Saratoga lahingut peetakse Ameerika revolutsiooni pöördepunktiks. Lahing toimus 1777. aasta lõpus. Tegelikult oli see kaks lahingut: Freeman's Farmi lahing (19. september) ja Bemis Heights'i lahing (7. oktoober). Ameeriklasi juhtis kindral Horatio Gates. Britid olid kindral John Burgoyne'i juhtimisel. 17. oktoobril andis Burgoyne oma ligi 6000 briti sõdurist koosneva armee alla. Ameerika võit aitas veenda Prantsusmaad tulema mandriarmeele appi. See aitas neil ka Ameerika Ühendriike tunnustada.

Taust ja eesmärgid

Burgoyne'i kampaania algtasandil oli Briti strateegia lõigata revolutsionääride kontroll kaheks, haarates Ülemjõe (Hudsoni jõe) oru ja ühendades jõud lõuna- ja põhjaarmee. Selle plaani keskmes oli John Burgoynei juhtimisel lõuna poole liikuv väegrupp Kanadast. Britid lootsid võita filosoofilist ja territoriaalset eelist USA keskosas, kuid plaan ebaõnnestus mitmel põhjusel: planeerimine, halvad tarneühendused, raskesti ligipääsetav maastik ja kohalik vastupanu.

Kampaania kulg

  • Suvel 1777 vallutas Burgoyne mitmeid kaitsestaape, sealhulgas Fort Ticonderoga, ja liikus lõuna suunas.
  • Ameeriklased kasutasid kohalike väeosade ja militsiooni kombinatsiooni, et rünnata Burgoyne'i varustusahelat ja pidurdada tema edasiliikumist.
  • Britid ootasid teiste Briti väejuhtide, eriti mereväe ja New Yorgi lähedal paiknevate vägede abi, mis aga ei saabunud plaanipäraselt. See isoleeris Burgoyne'i ja vähendas tema manöövervõimet.

Lahingud: Freeman's Farm ja Bemis Heights

19. septembril toimunud Freeman's Farmi lahingus tekkis tihe lahingutegevus, kus Britid saavutasid paikseid positsioonilisi võite, kuid kandsid suuri kaotusi ning ei suutnud murda ameeriklaste vastupanu. 7. oktoobril Bemis Heights'i lahingus korraldasid ameeriklased jõulise rünnaku, kuhu oluline osa langes ka ilma ametliku käsuta aktiivselt tegutsenud sõjaväelasele Benedict Arnoldile (kes oli tol hetkel vastuoluline, kuid otsustav juht tegevusväljal). See rünnak murdis Briti vastupanu ja sundis Burgoyne'i haiguse, puuduse ja ümbritsetuse tingimustes allakirjutama.

Kaotused ja kapituleerumine

Burgoyne'i armee oli pärast rasket kampaaniat kurnatud ja nappis tal varusid. 17. oktoobril toimunud kapituleerumine andis ameeriklaste kätte ligi 5 700–6 000 vangis langenud briti ja liitlaste sõdurit. Kaotused mõlemal poolel olid märkimisväärsed: kokkuvõtlikult kannatasid britid ja sakslased märkimisväärseid hukkunuid ja haavatuid ning ameeriklased tegid ka märkimisväärseid ohvreid — täpsed numbrid sõltuvad allikatest, kuid mõlema poole laviinmärgid olid silmapaistvad.

Tähtsus ja tagajärjed

Saratoga võit oli strateegiliselt ja diplomaatiliselt murranguline. See tõestas, et Ameerika väed suudavad söakalt ja efektiivselt suurte Briti väeosade vastu tegutseda. Kõige olulisem tulemus oli see, et Prantsusmaa otsustas astuda USA poolele — see algatas ametliku sõjalise ja rahalise abi, mis muutis sõja tasakaalu. Prantsusmaa tunnustas ja toetas Ameerikat ning läks sõtta Briti vastu; see omakorda tõi hiljem kaasa ka Hispaania ja Hollandi suurema huvi Briti positsioonide vastu maailmas.

Poliitilised ja sõjalised mõjuvaldkonnad

  • Rahvusvaheline tunnustus: Saratoga võit oli oluline samm USA diplomaatilises tunnustamises ja sõjalises liidus Prantsusmaaga (178 alliance formaliseerumine 1778. aastal).
  • Moraal ja rekruteerimine: võit tõstis kolonistide meeleolu ja aitas uuel riigil meelitada ja säilitada sõjalist toetust.
  • Briti strateegia muutus: pärast Saratogat muutis Suurbritannia oma lähenemist ja rõhus hiljem rohkem mereväelisele survele ja lõunapoolsetele operatsioonidele.

Järeldus

Saratoga lahingud 1777. aasta sügisel olid Ameerika revolutsiooni pöördepunktiks nii sõjaliselt kui diplomaatiliselt. Kapituleerumine andis revolutsionääridele vajaliku usalduse ja rahvusvahelise toe, mis aitas lõpuks kaasa Ameerika iseseisvuse tunnustamisele ja edasisele sõjalisele edu saavutamisele.