Ameerika iseseisvussõda (1775–1783): ülevaade, põhjused ja tagajärjed
Ameerika iseseisvussõda (1775–1783): põhjalik ülevaade sõja põhjustest, tähtsamatest lahingutest ja tagajärgedest, mis kujundasid uue riigi ja tänapäeva Ameerikat.
Ameerika revolutsiooniline sõda oli sõda Suurbritannia ja 13 algse Briti koloonia vahel Põhja-Ameerikas. Sõda kestis aastatel 1775-1783, kusjuures lahingud toimusid Põhja-Ameerikas ja mujal. Kontinentaalarmee (kolooniate armee), mida juhtis George Washington ja mida aitasid Prantsusmaa ja teised riigid, võitis Briti impeeriumi armeed.
Pärast sõja lõppu said kolmteist kolooniat iseseisvaks, mis tähendas, et Briti impeerium ei vastutanud enam nende üle. Neist said üheskoos uue riigi, Ameerika Ühendriikide, esimesed 13 osariiki.
Põhjused
Sõja tekkimise peamised põhjused olid poliitilised, majanduslikud ja ideoloogilised. Põhilised tegurid:
- Maksustamine ilma esinduseta: Briti-partei maksuseadused (nt Stamp Act, Townshendi maksud, ja Tea Act) tekitasid kolooniates pahameelt ja põhimõtte „no taxation without representation“.
- Briti kontrolli tugevdamine: pärast Prantsuse-India sõda püüdis London tugevdada kontrolli kolooniate üle ja katta sõjakulutusi, mis kolooniate seas tekitas vastuseisu.
- Sotsiaalsed ja majanduslikud pinged: kolonistide majanduslik iseseisvus ja kasvav eneseteadvus tekitasid soovi suurema autonoomia järele.
- Vaidlused kohtupiirkonna ja õiguste üle: Intolerable (Coercive) Acts ja muud Briti meetmed suurendasid kolooniate vastupanu ja viisid poliitilise organiseerumiseni (esimesed kongressid).
Sõja käik ja tähtsamad sündmused
Sõjategevus algas relvastatud kokkupõrgetega Lexingtoni ja Concordi lähedal 1775. aastal. Järgnesid nii edu kui tagasilöögid mõlemalt poolt:
- 1775–1776: varajased konfliktid, sealhulgas Bunker Hilli lahing (1775) ning Briti vägede evakueerimine Bostonist (1776) pärast Washingtoni ja kolonistide survestamist.
- Iseseisvusdeklaratsioon: 4. juulil 1776 kuulutati välja Iseseisvusdeklaratsioon, mis formaliseeris kolooniate sammu iseseisvuse suunas ja tõi sõjale selge poliitilise eesmärgi.
- Saratoga (1777): kolonistide võit Saratoga lahingus oli pöördepunkt, mis tõi kaasa Prantsusmaa otsuse sõjaliselt toetada kolooniaid.
- Põhja-Ameerika lahingute periood 1778–1781: sõjategevus levis rannikualadelt ka lõunapoolsetesse kolooniatesse; Britid kasutasid ka liitlaste kohalikke võimeid (loyalistid), ent lootused stabiliseerusid kolonistide jaoks tänu rahvusvahelisele abile.
- Yorktown (1781): Cornwallise vägede ja Briti vägede lõplik üleandmine Yorktownis oli sõja praktiline lõpp Põhja-Ameerikas; Briti polnud enam suuteline pidama sõjategevust üleilmselt ja säilitama kontrolli kolooniate üle.
- Pariis (1783): ametliku rahulepingu – Pariisi rahu – tulemusel tunnustas Suurbritannia Ameerika Ühendriikide iseseisvust ning määratleti riigipiirid ja muud tingimused.
Rahvusvaheline tugi
Üks revolutsiooni määravamaid tegureid oli Prantsusmaa otsus sekkuda: Prantsuse raha, laevastik, sõjavägi ja diplomaatiline tugi aitasid kolonistidel vastata Briti ülekaalule. Hiljem osalesid sõjategevuses ka Hispaania ja Holland, mis laiendas konflikti ja välistas Britilt osaliste ressursse, sundides Londonit kompromisside suunas.
Osapooled ja strateegiad
Kontinentaalarmee oli peamine regulaarne kolonistide jõud, mille kõrval tegutsesid ka kohaliku iseloomuga pattern võitlejad (militsia). George Washingtoni juhtimine, aga ka välist abi (nt Prantsuse ohvitserid ja instruktorid) olid tähtsad. Britid panid rõhku mereväele ja korralike ridadesse põhinevale sõjategevusele ning lootsid kohalike loyalistide toele.
Inimlikud ja majanduslikud tagajärjed
- Tuhanded hukkusid ja vigastati; sõda jättis laastatud piirkondi ja rikkus majandust eri kolooniates.
- Loyalistide (Suurbritannia-meelsete elanike) saatuse tõttu lahkus palju inimesi või kolisid nad Kanadasse ja mujal, mis muutis demograafilist pilti.
