Hobune: bioloogia, tõud ja tähtsamad faktid

Hobune: põhjalik ülevaade bioloogiast, peamistest tõudest, käitumisest ja tähtsamatest faktidest — kõik, mida hobustest teadma vaja.

Hobused on hobuslaste sugukonda kuuluvad imetajad. Nad on taimtoidulised, mis tähendab, et nad söövad rohtu ja muid taimi. Mõned taimed võivad hobustele olla mürgised või põhjustada seedeprobleeme; näiteks rukkirääk, sidrunhein (õlihein) ja mõnikord ka tammesid. Hobuse toitumisel tuleb arvestada rohuga, heina ja vajaduse korral lisatoiduga ning vältida talle ohtlike taimede kättesaadavust.

Harilik hobune on Equus caballus. See liik kodustati tõenäoliselt metshobustest inimeste poolt juba vähemalt 5000 aastat tagasi. Hobused on lihaseliselt tugevad ja vastupidavad, mistõttu neid on sajandeid kasutatud nii transpordi, põllumajanduse kui ka sõjaliste ülesannete jaoks. Erinevaid tõugu aretatakse vastavalt kasutusele — mõned on tugeva töövõimega ja teised kiired või esinemiseks sobivad. Võistlushobused võivad galopeerida väga kiiresti — kuni umbes 30 miili tunnis (ligi 48 km/h) sõltuvalt tõust ja hobuse seisundist.

Isane hobune on täkk ja emane hobune on tamm. Noore hobuse üldnimetus on varss (sõltumata soost). Kastreeritud isast hobust nimetatakse tavaliselt kastreeritud hobuseks või lühemalt ruun. Hobustel on kabjad, mille eest tuleb regulaarselt hoolitseda: kabju trimmimine, vajadusel hobusekingade kasutamine ja kabjade kontroll aitavad vältida lonkamist ja muid probleeme.

Anatoomia ja meeled

Hobuse kehaehitus on kohandunud jooksmiseks: tugevad tagajäsemed, pikk selg ja vastupidav süda ning kopsud. Neil on üks käpa ees iga jalal — kaba (kk: kabja) — mis kaitseb jalga ja kannab suure osa kehakaalust. Hobuse nägemine on hea, eriti külgvaates, kuid sügavuse tajumine on erinev võrreldes inimeste omaga. Nad kuulavad hästi ja neil on tundlik nuusklõks ning haistmine, mida kasutatakse sööda, ohutunde ja sotsiaalsete signaalide tunnetamiseks.

Toitumine ja hooldus

• Põhitoit on rohi ja heina. Püsiv ligipääs kvaliteetsele heinale tagab hea seedimise ja vajaliku kiudainete hulga.
• Ka teraviljad ja kontsentreeritud söödad annavad lisaenergiat, kuid neid tuleb anda mõõdukalt vastavalt töökoormusele ja kehakaalule.
• Värske vesi peab olema kogu aeg kättesaadav. Veepuudus võib põhjustada soolestiku ummistusi (kolika) ja muid terviseriske.
• Regulaarsed vaktsineerimised, parasiiditõrje ja hambaarsti kontroll on osa igapäevasest tervishoiust.

Kasv, paljunemine ja eluiga

Hobuse tiinus kestab tavaliselt umbes 11 kuud. Emane ja vars vajavad paljunemisel ja varssapõlves erilist hoolt — sobiv toitumine ja rahulik keskkond on olulised. Hobuste eluiga on sõltuvalt tõust ja hooldusest 20–30 aastat; mõnikad võivad elada kauemgi.

Tõud ja kasutusalad

Hobusetõud jagunevad paljudesse rühmadesse: tööhobused, sõiduhobused, ratsahobused, ponid ja show-tõud. Tõu valik sõltub sellest, kas hobust kasutatakse põllumajanduses, vedamiseks, ratsutamiseks, võistlustel või lihtsalt vabaajaliseks sõbraks. Iga tõu puhul on erinev temperament, suurus ja füüsilised võimed.

Tervis ja levinumad probleemid

• Kõhunähud ja kolika (seedehäired) võivad olla eluohtlikud ja nõuavad kiiret veterinaarset abi.
• Liigesed ja lihased võivad vananedes kuluda; õige koormuse ja tasakaalustatud toitumisega saab seda vähendada.
• Parasiidid, hambaprobleemid ja infektsioonid (nt tetanus) on ennetatavad regulaarse hoolduse ja vaktsineerimisega.

