Plinius vanem (23–79 pKr) — Rooma loodusteadlane, "Naturalis Historia" autor
Plinius vanem (23–79 pKr) — Rooma loodusteadlane ja "Naturalis Historia" autor. Entsüklopeedia, Vesuuviuse purskamine, Pompeji ja Herculaneumi traagiline päästmiskatse.
Gaius Plinius Secundus (u. 23 pKr – 24.–25. august 79 pKr.), paremini tuntud kui Plinius vanem, oli Rooma kirjanik, loodusteadlane ja loodusfilosoof. Ta oli ka varase Rooma keisririigi mereväeülem (praefectus classis Misenensis) ning keiser Vespasianuse ja tema perekonna lähedane sõber. Plinius oli ratsavande (eques) seisusest ja tema tuntuse ning mõju aluseks olid nii ametikohad kui ka ulatuslik kirjutamis- ja koguamisharrastus.
Elutee ja ametialane tegevus
Plinius sündis tõenäoliselt Novum Comumis (tänapäeva Como piirkond Itaalias). Noore mehena teenis ta sõjaväes ja hiljem pälvis koha administratiivsetes ning juhtivates ametites, mis andsid talle ligipääsu kirjandus- ja teadusringkondadele ning võimekuse korraldada teekogusid ja uurimisi. Ta oli tuntud kui suur raamatukogu ja käsikirjade koguja ning pühendas suure osa elust lugemisele, allikate võrdlemisele ja isiklikule välitööle.
"Naturalis Historia" — töö ja sisu
Plinius vanema peamine ja kõige mõjukam teos on entsüklopeediline Naturalis Historia (ladina keeles), mis koosneb 37 raamatusest. See oli üks suurimaid katseid koondada kogu tol ajal teadaolev käibelolev teadmine ühte koguvaatesse. Raamat katab väga laia teemaderingi, sh:
- kosmoloogia ja astronoomia;
- maailma- ja inimgeograafia;
- botaanika ja põllumajandus;
- loomastik ja bioloogia;
- mineraloogia, metallitöö ja kalliskivid;
- meditsiin, ravimtaimed ja rahvameditsiin;
- kunstitehnika, maalikunst ja skulptuuride valmistamine;
- tööriistad, tehnilised võtted ja igapäevaelu teadmised.
Plinius kasutas mahukat allikmaterjali — ta ise märgib tuhandeid eriallikaid ja ajaloolisi autoreid ning ilmselt koondas materjali üle kahe tuhande tööst. Tema meetod oli peamiselt koguv: ta tsiteeris varasemaid autoriteete, säilitas paljusid fragmentaarselt säilinud allikate lõike ja vahendas nii täpseid kui ka ebatäpseid ning legendaarseid andmeid. Seetõttu on Naturalis Historia väärtuslik nii selle tõendite säilitamise kui ka ajaloolise teadmisemaailma kujutamise poolest.
Surm Vesuuviuse purskamises
Plinius vanem suri Vesuuviuse purse ajal 79. aastal pKr, kui ta Stabiae (praeguse Castellammare di Stabia lähedal) lähedal üritas paadiga päästa inimesi. Tema nõbu ja adopteeritud poeg Plinius noorem kirjeldab juhtunut täpsemalt oma kirjavahetuses Tacitusele — need kirjad on peamine allikas Plinii viimaste tundide sündmuste kohta. Tavaülesandeid täites päästmise katsel pöördus Plinius pursetuju poole, kuid hingas sisse mürgiseid suitsu ja tolmu ning haigestus; tema surma täpne kuupäev on allikates mõnevõrra ebakindel (Pliny noorema kirjade järgi 24. augustil 79 pKr), kuid traditsiooniliselt on mainitud 24.–25. augustit 79 pKr. Selle purske tagajärjel hävisid Pompeji ja Herculaneum ning paljud teised ümbruskonna asulad.