- Indiaanlaste ja teiste põlisrahvaste olukord halvenes: paljud liidud brittidega purunesid ning läänepoolne laienemine kiirenes järgnevatel aastakümnetel.
- Orjuse teema jäi lahendamata: kuigi sõja järel hakkasid mitmed põhjaosariigid astuma kaotusteele orjapidamises, jäi orjandus lõunaosariikides püsima — see lõi aluse tulevastele sisepoliitilistele konfliktidele.
Poliitilised ja pikaajalised tagajärjed
Sõja otsene tulemus oli iseseisvate Ameerika Ühendriikide teke. Poliitiliselt ja institutsionaalselt järgnesid olulised nihked:
- 1777. aastal vastu võetud Articles of Confederation (Konföderatsiooniartiklid) lõid esmase liidu, kuid selgusid nende piirangud tugevama tsentraalse võimu vajaduses.
- 1787. aasta Konstitutsioonikonvent ja 1789. aasta USA põhiseadus lõid riigi tänase valitsemiskorra raamid; 1791 lisatud Kodanikuvabaduste deklaratsioon (Bill of Rights) kujundasid kodanikuõigusi.
- Ideoloogiliselt edendas revolutsioon vabariiklikke ja valgustusajastu ideid, mis mõjutasid hilisemat revolutsioonilist liikumist Euroopas, eelkõige Prantsuse revolutsiooni.
Muud mõjud
Ameerika revolutsioon muutis rahvusvahelist tasakaalu, vähendades Suurbritannia monopoli Põhja-Ameerikas ning suurendades Prantsusmaa ja teiste jõudude rolli. See soodustas ka majanduslikku ja territoriaalset laienemist, mis mõjutaski Ameerika sisepoliitikat ning suhteid põlisrahvastega järgmiste aastakümnete jooksul.
Kokkuvõte
Ameerika iseseisvussõda oli keeruline, mitmetahuline konflikt, mille tulemuseks kujunes Ameerika Ühendriikide sünniprotsess. Sõda tõi kaasa nii vabadusideede laialdasema leviku kui ka uusi väljakutseid — teisitimõtlejate ja vähemuste saatuse, orjanduse jätkumise ja territoriaalse laienemise küsimused — mille mõju kestis läbi 19. sajandi ja hiljemgi.
Taust ja põhjused
Sõda algas pärast aastaid kestnud probleeme Briti impeeriumi ja Põhja-Ameerika kolonistide vahel pärast Prantsuse ja India sõda (seitsmeaastane sõda). Kolmeteistkümne koloonia elanikele ei meeldinud paljud Briti valitsuse meetmed, nagu näiteks talumatud seadused (Intolerable Acts). Paljude aastate jooksul otsustas Briti valitsus, millised riigid võivad kolooniaga kaubelda, selle asemel et kolooniad ise seda otsustaksid. Paljud kolonistid soovisid vaba kaubandust.
1765. aastal vajas Briti parlament raha, et maksta tagasi Prantsuse ja India sõja võlg. Nad võtsid vastu seaduse nimega Stamp Act. Selle seaduse kohaselt pidid kolonistid ostma margid juriidiliste dokumentide, ajalehtede ja isegi mängukaartide jaoks, nagu seda tegid teised britid. Margide eest saadud raha läks kuningale. Kolooniad ei järginud seda seadust. Kolooniad keeldusid jätkuvalt tegemast seda, mida kuningas tahtis. Bostoni teepidu ja Bostoni veresaun panid inimesi olukorra üle veelgi rohkem vihastuma. Britid saatsid rohkem sõdureid (keda kolonistid nimetasid neid solvanguks punamantliteks), et hoida kolooniate üle kontrolli ja vahel tuli ka võidelda. 1774. aastal võtsid britid vastu "Intolerable Acts", et karistada Bostoni koloniste Bostoni teepidu eest.
Mitte kõik kolonistid ei tahtnud Briti impeeriumist lahkuda. Lojaalistid ehk toorid jäid Suurbritanniale truuks. Nad ei kavatsenud oma seisukohti muuta. Patrioodid ehk whigid tahtsid iseseisvust. Enne Vabadussõda oli enamik inimesi Ameerikas lojaalsed, kuid pärast seda oli enamik inimesi patrioodid.
Paljud kolonistid kirjutasid kirju, milles näitasid, kuidas nad end tundsid. Thomas Paine kirjutas kuulsa pamfleti "Common Sense", mis käsitles iseseisvust Suurbritanniast. Teised koloniaaljuhid, nagu Benjamin Franklin, John Adams ja Thomas Jefferson, soovisid iseseisvust.
Põhja lahingud
Ameerika Vabadussõja esimesed lahingud olid Lexington ja Concord. Üks esimesi suuremaid lahinguid oli Bunker Hilli lahing 1775. aastal. Pärast seda kontrollisid britid Bostoni. Umbes sel ajal saatis teine kontinentaalne kongress kuningas George III-le oliivipalve (mille ta tagasi lükkas) ja nimetas George Washingtoni armee juhiks. 1776. aasta alguses ajas Washingtoni armee britid Bostonist välja.