Kokkuvõte

Hobused on inimesele olulised ja mitmekülgsed partnerid — nad on nii tööloomad, spordikaaslased kui ka kaaslased. Nende tervis ja heaolu sõltuvad nõuetekohasest toitumisest, regulaarsetest veterinaarkontrollidest, jalahooldusest ning sobivast elukeskkonnast. Õppides hobuste käitumist ja vajadusi, saab tagada nende pika ja terve elu.

Varased hobused

Hobuste evolutsiooni on hästi uuritud. Viiskümmend miljonit aastat tagasi ei olnud hobuseid, nagu me neid praegu tunneme. Varaseimast fossiilsest hobusest on Põhja-Ameerika hobune Eohippus ja Euraasia hobune Hyracotherium. Mõlemad olid väikesed loomad: Eohippus oli neist kahest suurem, olles kaks korda suurem kui terjerikoer.

Nende väikeste loomade ja tänapäeva hobuse vahel on toimunud palju muutusi. Neid muutusi saab kõige paremini seletada kui kohanemist muutuva ökoloogilise niššiga. Väikesest pähkleid ja puuvilju söövast metsasõralisest on saanud suurem metsasõraline, kes sööb lehti ja väikseid oksi. Lõpuks on tänapäeva hobune avatud rohumaadel karjatav, teistsuguste hammastega, jooksmiseks mõeldud jalgadega ja palju suurema suurusega. Suuremad muutused toimusid miotseeni keskel, kui kliima muutus jahedamaks ja rohumaad hakkasid metsi asendama. See muutus jätkus ja mitmed imetajate rühmad muutusid sirelijaist karjatajateks.

Hobuste rühm

Hobused ja inimesed

Hobuseid on kodustatud vähemalt 5000 aastat. Inimesed on neid kasutanud mitmel erineval viisil reisimiseks, tööks, toiduks, meelelahutuseks ja näitamiseks. Ratsaväe hobuseid kasutati sõjas kuni 20. sajandi keskpaigani. Neid kasutatakse ratsutamiseks ja transpordiks. Samuti kasutatakse neid asjade vedamiseks või vankrite vedamiseks või põllumeeste põllu kündmisel põllumajanduses. Inimesed on kasutanud selektiivset aretust, et teha suuremaid hobuseid raskete tööde tegemiseks. Mõnes kohas, näiteks seal, kus puuduvad teed, kasutatakse neid ikka veel tööks ja transpordiks.

Mõned inimesed peavad hobuseid lemmikloomadena. Tänapäeval kasutatakse hobuseid peamiselt meelelahutuseks ja spordiks, sealhulgas hobuste võidusõitudeks. Hobuseid kasutatakse ratsaspordis, milleks on sellised hobusespordialad nagu maastikusõit, ratsahüpped, dressuur, hobupoolo, rodeo, western pleasure, horsemanship, reining, halter/showmanship jne. Ratsasport, takistussõit ja dressuur on olümpiaspordialad. "Equus" on vana ladinakeelne sõna, mis tähendab hobust.

Hobuseid kasutatakse kogu maailmas inimeste vedamiseks ja vankrite vedamiseks. Neid kasutatakse suurlinnades, et aidata politseil jälgida ja kaitsta inimesi rahvahulkades.

Hobusnahk on tugev nahk, mis on valmistatud hobuste nahast. Hobusnahast valmistatakse jäik kangas. Hobusejõhvi võib kasutada ka mööbli täidisena. Hobusejõhvi võib segada kipsiga, et muuta see tugevaks. Hobuseluudest saab valmistada želatiini toiduks. Luudest saab valmistada ka liimi. Mõned puidutöötlejad eelistavad ikka veel loomaliimi.

Hobused tõmbavad künni

Küsimused ja vastused

K: Millised loomad on hobused?

K: Milline on hobuste toitumine?

K: Millised taimed on hobustele ohtlikud?

K: Millal inimesed hobused kodustasid?

K: Millised on hobuste kasutusviisid?

K: Millised on erinevad terminid isas-, emas- ja noorhobuste kohta?

K: Milleks on hobustel vaja hobusekingi?

Otsing