Kaevikusõda on sõjataktika või võitlusviis. Seda kasutati tavaliselt läänerindel esimeses maailmasõjas, kuid ka teistes sõdades ja mujal.

Kaevikusõjas kaevasid kaks teineteise vastu võitlevat osapoolt lahinguväljal kaevikuid. Nendel kaevikutel oli palju erinevaid osi, näiteks kohad magamiseks, peakorteriteks, ladustamiseks ning suurtükiväe ja kuulipildujate jaoks. Lahinguväljal asuvate rindekraavide vahel oli ala, mida nimetati "no man's land". See ala oli sageli kaetud okastraadiga ja maamiinidega. Kummagi poole sõdurid püüdsid ületada "no man's land", et pääseda vaenlase kaeviku juurde ja rünnata. Selle maa ületamiseks kasutati tavaliselt tankisid.

Kaevikusõda kasutati, sest see andis sõduritele kaitset rünnaku eest. Samuti andis see sõduritele magamiskohad, kuigi need olid väga räpased ja ebamugavad.

Esimene maailmasõda algas 1914. aastal ja lõppes 1918. aastal. Sõdurid vajasid sõdimise ajal enesekaitset. Nii et nad kaevasid auke. Augud olid kahe meetri sügavused. Neid auke nimetati kaevikuteks. Enamik sõdureid võitlesid kaevikutes. Kaevud ei olnud üksteisest väga kaugel. Näiteks võis nende vahe olla kuni kolmkümmend meetrit iga kaeviku vahel. Seda avatud ruumi nimetati "No Man's Land". Surmad olid sagedased isegi siis, kui ei võideldud (näiteks haiguste tõttu). Seda nimetati kaevikusõjaks.

Ka Iraani-Iraagi sõja oluline osa oli kaevikusõda.

Mis on kaevikusõda ja miks see tekkis

Kaevikusõda on sõjapidamise vorm, kus vastastel on püsivad kaitseliinid ja kaevikud, mis vähendavad otseselt rünnakute efektiivsust. Esimeses maailmasõjas kujunes see peamiselt välja läänerindel, kus vastastel puudus piisav liikuvus ja kiire otsustav rünnak — tulemuseks oli pikk, staatiline rindeliin ja taktikaline pattseis, mida nimetatakse sageli luure- ja kaevikusõjaks.

Kaevikute struktuur

Kaevikud ei olnud lihtsalt auguaugud maapinnas — need moodustasid tervikliku süsteemi:

  • Rindekraav: otsene tuleasend vaenlase suunas, kus sõdurid seisid ja tulistasid, sageli varustatud tuleastmega (fire-step) ja parapetiga.
  • Toetus- ja reservkaevikud: asusid rindekraavi taga, kus hoiti varusid ja vahetusüksusi.
  • Kommunikatsioonikaevikud: ühendasid erinevaid kaevikukihte, võimaldades varustust ja kommunikatsiooni liikuda ilma avatud väljale ilmumata.
  • Luugid ja elamiskaevikud (dugouts): maapõue ehitatud magamis- ja peakorteriruumid, mis pakkusid paremat kaitset suurtükitulest.
  • Tehnilised detailid: parapet, parados, liistud ja puittalad, et vältida varisemist; duckboardid vee ja muda juhtimiseks; liinide taga tihti sandbagid ja suurtüki positsioonid.

Taktika ja sõjategevus kaevikutes

Kaevikusõda sisaldas mitmeid spetsiifilisi taktikaid:

  • Suurtükiväe ettevalmistus (artillery barrage): enne rünnakut tehti laialdane suurtükiväe tuli, et lõhkuda okastraati ja nõrgestada vaenlast. Hilisem areng oli creeping barrage, kus tulejoon liikus ettepoole koos ründavate väeosadega.
  • Suured infanteriarünnakud: massilised lahingrünnakud üle "no man's land’i", sageli suurete kaotustega tänu masina- ja suurtükitulestusele.
  • Kaevandamine ja sisselõikamine: tunnelid vaenlase alla ja pommide paigutamine rünnakute vallandamiseks (suurte plahvatustega miiniplahvatused).
  • Reidid ja vasturünnakud: väiksemad kombineeritud kallaletungid, öised reidid vaenlase kaevikutesse luureks ja saboteerimiseks.
  • Täiendavad relvad: kuulipildujad ja suurtükid moodustasid kaitse aluse; gaasrelvad esinesid esimest korda laialdaselt; tankid ilmusid lahinguväljale alles sõja keskpaigas (esimesed lahingulised kasutused 1916. aastal) ja aitasid hiljem murda staatus quo-d.

Igapäevaelu kaevikus

Kaevikus oldi sageli pikka aega — elu oli ränk ja ebahügieeniline. Peamised probleemid:

  • Hygiena ja haigused: seletamatu levikud nagu libedad, pea- ja kehaliigid; trench foot (kaevikujalg) ja kõrge nakkusoht halbades tingimustes.
  • Võõrkehad ja küljed: rotid, täid ja muud parasiidid olid laialt levinud.
  • Muda ja niiskus: vee kogunemine, libe, külm ja ebamugav magamine - duckboard'id ja puitpõrandad aitasid osaliselt.
  • Vaimne pinge: pidev pommitamine ja oht põhjustasid traumaatilisi seisundeid, mida tollal hakati nimetama „shell shock’iks“.
  • Rutiin: kaevikutest likvideerimise vahetused (rotation), posti ja toidu transport, väikesed remonditööd ning trennireidid pidid hoidmа moraali üleval.

Ohud ja kaotuste põhjused

Kuigi aktiivses lahingus hukkusid paljud, põhjustasid surma ja haigestumise ka muud tegurid:

  • Otse lahingutoimed — suurtükitule ja kaudtule ohvrid olid kõrged.
  • Kuulipildujate ja käsitulirelva toime rünnakute ajal.
  • Keemiarelvad (keemiarelvade kasutus sõja jooksul).
  • Haigused ja infektsioonid halbades hügieenie tingimustes.
  • Mitte-väliväe kahjustused — näiteks varisemised ja uppumised vees täidetud lõikudes.

Kaevikusõja pärand ja mõju sõjandusele

Kaevikusõda näitas esimese maailmasõja ajal, kui surmavaks oli kaasaegne tehnika (suurtükid, kuulipildujad) tihedas staatus quo’s. See sundis välja arendama uusi taktikaid ja tehnoloogiaid:

  • Töötati välja paremaid koordineeritud rünnakuid (combined arms) ning taktikaid, mis sidusid suurtüki-, tanki- ja jalaväe sammu.
  • Kaevikupõhine ja staatiline sõjategevus kordus ka teiste konfliktide ajal — näiteks Iraani-Iraagi sõjas kasutati sarnaseid kaevikulahinguid.
  • Isiklik ja kollektiivne mõju: suur kaotuste arv, psühholoogilised tagajärjed sõduritele ja muutused sõjaväehariduses ning meditsiinis—paranenud traumahooldus ja hügieenimeetmed järgmistes konfliktides.

Lühikokkuvõte

Kaevikusõda oli määrav osa Esimesest maailmasõjast: see pakkus kaitset, kuid tekitas ka pikaajalise pattseisu, raskeid elutingimusi ja suurt inimkaotust. Kuigi teatud aspektid olid spetsiifilised 1914–1918 konfliktile, on kaevikustrateegiad ja nendega seotud õppetunnid mõjutanud sõjapidamist ka hilisemas ajaloos.