Mõned kuud hiljem pidasid kontinentaalarmee ja Briti väed William Howe'i juhtimisel New Yorgi ja New Jersey kampaaniat. New Yorgi lahingute ajal hakkasid britid kasutama Saksamaalt pärit hessi vägesid. Kuigi kolonistid kaotasid New Yorgi (britid pidid seda ülejäänud sõja jooksul hoidma), suutis Washington hoida enamiku oma armeest. Jõulude ajal 1776-77 ületas Washington Delaware'i jõe ja võitis hessid Trentonis ja britid Princetoni juures.
1777. aastal ründasid britid Philadelphia linna, mis oli tollane Ameerika pealinn. Philadelphia pärast peeti kaks lahingut: Brandywine ja Germantown. Jällegi kaotasid ameeriklased ühe suurema linna, kuid Washington suutis suurema osa oma armeest hoida. Umbes sel ajal liitus Ameerika armeega prantslane Lafayette. 1778. aastal lahkusid britid Philadelphiast. Aastatel 1778-1781 oli enamik Washingtoni ja brittide vahelisi lahinguid tulemuseta (neil ei olnud sõjaliselt suurt mõju).
Üks tähtsamaid lahinguid oli Saratoga lahing 1777. aastal. Ameerika sõdurid Horatio Gatesi juhtimisel sundisid John Burgoyne'i juhtimisel britid alistuma. See tõi kaasa Prantsusmaa ja Hispaania liitumise sõjaga ameeriklaste poolel. Need võimsad riigid võitlesid brittide vastu kogu maailmas. Aastatel 1778-1780 toimusid lahingud läänes.
Ameerika kaubalaevnik John Paul Jones võitis ka mitu merelahingut brittide üle, kuid suurema osa merelahingutest pidas Prantsuse merevägi. Ameeriklased üritasid mitu korda Kanadat vallutada.
Lõuna lahingud
1779. aastal nihkusid suuremad lahingud Gruusiasse ja Lõuna-Carolinasse. Kui lahingud levisid põhja poole, juhtis kindral Nathanael Greene mässuliste kampaaniat. Ta pani paljud inimesed lõunamaal lojaalsete asemel patriootideks ja võitis mitu lahingut brittide vastu.
1781. aastal juhtisid Washington ja Prantsuse kindral Jean Rochambeau pealetungi Briti vägede vastu Yorktownis, Virginias. Seda nimetati Yorktowni lahinguks. Kui nende sõdurid selle lahingu kaotasid, andsid britid alla.
Britid jätkasid kahe aasta jooksul võitlust prantslaste ja hispaanlastega, võites Indias, Gibraltaril ja mujal.
Sõja lõpp
Ameerika revolutsioon lõppes 1783. aastal, kui Prantsusmaal Pariisis sõlmiti rahuleping. Pariisi lepingus nõustus Briti kuningas George III kolooniate iseseisvusega ja tunnustas vastloodud riiki Ameerika Ühendriikidena.
Lepinguga anti uuele riigile ka kogu maa, mida Suurbritannia väitis omavat lääne pool Appalache kuni Mississippi jõeni. See maa sai lõpuks USA osaks ja viis 35 uue osariigi loomisele (millest mõned hiljem mässasid Ameerika Konföderatsiooni osariikide osana), mis nüüd moodustavad Ameerika Ühendriikide koosseisu. Paljud lojaalsed põgenesid Kanadasse.
Kaotused
Nagu 18. sajandi sõdade puhul tavaks, on Ameerika revolutsiooni ohvrite arvud (tapetud/haavatud/kaotatud/saadud) halvasti teada. Erinevalt Ameerika kodusõja ohvrite arvust, mis avaldati ajalehtedes, leidub aruandeid revolutsioonisõja ohvrite kohta kohalikes linnalugudes; revolutsioonis hukkunute koguarv on ligikaudne hinnang.
Küsimused ja vastused
K: Kes võitlesid Ameerika Vabadussõjas?
V: Sõda peeti Suurbritannia ja Põhja-Ameerika algsete kolmeteistkümne koloonia vahel.
K: Millal toimus Ameerika revolutsiooniline sõda?
V: Sõda toimus aastatel 1775-1787.
K: Kus toimus enamik Ameerika Vabadussõja lahingutegevusest?
V: Suurem osa lahingutegevusest toimus Põhja-Ameerikas ja mujal.
K: Kes juhtis Ameerika Vabadussõjas mässuliste armeed?
V: Mässuliste armeed juhtis George Washington.
K: Kes aitas mandriarmeed Ameerika Vabadussõjas?
V: Mandriarmeed aitasid Prantsusmaa ja Hispaania.
K: Kes võitis Ameerika Vabadussõja?
V: Mandriarmee, keda aitasid nende liitlased, võitis Briti armee.
K: Mis juhtus pärast Ameerika Vabadussõja lõppu?
V: Kolmeteistkümme kolooniat kuulutasid Suurbritanniast iseseisvuse välja ja neist said uue riigi nimega Ameerika Ühendriigid esimesed 13 osariiki.
Otsige