, kus on fossiilseid merekarbid ja puud, mis kunagi olid kasvanud liivarannal. Ilmselt oli maa pidevalt muutumas, mõnes kohas tõusis maa ja mõnes kohas vajus. Ta kogus linde ja putukaid ning saatis saadetised tagasi Cambridge'i, et eksperdid neid identifitseeriksid.

Darwin oli esimene pühendunud loodusteadlane, kes külastas Ecuadori läänerannikul asuvaid Galapagose saari. Ta märkas, et mõned linnud sarnanevad mandril asuvate mokapoegadega, kuid on piisavalt erinevad, et neid saaks liigitada eraldi liikideks. Ta hakkas imestama, kuidas on nendele saartele tekkinud nii palju uusi liike.

Kui Darwin jõudis tagasi Inglismaale, toimetas ta reisi kohta mitmeid teaduslikke ülevaateid ja kirjutas isikliku päeviku, mida me tunneme kui "Beagle'i reisi" (The Voyage of the Beagle). See on üks suurtest loodusteaduslikest reisipäevikutest.

1843. aastal ostis Darwin, kellel oli juba kaks last oma naise Emmaga, Down House'i Downe'i külas Kentis. Ta elas seal kogu oma ülejäänud elu ning tänapäeval on maja ja selle sisu üldsusele avatud.

Beagle'i reis Plymouth, Inglismaa, lõunasse kuni Cabo Verde'ni, seejärel edelasse üle Atlandi ookeani Bahiasse, Brasiiliasse, lõunasse Rio de Janeirosse, Montevideosse, Falklandi saartele, ümber Lõuna-Ameerika tipu, seejärel põhja poole Valparaisosse, Tšiili ja Callaosse. Loode- ja lääne suunas Galapagose saartele, enne kui purjetatakse lääne suunas üle Vaikse ookeani Uus-Meremaale, Sydneysse, Hobartisse Tasmaanias ja King George's Soundisse Lääne-Austraalias. Loodesse Keelingi saartele, edelasse Mauritiusele ja Kaplinna, seejärel loodesse Bahiale ja kirdesse tagasi Plymouthi.

Evolutsioon

H.M.S. Beagle'il ja hiljem Londonis olles oli Darwin kokku puutunud pastor T.R. Malthuse ideedega. Malthus oli aru saanud, et kuigi inimesed võivad oma rahvaarvu iga 25 aasta tagant kahekordistada, ei juhtu see praktikas. Ta arvas, et põhjuseks oli see, et võitlus olemasolu (või ressursside) pärast piiras nende arvu. Kui arv kasvas, siis põhjustasid näljahäda, sõjad ja haigused rohkem surmajuhtumeid. Darwin, kes teadis, et kõik elusolendid võivad põhimõtteliselt oma arvukust suurendada, hakkas mõtlema, miks ühed jäävad ellu, teised aga mitte.^p264-268 Tema vastuse väljatöötamine võttis aastaid.

Evolutsiooniteooria ütleb, et kõik elusolendid Maal, sealhulgas taimed, loomad ja mikroobid, pärinevad ühisest esivanemast, muutudes aeglaselt põlvkondade jooksul. Darwin pakkus välja, et elusolendite muutumine aja jooksul toimub loodusliku valiku kaudu. See tähendab nende paremat ellujäämist ja paljunemist, kes sobivad kõige paremini oma keskkonda. Kohanemist elupaigaga nimetatakse kohanemiseks. Neil, kes sobivad kõige paremini elupaika, kõige paremini kohanenud, on parimad võimalused ellu jääda ja paljuneda. Need, kes on halvemini kohanenud, kipuvad ellu jääma. Kui nad ei jää ellu piisavalt hästi, et kasvatada noori, tähendab see, et nad ei anna oma geene edasi. Nii muutub liik järk-järgult.

Päritolu esimene peatükk käsitleb koduloomi, näiteks veiseid ja koeri. Darwin tuletas lugejatele meelde, milliseid tohutuid muutusi on inimkond teinud koduloomades, mis kunagi olid metsloomad. Muutused olid tingitud selektiivsest aretusest - soovitavate omadustega loomade valimisest, kellest aretada. Seda tehti põlvkondade kaupa, kuni saadi välja meie tänapäevased tõud. Võib-olla võis see, mida inimene oli tahtlikult teinud, juhtuda ka looduses, kus mõned jätavad rohkem järeltulijaid kui teised.

Darwin märkas, et kuigi noored taimed või loomad on oma vanematega väga sarnased, ei ole kaks täpselt samasugust ja alati on olemas erinevused kuju, suuruse, värvuse jne osas. Mõned neist erinevustest võivad taimed või loomad olla saanud oma esivanematelt, kuid mõned on uued ja põhjustatud mutatsioonidest. Kui sellised erinevused muutsid organismi looduses elamiseks sobivamaks, oli tal paremad võimalused ellu jääda ja ta andis oma geenid edasi oma järglastele ja need omakorda oma järglastele. Mis tahes erinevus, mis põhjustaks taime või looma väiksema eluvõimaluse, päranduks vähem ja sureks lõpuks täielikult välja. Sel viisil muutuvad sarnaste taimede või loomade rühmad (mida nimetatakse liikideks) aeglaselt oma kuju ja vormi poolest, et nad saaksid edukamalt elada ja saada rohkem järeltulijaid, kes neid ellu jääksid. Seega oli looduslik valik sarnane selektiivse aretusega, ainult et see toimuks iseenesest ja palju pikema aja jooksul.

