Rooma keisririik: ajalugu, valitsemine ja pärand (27 eKr–476 pKr)
Rooma impeerium oli iidse maailma suurim impeerium. Selle pealinn oli Rooma ja impeeriumi maad ulatusid üle suure osa Vahemere ääres paiknenud territooriumist. Keisririigi alguseks loetakse 27. aastat eKr, mil Octavianusest sai keiser Augustus; lääneosa langus fikseeriti traditsiooniliselt 476. aastal pKr, mis tähistas antiikaja ja keskaja piiri tähenduses olulist murret. Rooma impeerium kujunes ajaloos Vana-Rooma valitsemisvormide ja institutsioonide järkjärguliseks arenduseks ning avaldas tugevat mõju Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kultuurile ja õigussüsteemidele.
Taust ja areng
Impeerium oli Vana-Rooma kolmas suur periood; enne seda oli Roomat valitsenud järjest kuningad ja seejärel Vabariik. Keisririigi ehk principaadi süsteem (alates Augustusest) ja hilisem dominaat muutis Rooma poliitilist korrastust: võim koondus keisri kätte, kuid senati ja muude vabariikliku pärandiga institutsioonide roll jäi tähtsaks administratiivses ja kultuurilises plaanis.
Administratsioon ja valitsemine
Rooma valitsemine rajas end keerukale administratiivsele võrgule: keiser oli kõrgeim autoriteet, kuid tema poliitika rakendamiseks toimisid kubernerid, provintsikindralid, munitsipaalsed nõukogud ja asutused nagu sõjavägi ning maksukorraldus. Keisri võim oli nii sõjaline, seadusandlik kui ka religioosne — paljud keisrid kandsid religioosseid rolle või olid jumalaks kuulutatud pärast surma. Rooma õigussüsteem ja seadused (leges, edicta, rescripta) vormisid aluse hilisematele Euroopa õigusrahastikele ja õigustavadele traditsioonidele.
Sotsiaalne ja majanduslik elu
Impeeriumi elanikkond oli mitmekesine: kodanikud, vabaks lastud orjad, orjad, sõjaväelased, kaupmehed ja talupojad. Linnaelanikkond kasvas, eriti suuremates keskustes nagu Rooma, kus avalikud ehitised (amfiteatrid, termid, templid) ning vee- ja kanalisatsioonisüsteemid näitasid Rooma tehnilist taset. Põllumajandus oli majanduse alus; Vahemere tasandikul ja Põhja-Aafrikas toodeti vilja, Itaalia ja Hispaania varustasid impeeriumi toiduainetega. Kaubandus toimus mereteedel ja hästi arenenud teedevõrgu kaudu, kus olid tähtsad sõlmpunktid kogu Vahemeres.
Sõjavägi ja ekspansioon
Rooma sõjavägi (legioonid ja liitlaevastik) oli riigi poliitika ja laienduste peamine instrument. Sõjaväe distsipliin, insenerioskused ja teedevõrk võimaldasid kiiret liikumist ja kontrolli provintside üle. Impeerium laienes erinevatel perioodidel: Gallia, Hispaania, Põhja-Aafrika, idaosadesse Anatoolia ja Kreeka ning ida-lähis-ida aladele. Kaitseks rajati piirilehtedena tuntud süsteemid (limes’e), kindlustused ja garnisonid, mis püüdsid hoida ära rändrahvaste rünnakuid.
Kultuur, keel ja teadus
Rooma kultuur põhines tugevalt ladina keele ja rooma seaduste ning halduse traditsioonidel. Samas oli kreeka keel oluline kõrvalkeel, eriti idaprovintsides, kus haridus, kirjandus ja filosoofia kandsid tugevat kreeka mõju. Arhitektuuris ja inseneritöös saavutas Rooma suurt arengut: sillad, akveduktid, teed ja avalikud hooned olid eeskujuks mitmetele hilisematele kultuuridele. Rooma õigusteadus ja ladina kirjakeel on jäänud püsima pikka aega pärast keisririigi kokkuvarisemist.
