Loodusajalugu on looduslike taimede ja loomade ning nende elukeskkonna uurimine. Siia kuuluvad ka need geoloogia aspektid, mida saab teha looduses. Loodusajalugu hõlmab nii organismide kirjeldamist ja klassifitseerimist kui ka nende leviku, käitumise ja suhtluse uurimist kohaliku ja laiemalt piirkondliku tasandi kontekstis. Töö tulemused kogutakse tihti herbaaridesse, muuseumi kollektsioonidesse ja teadusartiklitesse, mis jäädvustavad liigi tüüpnäite (type specimen) ja selle teadusliku nimetuse.
Kes on naturalist ja kuidas nad töötasid
Loodusteadlaste töö on pigem vaatlus, tõlgendamine, kogumine ja klassifitseerimine kui eksperimendid. Loodusajalugu uurivaid inimesi nimetatakse naturalistideks. CharlesDarwin oli loodusteadlane. Naturalistid tegid pikki ekspeditsioone, korjasid proove, joonistasid ja kirjeldasid uusi liike ning rajasid koguja- ja andmebaase, mis olid hiljem teiste teadlaste jaoks hindamatuks allikaks. Nad tegid tihedat koostööd loodusteaduslike ühenduste ja muuseumidega, kus eksponaadid säilitati ja võrreldi teiste teadaolevate liikidega.
Liikide avastamine ja klassifitseerimine
Naturalistid leiavad uusi liike ning klassifitseerivad taimi ja loomi. Nad uurivad ökoloogiat — kuidas organismid suhtlevad üksteise ja keskkonnaga. Liigi teaduslikuks kirjeldamiseks kogutakse tüüpnäide, määratakse tähtsad tunnused, võrreldakse seda sugulastega ning avaldatakse kirjeldus teadusajakirjas. Selline töö on aluseks taksonoomiale ja bioloogia edasistele teooriatele.
Teoreetilised ideed ja kohastumine
Loodusteadlased töötasid välja mõned teoreetilised ideed, mis olid väärtuslikud. Nad märkasid, et elusolendid sobivad enam-vähem nende eluviisiga. See oli kohanemine. Nad märkasid loomade vahelist võitlust olemasolu eest. Paljud naturalistid nägid looduses järjestusi ja suhe-seid, mis viisid ideedeni liikide muutumisest ajas. Enne olid levinud uskumused, et elusolendid moodustavad püsiva ahela madalamatelt kõrgematele, mida paljud tõlgendasid kui Jumala loomingut. Kuid 18. sajandil ja eriti Charles Darwini ajal hakkasid looduslikud protsessid saama selgituseks selle asemel, et kõik seletada ainult jumaliku sekkumisega. Darwin ja tema kaasaegsed tõid esile mõtted, nagu looduslik valik, mis selgitavad, kuidas kohastumine võib viia uute omaduste ja lõpuks uute liikide tekkimiseni.
Darwin ja teadusliku mõtte muutus
Enne Darwinit ei pidanud enamik loodusteadlasi end teadlasteks. Kui nad vaatlesid loodust, ehk siis uurijatena, vaatlesid nad kõike. Nad vaatasid maad, inimesi, taimi ja loomi. Pärast Darwini nägid nad end teadlastena. Varakult nimetas Darwin end geoloogiks. Huxley oli anatoom. Hooker oli botaanik. Lyell oli geoloog. Ka nende haridus muutus. Nad omandasid sageli teaduskraadi. Enne Darwini oli selline haridus haruldane. Darwinilt pärinevad tähelepanekud, näiteks Galapagose saarte lindude erinevused, aitasid kujundada uut viisi, kuidas mõista liike ja nende ajalugu.
Teaduse professionaliseerumine
Loodusteadlased olid haritud amatöörid; teadlased on koolitatud professionaalid. Muutus toimus aeglaselt, 19. sajandi jooksul. Sõna "teadlane" leiutas 1837. aastal William Whewell. Enne seda oli termin loodusfilosoof (füüsikaliste teaduste puhul) või loodusteadlane (bioloogiliste teaduste ja geoloogia puhul). Naturalist on lühend loodusteadlasest. Sel perioodil tekkisid ülikoolide teaduskonnad, erialased ajakirjad, teadusseltsid ja muuseumid, mis professionaliseerisid tööd ja võimaldasid teadmiste järjestikust ja standardiseeritud kogumist ning kriitilist hindamist.
Mõju ja pärand
Darwini mõju ulatub kaugemale bioloogilisest taksonoomiast — tema ideed on mõjutanud ökoloogiat, paleontoloogiat, käitumis- ja inimteadusi ning filosoofilisi arutelusid inimese kohast looduses. Naturalistide kogutud andmed ja näited on endiselt aluseks tänapäevasele bioloogiale: liigid kirjeldatakse ja võrreldakse, populatsioonid jälgitakse ning bioloogiline mitmekesisus ja selle kaitse on teaduse keskmes. Kaasaegsed naturalistid kasutavad lisaks traditsioonilistele meetoditele ka DNA-analüüse, kaugrelaatorseid satelliitandmeid ja statistilisi mudeleid, et paremini mõista liike ja ökosüsteeme.
Kokkuvõtlikult on loodusajalugu olnud alus teaduslikule arusaamale elust Maal: naturalistid avastasid ja kirjeldasid liike, kogusid tõendeid ja aitasid kujundada teooriaid nagu evolutsioon ja kohastumine. Nende töö on loonud aluse nii kaasaegsele bioloogiale kui ka looduskaitsele ja õppetööle looduses.