Esimest korda hakkas ta selle üle mõtlema 1838. aastal, kuid kulus kakskümmend aastat, enne kui tema ideed avalikuks said. Aastaks 1844 suutis ta oma märkmikusse kirjutada põhiliste ideede kavandi. Ajaloolased arvavad, et ta ei rääkinud oma teooriast, sest kartis avalikku kriitikat. Ta teadis, et tema teooria, mis ei käsitlenud religiooni, tõstatab küsimusi Genesis raamatu sõna-sõnalise tõe kohta. Mis iganes ka ei olnud põhjus, ta ei avaldanud oma teooriat raamatus enne 1859. aastat. 1858. aastal kuulis ta, et teisel bioloogil, Alfred Russel Wallace'il, olid samad ideed loodusliku valiku kohta. Darwini ja Wallace'i ideed avaldati esimest korda 1858. aastal Londonis ajakirjas Journal of the Linnaean Society. Seejärel avaldas Darwin oma raamatu järgmisel aastal. Raamatu nimi oli "On the Origin of Species by means of Natural Selection" ehk "Liikide tekkimine loomuliku valiku abil" ehk soodsate rasside säilitamine võitluses elu eest. Seda nimetatakse tavaliselt "The Origin of Species" (Liikide tekkimine).

1859. aasta eksemplar "Origins of Species" (Liikide päritolu)

Muud tööd

Darwin kirjutas veel mitmeid teisi raamatuid, millest enamik on samuti väga olulised.

Tema raamatud

1838-43: Zooloogia H.M.S. Beagle'i reisilt: avaldatud aastatel 1839-1843 viies osas (ja üheksateistkümnes numbris), mille on koostanud ja mida on juhendanud Charles Darwin, kes on kahte ossa kirjutanud peatükke:

1838: 1. osa nr. 1 Fossiilsed imetajad, Richard Owen (Darwini eessõna ja geoloogiline sissejuhatus)
1838: 2. osa nr. 1 Mammalia, koostanud George Robert Waterhouse (Geograafiline sissejuhatus ja Darwini märkus nende eluviisidest ja levikualadest).

1839: Päevik ja märkused (Beagle'i reis)
1842: Korallrahude struktuur ja levik
1844: Vulkaaniliste saarte geoloogilised vaatlused
1846: Geoloogilised tähelepanekud Lõuna-Ameerika kohta
1849: John Herschel.
1851: Cirripedia alamklassi monograafia koos kõigi liikide joonistega. Lepadidae; või, Pedunculated Cirripedes. Elusad rannakarbid.

1854: Cirripedia alamklassi monograafia koos kõigi liikide joonistega. Balanidae (või Sessile Cirripedes); Verrucidae jne.

1851: A Monograph on the Fossil Lepadidae, or, Pedunculated Cirripedes of Great Britain. Fossiilsed karbid.

1854: Monograafia Suurbritannia fossiilsetest Balanidæ ja Verrucidæ liikidest.

1859: Loomuliku valiku abil toimuv liikide tekkimine ehk soodsate rasside säilitamine võitluses elu eest.
1862: Erinevatest vahenditest, mille abil Briti ja välismaised orhideed viljastatakse putukate abil (Orchideede viljastamine).
1865: Linneani Seltsi artikkel, mis avaldati raamatuna 1875. aastal.
1868: Loomade ja taimede varieerumine kodustamise all.
1871: The Descent of Man, and selection in relation to sex (Inimese põlvnemine ja valik seoses sooga).
1872: Emotsioonide väljendamine inimesel ja loomadel
1875: Putuktoidulised taimed
1876: Rist- ja iseviljastamise mõju taimeriigis.
1877: Sama liigi taimede erinevad õievormid.
1880: Liikumise jõud taimedes
1881: Taimse hallituse teke usside toimel.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Charles Robert Darwin?

V: Charles Robert Darwin oli inglise loodusteadlane, kes sündis Shrewsburys, Shropshire'is. Ta on kuulus oma tööga evolutsiooniteooria kohta.

K: Millise raamatu ta avaldas?

V: Darwin avaldas 1859. aastal raamatu "On the Origin of Species".

K: Milliseid tõendeid esitas ta evolutsiooni toetuseks?

V: Darwin esitas oma raamatus palju tõendeid selle kohta, et evolutsioon on toimunud, ja pakkus välja loomuliku valiku kui evolutsiooni toimumise viisi.

K: Kas Darwin oli teadlik geneetikast?

V: Ei, Darwin ei lugenud kunagi Gregor Mendeli töid ja seega ei olnud ta oma evolutsiooniteooria esitamisel geneetikast teadlik.

K: Kuidas Darwin seletas, miks kaelkirjakutel on pikad kaelad?

V: Lamarcki idee kohaselt muutusid kaelkirjakute kaelad pikemaks, sest pikema kaelaga kaelkirjakud jäid paremini ellu ja andsid oma geene edasi, mille tulemusel sai kogu liik aja jooksul pikema kaela.

K: Kas Lamarcki seletus oli õige?

V: Ei, kuigi Lamarcki seletus oli sarnane sellega, mida me praegu geneetikast ja evolutsioonist teame, oli see põhimõtteliselt vale võrreldes sellega, mida me tänapäeval mõistame tänu teaduse edusammudele sellest ajast alates.