Religioon ja kristluse levik
Algselt oli Rooma religioon polüteistlik ja tugevalt sünkreetiline, võttes mõjutusi roomlaste enda ja kreeka jumaluste traditsioonidest. Aja jooksul levis impeeriumis ka idapärasemaid secte ja usundeid. 4. sajandil pKr sai kristlus järjest laialdasemaks ning keiser Konstantinus I andis sellele 313. aastal Milano ediktiga suurema legaalse kaitse; 380. aastal sai kristlus Rooma riigi usuks. Kristluse levik muutis oluliselt ühiskondlikke ja kultuurilisi suhteid kogu impeeriumis ning mängis olulist rolli hilisemates bütsantsi ja lääne kiriku arengutes.
Langeb ja jagunemine
Rooma keisririigi läänepoolne osa kestis ligikaudu viis sajandit kuni barbarijuhtide surve, sisemised poliitilised ja majanduslikud probleemid ning armee-korruptsioon nõrgestas imperialistlikku võimet säilitada kontrolli. 476. aastal kukutas barbarikindral Odoacer viimase läänekeisri Romulus Augustuse, mis traditsiooniliselt tähistab Lääne-Rooma lõppu. Seevastu idapoolne osa, mis hõlmas Balkanimaadest, Anatooliast, Levandiast ja Egiptusest, püsis veel ligi tuhat aastat ja sai ajalooliselt tuntuks kui Bütsantsi impeerium. Selle pealinn oli Konstantinoopol (tänapäeval Istanbul), mis jäi Ida-Rooma keskuseks kuni 15. sajandi keskvõimu muutusteni.
Pärand
Rooma impeeriumi pärand on laialdane: õigussüsteemid, halduskorraldus, arhitektuur, keel ja kristliku kiriku struktuurid mõjutasid otseselt Euroopa keskaega ja uuemat aega. Paljud tänapäeva riigid asuvad kunagise impeeriumi aladel, näiteks Suurbritannia (ilma Šotomaata aladeta), Hispaania, Portugal, Prantsusmaa (Gallia), Itaalia, Kreeka, Türgi, Saksamaa, Egiptus, Levant, Krimm, Šveits ja Aafrika põhjarannik. Rooma institutsioonide ja kultuuriliste saavutuste mõju on tunda tänapäeva seadusandluses, filosoofias, arhitektuuris ja keelepruugis.
Impeeriumi valitsemine
Oma suure impeeriumi kontrollimiseks töötasid roomlased välja olulised ideed õiguse ja valitsemise kohta. Nad arendasid välja selle aja maailma parima armee ja valitsesid jõuga. Neil oli suurepärane inseneriteadus ning nad ehitasid teid, linnu ja silmapaistvaid ehitisi. Impeerium oli jagatud provintsideks, millest igaühel oli oma kuberner ning tsiviil- ja sõjaline toetus. Nii ametlikud kui ka erakirjad liikusid pidevalt Rooma ja sealt välja.
Kaubandus oli kõige tähtsam Rooma jaoks, mis oli üle miljoni elanikuga linn, kaugelt suurim linn maailmas. Nad vajasid ja said Egiptusest nisu, Britanniast tina, Galliast viinamarju ja nii edasi. Vastutasuks ehitasid roomlased provintside pealinnad peenteks linnadeks, kaitsesid neid barbarite rünnakute eest ning pakkusid provintside noortele haridust ja karjäärivõimalusi, näiteks töökohti Rooma armees.
Põhimõtteliselt oli keisritel absoluutne kontroll ja nad võisid teha, mida tahtsid. Praktikas seisid nad silmitsi paljude raskete probleemidega. Neil oli personal, mida me nimetame "riigiteenistujateks", ja Rooma senati nõuanded. Keiser pidi otsustama, millised olid keisririigi kõige olulisemad probleemid ja mida nendega seoses teha. Enamik neist püüdis teha kahte sorti asju. Üks oli teha asju, et parandada roomlaste elu rahuajal. Teine oli võidelda ja võita Rooma vaenlasi. Rikkalikul impeeriumil on alati vaenlased.
Kuningate ja keisrite puhul on suur probleem pärimisjärjekord. Kuningatele järgnes mõnikord nende vanim poeg, kui ta oli võimeline valitsema. Rooma keisrite puhul oli see sagedamini lapsendatud poeg. See toimis nii. Keiser märkas silmapaistvat noormeest ühest parimast perekonnast. Ta lapsendas ta oma pojaks. Enne oma surma tegi ta selgeks, keda ta pidi tema järglaseks, tehes temast Rooma konsuli või märkides oma testamendis, et noorem mees peaks tema järeltulijaks saama. Mõnikord see toimis, mõnikord mitte. Aeg-ajalt puhkes kodusõda troonile pretendeerijate vahel.
