Rooma keisririik

Impeeriumi valitsemine

Oma suure impeeriumi kontrollimiseks töötasid roomlased välja olulised ideed õiguse ja valitsemise kohta. Nad arendasid välja selle aja maailma parima armee ja valitsesid jõuga. Neil oli suurepärane inseneriteadus ning nad ehitasid teid, linnu ja silmapaistvaid ehitisi. Impeerium oli jagatud provintsideks, millest igaühel oli oma kuberner ning tsiviil- ja sõjaline toetus. Nii ametlikud kui ka erakirjad liikusid pidevalt Rooma ja sealt välja.

Kaubandus oli kõige tähtsam Rooma jaoks, mis oli üle miljoni elanikuga linn, kaugelt suurim linn maailmas. Nad vajasid ja said Egiptusest nisu, Britanniast tina, Galliast viinamarju ja nii edasi. Vastutasuks ehitasid roomlased provintside pealinnad peenteks linnadeks, kaitsesid neid barbarite rünnakute eest ning pakkusid provintside noortele haridust ja karjäärivõimalusi, näiteks töökohti Rooma armees.

Põhimõtteliselt oli keisritel absoluutne kontroll ja nad võisid teha, mida tahtsid. Praktikas seisid nad silmitsi paljude raskete probleemidega. Neil oli personal, mida me nimetame "riigiteenistujateks", ja Rooma senati nõuanded. Keiser pidi otsustama, millised olid keisririigi kõige olulisemad probleemid ja mida nendega seoses teha. Enamik neist püüdis teha kahte sorti asju. Üks oli teha asju, et parandada roomlaste elu rahuajal. Teine oli võidelda ja võita Rooma vaenlasi. Rikkalikul impeeriumil on alati vaenlased.

Kuningate ja keisrite puhul on suur probleem pärimisjärjekord. Kuningatele järgnes mõnikord nende vanim poeg, kui ta oli võimeline valitsema. Rooma keisrite puhul oli see sagedamini lapsendatud poeg. See toimis nii. Keiser märkas silmapaistvat noormeest ühest parimast perekonnast. Ta lapsendas ta oma pojaks. Enne oma surma tegi ta selgeks, keda ta pidi tema järglaseks, tehes temast Rooma konsuli või märkides oma testamendis, et noorem mees peaks tema järeltulijaks saama. Mõnikord see toimis, mõnikord mitte. Aeg-ajalt puhkes kodusõda troonile pretendeerijate vahel.

Üks või kaks adopteeritud poega andsid keisrile rohkem valikuvõimalusi. Mõnel keisril ei olnud ühtegi poega; mõnel olid pojad, kes ei jäänud ellu. Hiljem muutusid keisrid nii nõrgaks, et Rooma armee valis lihtsalt ühe nende kindralitest järgmiseks keisriks. See tõi sageli kaasa kodusõja. Keisrite elulugusid saab lugeda Rooma keisrite nimekirjast.

Roomlased pidasid palju sõdu teiste riikide vastu ja nautisid vägivaldsete spordialade vaatamist. Neile meeldis vaadata hobuste tõmmatud vankrite võiduajamisi ja relvade abil peetavaid meeste vahelisi võitlusi (gladiaatorid). Erinevalt tänapäeva spordialadest tapeti võitlejad sageli võitlustes. Roomlased nautisid neid etendusi Colosseumis.

Roomlastel oli suurepärane tsiviilehitus. Nad ehitasid palju suuri avalikke hooneid ja villasid, akvedukte vee juhtimiseks, kivisildasid ja teid. Mõned neist asjadest on tänapäevalgi veel näha. Paljud kuulsad kirjanikud olid roomlased, sealhulgas Cicero ja Vergilius.

Piibli Uus Testament räägib roomlastest Jeesuse Kristuse elus. Jeesuse elu ajal valitsesid tema riiki roomlased, kes olid paganad. Hiljem püüdsid mitmed keisrid kristlust hävitada, kuid see ei õnnestunud. Aastaks 312 pKr. lubas keiser Galerius inimestele vabaduse järgida kristlust ja järgmisel aastal sai keisriks kindral Konstantinoos, kes astus kristlusele üle.

Rooma linna vallutasid mitu korda barbarid, eelkõige 410 pKr, kui goodid rüüstasid linna (rüüstamine). Viimane Lääne-Rooma keiser Romulus Augustus astus tagasi 476. aastal pKr. Rooma impeerium kestis veel 1000 aastat Bütsantsi impeeriumina idas.

Rooma impeeriumi peamine münt oli hõbedane denaar. Hilisemad denarid olid väiksemad.

Rooma lagunemise põhjuseid on esitatud mitmesuguseid. Edward Gibbon kirjutas raamatu "Rooma impeeriumi allakäik ja langus", milles ta uuris erinevaid ideid. Peamine neist oli (tema arvates) kristluse mõju impeeriumi sõjalisele kaitsevõimele.

Teised ajaloolased süüdistavad ebastabiilset juhtimissüsteemi. 50 aasta jooksul suri 22 keisrist vaid 2 loomulikku surma. Enamik keisreid mõrvati.