Pärand ja tähendus
Naturalis Historia mõjutas oluliselt hilisemat teaduslikku ja kirjanduslikku mõtlemist: keskajal ja renessansil oli Plinius üks peamisi infokogude allikaid loodus- ja humanitaarteadustes. Kuigi tema töö sisaldab nii tõesid andmeid kui ka kuulujutte ja kohati valejäreldusi, on selle suur väärtus selles, et see säilitas paljude nüüd kadunud autorite fragmendid ja andmed. Tänapäeva teadlased kasutavad Plini teksti nii ajaloolise allikana antiiksetest teadmistest kui ka lähteallikana, kui uuritakse kadunud teoseid või rooma aega puudutavat teadmistekogumit.
Kriitika ja uurimistöö
Pliniusit on kiidetud tema ulatuse ja koguamise oskuse eest, kuid samas on teda kritiseeritud ka allikakriitika nappuse, mõnikord paigutatud seoste ja usaldusväärsuse puudumise pärast. Modernne filoloogiline ja teadushuviline uurimistöö on toonud välja nii autori panuse kui ka vigade põhjused, aidates eristada traditsioonilist teadmist ja legendaarset materjali. Paljudest antiiksetest andmetest, mis muidu oleksid kadunud, on säilinud ainult tänu Plini tekstile.
Plinius vanem jääb meelde kui üritaja koguda ja kirja panna võimalikult palju teadaolevat maailma teavet ning kui isik, kelle surm Vesuuviuse purskamises on jätnud kestva ja inimliku mälestuse antiikaja sündmustest.
Pliniuse looduslugu
Naturalis Historia on üks suurimaid teoseid, mis on säilinud Rooma impeeriumist kuni tänapäevani. See väidab, et katab kogu antiikteadmiste valdkonna, tuginedes Pliniuse käsutuses olevatele parimatele autoriteetidele. Ta väidab, et ta on ainus roomlane, kes on sellise teose kunagi ette võtnud. See hõlmab botaanika, zooloogia, astronoomia, geoloogia ja mineraloogia valdkondi ning nende ressursside kasutamist. See on endiselt Rooma ajastu ja tolleaegse tehnoloogia arengu ning loodusnähtuste mõistmise standardteos.
Mõned tehnilised edusammud, mida ta arutab, on nende leiutiste ainsad allikad, nagu näiteks kaevandamistehnika hõõrumine või vesiveskite kasutamine vilja purustamiseks või jahvatamiseks. Palju sellest, millest ta kirjutas, on leidnud kinnitust arheoloogias. See on praktiliselt ainus teos, mis kirjeldab tolleaegsete kunstnike tööd, ja on kunstiajaloo jaoks võrdlusteos.
Teos sai eeskujuks kõigile hilisematele entsüklopeediatele, kuna see sisaldas uuritud teemade ulatust, vajadust viidata algupärastele autoritele ja põhjalikku sisukorda. Teos on pühendatud Pliniuse lähedase sõbra, keiser Vespasianuse pojale, keiser Tiituse esimesel valitsemisaastal keisrile Tiitusele. See on ainus Pliniuse säilinud teos ja viimane, mille ta avaldas, kuna tema ootamatu ja ootamatu surma ajal 79. aastal pKr Vesuuviuse purske ajal puudus viimane läbivaatamine.
Loodusajalugu koosneb 37 raamatust. Plinius koostas ise oma sisukorra. Alljärgnevas tabelis on esitatud kokkuvõte, mis põhineb teemade tänapäevastel nimetustel.