Üks või kaks adopteeritud poega andsid keisrile rohkem valikuvõimalusi. Mõnel keisril ei olnud ühtegi poega; mõnel olid pojad, kes ei jäänud ellu. Hiljem muutusid keisrid nii nõrgaks, et Rooma armee valis lihtsalt ühe nende kindralitest järgmiseks keisriks. See tõi sageli kaasa kodusõja. Keisrite elulugusid saab lugeda Rooma keisrite nimekirjast.
Roomlased pidasid palju sõdu teiste riikide vastu ja nautisid vägivaldsete spordialade vaatamist. Neile meeldis vaadata hobuste tõmmatud vankrite võiduajamisi ja relvade abil peetavaid meeste vahelisi võitlusi (gladiaatorid). Erinevalt tänapäeva spordialadest tapeti võitlejad sageli võitlustes. Roomlased nautisid neid etendusi Colosseumis.
Roomlastel oli suurepärane tsiviilehitus. Nad ehitasid palju suuri avalikke hooneid ja villasid, akvedukte vee juhtimiseks, kivisildasid ja teid. Mõned neist asjadest on tänapäevalgi veel näha. Paljud kuulsad kirjanikud olid roomlased, sealhulgas Cicero ja Vergilius.
Piibli Uus Testament räägib roomlastest Jeesuse Kristuse elus. Jeesuse elu ajal valitsesid tema riiki roomlased, kes olid paganad. Hiljem püüdsid mitmed keisrid kristlust hävitada, kuid see ei õnnestunud. Aastaks 312 pKr. lubas keiser Galerius inimestele vabaduse järgida kristlust ja järgmisel aastal sai keisriks kindral Konstantinoos, kes astus kristlusele üle.
Rooma linna vallutasid mitu korda barbarid, eelkõige 410 pKr, kui goodid rüüstasid linna (rüüstamine). Viimane Lääne-Rooma keiser Romulus Augustus astus tagasi 476. aastal pKr. Rooma impeerium kestis veel 1000 aastat Bütsantsi impeeriumina idas.
Rooma impeeriumi peamine münt oli hõbedane denaar. Hilisemad denarid olid väiksemad.
Rooma lagunemise põhjuseid on esitatud mitmesuguseid. Edward Gibbon kirjutas raamatu "Rooma impeeriumi allakäik ja langus", milles ta uuris erinevaid ideid. Peamine neist oli (tema arvates) kristluse mõju impeeriumi sõjalisele kaitsevõimele.
Teised ajaloolased süüdistavad ebastabiilset juhtimissüsteemi. 50 aasta jooksul suri 22 keisrist vaid 2 loomulikku surma. Enamik keisreid mõrvati.
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Rooma impeeriumi pealinn?
V: Rooma impeeriumi pealinn oli Rooma.
K: Millal algas Rooma impeerium?
V: Rooma impeerium algas aastal 27 eKr, kui Octavianusest sai keiser Augustus.
K: Millal see lõppes?
V: Rooma impeerium lõppes 476. aastal pKr.
K: Milliseid keeli räägiti Rooma impeeriumis?
V: Rooma impeeriumi põhikeel oli ladina keel ja kreeka keel oli oluline kõrvalkeel, eriti impeeriumi idaprovintsides.
K: Kui kaua kestis impeeriumi läänepoolne osa?
V: Rooma impeeriumi läänepool kestis umbes 500 aastat, kuni selle viimane keiser Romulus Augustus sai barbarite kindral Odoacerilt lüüa.
K: Kui kaua kestis selle idapoolne pool?
V: Ida pool, mis koosnes Balkanimaadest, Anatooliast, Leevandist ja Egiptusest, kestis veel umbes tuhat aastat (kuigi osa sellest kaotati araablastele 8. sajandil).
K: Kuidas seda idaosa nimetati? V: Seda idaosa nimetati Bütsantsi impeeriumiks ja selle pealinnaks oli Konstantinoopol (praegune Istanbul).
