Ameerika iseseisvussõda

Taust ja põhjused

Sõda algas pärast aastaid kestnud probleeme Briti impeeriumi ja Põhja-Ameerika kolonistide vahel pärast Prantsuse ja India sõda (seitsmeaastane sõda). Kolmeteistkümne koloonia elanikele ei meeldinud paljud Briti valitsuse meetmed, nagu näiteks talumatud seadused (Intolerable Acts). Paljude aastate jooksul otsustas Briti valitsus, millised riigid võivad kolooniaga kaubelda, selle asemel et kolooniad ise seda otsustaksid. Paljud kolonistid soovisid vaba kaubandust.

1765. aastal vajas Briti parlament raha, et maksta tagasi Prantsuse ja India sõja võlg. Nad võtsid vastu seaduse nimega Stamp Act. Selle seaduse kohaselt pidid kolonistid ostma margid juriidiliste dokumentide, ajalehtede ja isegi mängukaartide jaoks, nagu seda tegid teised britid. Margide eest saadud raha läks kuningale. Kolooniad ei järginud seda seadust. Kolooniad keeldusid jätkuvalt tegemast seda, mida kuningas tahtis. Bostoni teepidu ja Bostoni veresaun panid inimesi olukorra üle veelgi rohkem vihastuma. Britid saatsid rohkem sõdureid (keda kolonistid nimetasid neid solvanguks punamantliteks), et hoida kolooniate üle kontrolli ja vahel tuli ka võidelda. 1774. aastal võtsid britid vastu "Intolerable Acts", et karistada Bostoni koloniste Bostoni teepidu eest.

Mitte kõik kolonistid ei tahtnud Briti impeeriumist lahkuda. Lojaalistid ehk toorid jäid Suurbritanniale truuks. Nad ei kavatsenud oma seisukohti muuta. Patrioodid ehk whigid tahtsid iseseisvust. Enne Vabadussõda oli enamik inimesi Ameerikas lojaalsed, kuid pärast seda oli enamik inimesi patrioodid.

Paljud kolonistid kirjutasid kirju, milles näitasid, kuidas nad end tundsid. Thomas Paine kirjutas kuulsa pamfleti "Common Sense", mis käsitles iseseisvust Suurbritanniast. Teised koloniaaljuhid, nagu Benjamin Franklin, John Adams ja Thomas Jefferson, soovisid iseseisvust.

Põhja lahingud

Ameerika Vabadussõja esimesed lahingud olid Lexington ja Concord. Üks esimesi suuremaid lahinguid oli Bunker Hilli lahing 1775. aastal. Pärast seda kontrollisid britid Bostoni. Umbes sel ajal saatis teine kontinentaalne kongress kuningas George III-le oliivipalve (mille ta tagasi lükkas) ja nimetas George Washingtoni armee juhiks. 1776. aasta alguses ajas Washingtoni armee britid Bostonist välja.

Mõned kuud hiljem pidasid kontinentaalarmee ja Briti väed William Howe'i juhtimisel New Yorgi ja New Jersey kampaaniat. New Yorgi lahingute ajal hakkasid britid kasutama Saksamaalt pärit hessi vägesid. Kuigi kolonistid kaotasid New Yorgi (britid pidid seda ülejäänud sõja jooksul hoidma), suutis Washington hoida enamiku oma armeest. Jõulude ajal 1776-77 ületas Washington Delaware'i jõe ja võitis hessid Trentonis ja britid Princetoni juures.

1777. aastal ründasid britid Philadelphia linna, mis oli tollane Ameerika pealinn. Philadelphia pärast peeti kaks lahingut: Brandywine ja Germantown. Jällegi kaotasid ameeriklased ühe suurema linna, kuid Washington suutis suurema osa oma armeest hoida. Umbes sel ajal liitus Ameerika armeega prantslane Lafayette. 1778. aastal lahkusid britid Philadelphiast. Aastatel 1778-1781 oli enamik Washingtoni ja brittide vahelisi lahinguid tulemuseta (neil ei olnud sõjaliselt suurt mõju).

Üks tähtsamaid lahinguid oli Saratoga lahing 1777. aastal. Ameerika sõdurid Horatio Gatesi juhtimisel sundisid John Burgoyne'i juhtimisel britid alistuma. See tõi kaasa Prantsusmaa ja Hispaania liitumise sõjaga ameeriklaste poolel. Need võimsad riigid võitlesid brittide vastu kogu maailmas. Aastatel 1778-1780 toimusid lahingud läänes.

Ameerika kaubalaevnik John Paul Jones võitis ka mitu merelahingut brittide üle, kuid suurema osa merelahingutest pidas Prantsuse merevägi. Ameeriklased üritasid mitu korda Kanadat vallutada.

Lõuna lahingud

1779. aastal nihkusid suuremad lahingud Gruusiasse ja Lõuna-Carolinasse. Kui lahingud levisid põhja poole, juhtis kindral Nathanael Greene mässuliste kampaaniat. Ta pani paljud inimesed lõunamaal lojaalsete asemel patriootideks ja võitis mitu lahingut brittide vastu.

1781. aastal juhtisid Washington ja Prantsuse kindral Jean Rochambeau pealetungi Briti vägede vastu Yorktownis, Virginias. Seda nimetati Yorktowni lahinguks. Kui nende sõdurid selle lahingu kaotasid, andsid britid alla.

Britid jätkasid kahe aasta jooksul võitlust prantslaste ja hispaanlastega, võites Indias, Gibraltaril ja mujal.

Sõja lõpp

Ameerika revolutsioon lõppes 1783. aastal, kui Prantsusmaal Pariisis sõlmiti rahuleping. Pariisi lepingus nõustus Briti kuningas George III kolooniate iseseisvusega ja tunnustas vastloodud riiki Ameerika Ühendriikidena.

Lepinguga anti uuele riigile ka kogu maa, mida Suurbritannia väitis omavat lääne pool Appalache kuni Mississippi jõeni. See maa sai lõpuks USA osaks ja viis 35 uue osariigi loomisele (millest mõned hiljem mässasid Ameerika Konföderatsiooni osariikide osana), mis nüüd moodustavad Ameerika Ühendriikide koosseisu. Paljud lojaalsed põgenesid Kanadasse.

Kaotused

Nagu 18. sajandi sõdade puhul tavaks, on Ameerika revolutsiooni ohvrite arvud (tapetud/haavatud/kaotatud/saadud) halvasti teada. Erinevalt Ameerika kodusõja ohvrite arvust, mis avaldati ajalehtedes, leidub aruandeid revolutsioonisõja ohvrite kohta kohalikes linnalugudes; revolutsioonis hukkunute koguarv on ligikaudne hinnang.