Araabia hobune — vanim ratsatõug: omadused, ajalugu ja kasutus

Araabia hobune on tõug, mis on kuulus ilu ja vastupidavuse poolest. See on üks vanimaid hobusetõuge maailmas. Araabia hobuseid aretatakse koos teiste tõugude hobustega, et lisada neile kiirust, ilu, vastupidavust ja tugevat luustikku. Tänapäeval leidub araabia hobuse esivanemaid peaaegu igas ratsahobuse tõus.

Araabia hobune arenes välja Araabia kõrbetes beduiinide poolt. Inimesed tõid oma hobused mõnikord peretagusse, et nad saaksid seal peavarju ja kaitset. See tihe suhe inimestega tegi araabia hobusest lahke iseloomuga ja kiire õppimisvõimega hobuse. Seda kasutati ka sõjahobusena. See tähendas, et ta pidi olema kiire ja väga tähelepanelik. See tunnuste segu teeb tänapäeval vajalikuks, et inimesed suhtuksid araabia hobustesse lahkelt ja austusega.

Välimus ja peamised omadused

• Pea ja profiil: iseloomulik on kitsas, lühike ja sageli veidi sügavalt õõnsaks (dished) kulgev profiil, suurte väljendusrikaste silmade ja peene lõuaga.
• Kael ja kere: kõrge, kaardus kael ja hästi lihaseline kere annavad graatsilise, ent jõulise välimuse.
• Saba kandmine: kõrge sabakandmine on araabia hobuse tunnus — see lisab liikumisele elegantset joont.
• Suurus: enamik araabia hobuseid on kerge kuni keskmise suurusega (tavaliselt 140–155 cm), kuid on ka väiksemaid ja suuremaid isendeid.
• Värvid: tavalised värvid on hall, pruuni- ja kastanitoonid; must on haruldasem.
• Tervis ja vastupidavus: tugev hingamine, tugevad jalad ja vastupidav neeru- ning seedesüsteem teevad neist suurepärased kestvussõidu hobused.

Iseloom ja treenitavus

Araabia hobune on tuntud intelligentsuse, uudishimu ja tugeva sideme poolest inimesega. Nad õpivad kiiresti, kuid võivad olla tundlikud ja kergehäälestatud — seetõttu sobib neile rahulik, järjekindel ja positiivne treeningumeetod. Hea sotsialiseerimine ja õige koormuse doseerimine aitavad säilitada tasakaalustatud käitumist.

Ajalooline taust ja levik

Araabia hobuse aretus on tihedalt seotud Araabia poolsaare beduiinikultuuriga, kus hobused olid elutähtsad kaaslased, sõjakaaslased ja staatuse sümbolid. Beduiinide hoolitsetud vereliinid ja range valik tegid araabia hobusest ühtse ja äratuntava tüübi. 18.–19. sajandil hakkasid Euroopa ja teiste piirkondade kasvatajad araabia verd importima ning kasutama seda teiste ratsatõugude aretuses — sellest põhjusest leiab araabia geneetikat paljudes tänapäeva ratsatõugudes.

Kasutus tänapäeval

• Kestvussõit: araabia on maailmas üks juhtivaid tõuge kestvussõidus, tänu oma suurepärasele hapnikutarbimisele ja vastupidavusele.
• Näitused ja iluratsud: erksad liigutused ja väljendusrikas välimus teevad nad populaarsedeks show-ratsude seas.
• Ratsutamine vabaaja eesmärgil: sobilikud nii kogenud kui ka edasijõudnud harrastajatele.
• Aretus: araabia verd kasutatakse sageli teiste tõugude kvaliteedi tõstmisel – lisatakse energiat, vastupidavust ja ilusat tüüpi.

Hooldus ja tervis

Araabia hobused vajavad regulaarset liikumist, mitmekülgset liikumistreeningut ning tasakaalustatud toitumist. Kuna paljud on tundlikud ja aktiivsed, tuleb treeninguid järk-järgult suurendada. Regulaarne kabjade hooldus, vaktsineerimine ja hammaste kontroll on sama tähtsad kui iga teise hobuse puhul. Mõned aretusliinid võivad olla altid kindlatele pärilikele tunnustele, seega on terve aretustava oluline.

Tõulised liinid ja kultuuriline tähtsus

Araabia hobust hinnatakse nii kultuuriliselt kui ka aretuslikult. Erinevad vereliinid (näiteks egiptuse, poola, crabbet jt) annavad eriomadusi — mõned rõhutavad tüüpi ja ilu, teised vastupidavust ja sportlikkust. Araabia hobuse staatust ja traditsiooni austatakse paljudes rahvustes ning hobune on tihti kujutatud kunstis, luules ja rahvajutustuses.

Lõpetuseks

Araabia hobune on ajalooliselt tähtis ja mitmekülgne tõug, kelle eriline välimus, intelligentsus ja vastupidavus on teinud temast hinnatud kaaslase nii beduiinidele kui ka tänapäeva ratsaspordile. Nende hoidmine ja aretus nõuab teadmisi, hellust ja lugupidamist, et säilitada tõule iseloomulikud positiivsed omadused.

Ajalugu

Araabia hobuste kohta on palju legende ja müüte. Ühe legendi kohaselt valis prohvet Muhammed oma viis parimat tamarat (emast hobust), mida nimetati Al Khamsa ("viis"), et panna alus araabia tõule. Teise legendi kohaselt kinkis Šeba kuninganna kuningas Saalomonile araabia tamba ja nii sai tõug alguse. Veel üks lugu räägib, et Jumal lõi araabia hobuse lõunatuulest, öeldes: "Ma loo sind, oh araablane... Ma annan sulle tiibadeta lennu.".

Tegelikkuses on araablased üks vanimaid inimtekkelisi hobusetõuge maailmas. Araabia poolsaare kaljudele on maalitud pilte "protoaraabia" hobustest, mis nägid välja nagu tänapäeva araabia hobused, juba 2500 aastat eKr. Beduiinide esivanemad taltsutasid hobuseid tõenäoliselt mitte kaua aega pärast kaameli taltsutamist. Siinai poolsaarelt kaevati välja hobuse skelett, mis dateeriti 1700. aastasse eKr, ja seda peetakse varaseimaks tõendiks hobuse olemasolust Vana-Egiptuses. Tõenäoliselt tõid selle kaasa Hyksose vallutajad. Sellel hobusel oli kiilakujuline pea, suur silm ja väike suu, nagu tänapäeva araabia hobusel.

Kõrbes oli inimene araabia hobuse ainus toidu- ja veeallikas. Seal, kus karjamaad puudusid, söötsid beduiinid oma hobustele datleid, datlipalmi vilja, ja kaamelipiima. Araabia hobused pidid elama väga vähese toiduga ja jääma ellu kuivas kliimas, mis oli päeval väga kuum, kuid öösel väga külm. Nõrgad hobused ei elanud ja hobused, kes jäid kõrbes ellu, pidid ka sõjas ratsutamist üle elama. Seetõttu muutus araabia hobune väga vastupidavaks ja suutlikuks elama karmis maailmas.

Küsimused ja vastused

K: Mille poolest on araabia hobune kuulus?

K: Kui vana on araabia hobuse tõug?

K: Miks aretatakse araabia hobuseid teiste tõugudega?

K: Kus arenes araabia hobune välja?

K: Milleks kasutati araabia hobust minevikus?

K: Millised omadused arenesid araabia hobusel välja tänu tema tihedale suhtele inimesega?

K: Kuidas peaksid inimesed tänapäeval araabia hobuseid kohtlema?

Otsing