| I | Eessõna ja sisukord, autoriteetide loetelu |
| II | Maailma matemaatiline ja füüsikaline kirjeldus |
| III-VI | Geograafia ja etnograafia |
| VII | Antropoloogia ja inimese füsioloogia |
| VIII-XI | Zooloogia |
| XII-XXVII | botaanika, sealhulgas põllumajandus, aiandus ja farmakoloogia |
| XXVIII-XXXII | |
| XXXIII-XXXVII | Kaevandamine ja mineraloogia, eriti selle rakendamine elus ja kunstis, sealhulgas: |
Pliniuse looduslugu
Naturalis Historia on üks suurimaid teoseid, mis on säilinud Rooma impeeriumist kuni tänapäevani. See väidab, et katab kogu antiikteadmiste valdkonna, tuginedes Pliniuse käsutuses olevatele parimatele autoriteetidele. Ta väidab, et ta on ainus roomlane, kes on sellise teose kunagi ette võtnud. See hõlmab botaanika, zooloogia, astronoomia, geoloogia ja mineraloogia valdkondi ning nende ressursside kasutamist. See on endiselt Rooma ajastu ja tolleaegse tehnoloogia arengu ning loodusnähtuste mõistmise standardteos.
Mõned tehnilised edusammud, mida ta arutab, on nende leiutiste ainsad allikad, nagu näiteks kaevandamistehnika hõõrumine või vesiveskite kasutamine vilja purustamiseks või jahvatamiseks. Palju sellest, millest ta kirjutas, on leidnud kinnitust arheoloogias. See on praktiliselt ainus teos, mis kirjeldab tolleaegsete kunstnike tööd, ja on kunstiajaloo jaoks võrdlusteos.
Teos sai eeskujuks kõigile hilisematele entsüklopeediatele, kuna see käsitles uuritavate teemade ulatust, vajadust viidata algupärastele autoritele ja põhjalikku sisukorda. Teos on pühendatud Pliniuse lähedase sõbra, keiser Vespasianuse pojale, keiser Tiituse esimesel valitsemisaastal keisrile Tiitusele. See on ainus Pliniuse säilinud teos ja viimane, mille ta avaldas, kuna tema ootamatu ja ootamatu surma ajal 79. aastal pKr Vesuuviuse purske ajal puudus viimane läbivaatamine.
Loodusajalugu koosneb 37 raamatust. Plinius koostas ise oma sisukorra. Alljärgnevas tabelis on esitatud kokkuvõte, mis põhineb teemade tänapäevastel nimetustel.
| I | Eessõna ja sisukord, autoriteetide loetelu |
| II | Maailma matemaatiline ja füüsikaline kirjeldus |
| III-VI | Geograafia ja etnograafia |
| VII | Antropoloogia ja inimese füsioloogia |
| VIII-XI | Zooloogia |
| XII-XXVII | botaanika, sealhulgas põllumajandus, aiandus ja farmakoloogia |
| XXVIII-XXXII | |
| XXXIII-XXXVII | Kaevandamine ja mineraloogia, eriti selle rakendamine elus ja kunstis, sealhulgas: |
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Plinius vanem?
V: Ta oli Rooma kirjanik, loodusteadlane ja loodusfilosoof, samuti varase Rooma impeeriumi mere- ja väejuhataja ning keiser Vespasianuse isiklik sõber.
K: Millega tegeles Plinius vanem vabal ajal?
V: Suurema osa oma vabast ajast veetis ta õppimise, kirjutamise või looduslike ja geograafiliste nähtuste uurimise alal.
K: Milline oli Plinius Vanema tuntuim teos?
V: Tema tuntuim teos oli entsüklopeediline teos pealkirjaga "Loodusajalugu" ("Naturalis Historia").
K: Millest sai "Natural History" eeskujuks?
V: Sellest sai eeskuju paljudele hilisematele entsüklopeedilistele tekstidele.
K: Millal Plinius vanem suri?
V: Ta suri 25. augustil 79 pKr.
K: Kuidas Plinius vanem suri?
V: Ta suri, kui ta üritas laevaga päästa sõpra ja tema perekonda Vesuuvi purskelt, mis oli just hävitanud Pompeji ja Herculaneumi linnad.
K: Kes oli Plinius Vanema isiklik sõber?
V: Ta oli keiser Vespasianuse isiklik sõber.
Otsige