Rooma impeerium oli iidse maailma suurim impeerium. Selle pealinn oli Rooma ja impeeriumi maad ulatusid üle suure osa Vahemere ääres paiknenud territooriumist. Keisririigi alguseks loetakse 27. aastat eKr, mil Octavianusest sai keiser Augustus; lääneosa langus fikseeriti traditsiooniliselt 476. aastal pKr, mis tähistas antiikaja ja keskaja piiri tähenduses olulist murret. Rooma impeerium kujunes ajaloos Vana-Rooma valitsemisvormide ja institutsioonide järkjärguliseks arenduseks ning avaldas tugevat mõju Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kultuurile ja õigussüsteemidele.

Taust ja areng

Impeerium oli Vana-Rooma kolmas suur periood; enne seda oli Roomat valitsenud järjest kuningad ja seejärel Vabariik. Keisririigi ehk principaadi süsteem (alates Augustusest) ja hilisem dominaat muutis Rooma poliitilist korrastust: võim koondus keisri kätte, kuid senati ja muude vabariikliku pärandiga institutsioonide roll jäi tähtsaks administratiivses ja kultuurilises plaanis.

Administratsioon ja valitsemine

Rooma valitsemine rajas end keerukale administratiivsele võrgule: keiser oli kõrgeim autoriteet, kuid tema poliitika rakendamiseks toimisid kubernerid, provintsikindralid, munitsipaalsed nõukogud ja asutused nagu sõjavägi ning maksukorraldus. Keisri võim oli nii sõjaline, seadusandlik kui ka religioosne — paljud keisrid kandsid religioosseid rolle või olid jumalaks kuulutatud pärast surma. Rooma õigussüsteem ja seadused (leges, edicta, rescripta) vormisid aluse hilisematele Euroopa õigusrahastikele ja õigustavadele traditsioonidele.

Sotsiaalne ja majanduslik elu

Impeeriumi elanikkond oli mitmekesine: kodanikud, vabaks lastud orjad, orjad, sõjaväelased, kaupmehed ja talupojad. Linnaelanikkond kasvas, eriti suuremates keskustes nagu Rooma, kus avalikud ehitised (amfiteatrid, termid, templid) ning vee- ja kanalisatsioonisüsteemid näitasid Rooma tehnilist taset. Põllumajandus oli majanduse alus; Vahemere tasandikul ja Põhja-Aafrikas toodeti vilja, Itaalia ja Hispaania varustasid impeeriumi toiduainetega. Kaubandus toimus mereteedel ja hästi arenenud teedevõrgu kaudu, kus olid tähtsad sõlmpunktid kogu Vahemeres.

Sõjavägi ja ekspansioon

Rooma sõjavägi (legioonid ja liitlaevastik) oli riigi poliitika ja laienduste peamine instrument. Sõjaväe distsipliin, insenerioskused ja teedevõrk võimaldasid kiiret liikumist ja kontrolli provintside üle. Impeerium laienes erinevatel perioodidel: Gallia, Hispaania, Põhja-Aafrika, idaosadesse Anatoolia ja Kreeka ning ida-lähis-ida aladele. Kaitseks rajati piirilehtedena tuntud süsteemid (limes’e), kindlustused ja garnisonid, mis püüdsid hoida ära rändrahvaste rünnakuid.

Kultuur, keel ja teadus

Rooma kultuur põhines tugevalt ladina keele ja rooma seaduste ning halduse traditsioonidel. Samas oli kreeka keel oluline kõrvalkeel, eriti idaprovintsides, kus haridus, kirjandus ja filosoofia kandsid tugevat kreeka mõju. Arhitektuuris ja inseneritöös saavutas Rooma suurt arengut: sillad, akveduktid, teed ja avalikud hooned olid eeskujuks mitmetele hilisematele kultuuridele. Rooma õigusteadus ja ladina kirjakeel on jäänud püsima pikka aega pärast keisririigi kokkuvarisemist.

Religioon ja kristluse levik

Algselt oli Rooma religioon polüteistlik ja tugevalt sünkreetiline, võttes mõjutusi roomlaste enda ja kreeka jumaluste traditsioonidest. Aja jooksul levis impeeriumis ka idapärasemaid secte ja usundeid. 4. sajandil pKr sai kristlus järjest laialdasemaks ning keiser Konstantinus I andis sellele 313. aastal Milano ediktiga suurema legaalse kaitse; 380. aastal sai kristlus Rooma riigi usuks. Kristluse levik muutis oluliselt ühiskondlikke ja kultuurilisi suhteid kogu impeeriumis ning mängis olulist rolli hilisemates bütsantsi ja lääne kiriku arengutes.

Langeb ja jagunemine

Rooma keisririigi läänepoolne osa kestis ligikaudu viis sajandit kuni barbarijuhtide surve, sisemised poliitilised ja majanduslikud probleemid ning armee-korruptsioon nõrgestas imperialistlikku võimet säilitada kontrolli. 476. aastal kukutas barbarikindral Odoacer viimase läänekeisri Romulus Augustuse, mis traditsiooniliselt tähistab Lääne-Rooma lõppu. Seevastu idapoolne osa, mis hõlmas Balkanimaadest, Anatooliast, Levandiast ja Egiptusest, püsis veel ligi tuhat aastat ja sai ajalooliselt tuntuks kui Bütsantsi impeerium. Selle pealinn oli Konstantinoopol (tänapäeval Istanbul), mis jäi Ida-Rooma keskuseks kuni 15. sajandi keskvõimu muutusteni.

Pärand

Rooma impeeriumi pärand on laialdane: õigussüsteemid, halduskorraldus, arhitektuur, keel ja kristliku kiriku struktuurid mõjutasid otseselt Euroopa keskaega ja uuemat aega. Paljud tänapäeva riigid asuvad kunagise impeeriumi aladel, näiteks Suurbritannia (ilma Šotomaata aladeta), Hispaania, Portugal, Prantsusmaa (Gallia), Itaalia, Kreeka, Türgi, Saksamaa, Egiptus, Levant, Krimm, Šveits ja Aafrika põhjarannik. Rooma institutsioonide ja kultuuriliste saavutuste mõju on tunda tänapäeva seadusandluses, filosoofias, arhitektuuris ja keelepruugis.