Kaevikusõda
Kaevikusõda on sõjataktika või võitlusviis. Seda kasutati tavaliselt läänerindel esimeses maailmasõjas, kuid ka teistes sõdades ja mujal.
Kaevikusõjas kaevasid kaks teineteise vastu võitlevat osapoolt lahinguväljal kaevikuid. Nendel kaevikutel oli palju erinevaid osi, näiteks kohad magamiseks, peakorteriteks, ladustamiseks ning suurtükiväe ja kuulipildujate jaoks. Lahinguväljal asuvate rindekraavide vahel oli ala, mida nimetati "no man's land". See ala oli sageli kaetud okastraadiga ja maamiinidega. Kummagi poole sõdurid püüdsid ületada "no man's land", et pääseda vaenlase kaeviku juurde ja rünnata. Selle maa ületamiseks kasutati tavaliselt tankisid.
Kaevikusõda kasutati, sest see andis sõduritele kaitset rünnaku eest. Samuti andis see sõduritele magamiskohad, kuigi need olid väga räpased ja ebamugavad.
Esimene maailmasõda algas 1914. aastal ja lõppes 1918. aastal. Sõdurid vajasid sõdimise ajal enesekaitset. Nii et nad kaevasid auke. Augud olid kahe meetri sügavused. Neid auke nimetati kaevikuteks. Enamik sõdureid võitlesid kaevikutes. Kaevud ei olnud üksteisest väga kaugel. Näiteks võis nende vahe olla kuni kolmkümmend meetrit iga kaeviku vahel. Seda avatud ruumi nimetati "No Man's Land". Surmad olid sagedased isegi siis, kui ei võideldud (näiteks haiguste tõttu). Seda nimetati kaevikusõjaks.
Ka Iraani-Iraagi sõja oluline osa oli kaevikusõda.
Kaevik Somme'i lahingus, juuli 1916
Elu kaevikutes
Kaevud olid määrdunud. Külmad, märjad ja ebahügieenilised tingimused tegid paljud sõdurid haigeks. Näiteks "kraavijalg" oli seenhaigus. See mädanes inimeste jalad ära. Täid levisid kõikjal kaevikutes. Nad levitasid haigust, mida kutsuti kraavipalavikuks. See põhjustas palavikku ja tugevat peavalu. Rotid tungisid kaevikutesse ja levitasid kõikjale haigusi. Pruunid rotid olid kõige vihatumad. Nad sõid inimjäänuseid. Mõned kasvasid kasside suuruseks. Muda oli väga paks. Mõned mehed kadusid mudasse, sest see oli nii paks.
Kraavides oli kohutav lõhn. See oli tingitud suplusvõimaluste puudumisest, surnukehadest ja ülevoolavatest tualettidest. Esimene asi, mida uus värblane rindele minnes märkas, oli lõhn. Kehad mädanesid madalates haudades, mehed ei olnud nädalaid pesnud, sest polnud mingeid rajatisi, nõrgad kraavid olid ülevoolavad ning pideva haiguste ja nakkuste ohu tõrjumiseks kasutati kreosooli või lubjakloriidi. Nad võisid tunda korditi lõhna, mürgistusgaasi püsivat lõhna, mädanevaid liivakotte, seisvat muda, sigaretisuitsu ja toiduvalmistamise lõhna. Ehkki alguses oli see üle jõu käiv, harjusid uued tulijad peagi sellega ja said lõpuks oma kehalõhnaga selle lõhna osaks.
Kraavisüsteem
Rindejoone kaevikud olid tavaliselt umbes seitse jalga sügavad ja kuus jalga laiad. Kaeviku esiosa nimetati parapetiks. Kaitsepiiri ülemine kahe- või kolmejalgne osa ja parados (kaeviku tagumine külg) koosnesid paksust liivakottide reast, mis absorbeeris kuulide ja granaadi killud.
Sellise sügavusega kraavis oli võimatu ülevalt näha, nii et lisati kahe- või kolmejalgne liistu, mida tuntakse kui tuletõkketõkkeid. Kaevud ei kaevatud sirgjooneliselt. Vastasel juhul, kui vaenlane alustas järjestikust pealetungi ja jõudis teie kaevikutesse, võis ta tulistada otse piki joont. Iga kaevik kaevati vaheldumisi tule- ja traaversioonidega.
Ka kaevikute põhja paigutati ka pardaplaadid, et kaitsta sõdureid selliste probleemide nagu kaevikujalgade eest. Sõdurid tegid kaevikute külgedele ka kaevikuid ja kaevikuauke, et kaitsta neid ilmastiku ja vaenlase tule eest.
Rindekraave kaitsesid ka okastraatidest ja kuulipildujate postidest koosnevad kaitsed. Lühikesed kaevikud, mida nimetati soppideks, kaevati rindekraavist mitte-mehe maale. Sap-pead, tavaliselt umbes 30 meetrit eesliinist eespool, kasutati seejärel kuulamispostidena.
Rindekraavide taga olid tugi- ja reservkraavid. Kolm kaevikute rida hõlmasid 200-500 meetrit maad. Sidekraavid kaevati rindekraavide suhtes nurga all ja neid kasutati meeste, varustuse ja toiduvarude transportimiseks.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kaevikusõda?
V: Kaevikusõda on sõjataktika või võitlusviis, mida kasutati tavaliselt läänerindel Esimese maailmasõja ajal ja teistes sõdades, näiteks Iraani-Iraagi sõjas. See tähendab, et kaks osapoolt kaevavad lahinguväljal kaevikuid, millel on erinevad osad magamiseks, peakorteriteks, ladustamiseks, suurtükiväe ja kuulipildujate jaoks.
K: Mis on "no man's land"?
V: "No man's land" on lahinguväljal rindekraavide vaheline ala, mis on sageli kaetud okastraadiga ja maamiinidega. Kummagi poole sõdurid üritasid seda ala ületada, et jõuda vaenlase kaeviku juurde ja teda rünnata.
K: Miks kasutasid armeed kaevikusõda?
V: Armeed kasutasid kaevikusõda, sest see andis sõduritele kaitset rünnaku eest ja pakkus neile ka magamiskohti, kuigi need olid tavaliselt räpased ja ebamugavad.
K: Kuidas ületasid sõdurid inimtühja maad?
V: Sõdurid ületasid inimtühja maa tankide abil, mis suutsid läbi murda okastraadist ja liikuda ohutult ümber maamiinide.
K: Mida sisaldasid kaevikud?
V: Kaevandustes oli palju erinevaid osi, sealhulgas magamiskohad, peakorterid, laod, suurtükivägi ja kuulipildujad.
K: Kus kasutati tavaliselt kaevikusõda?
V: Kaevikusõda kasutati tavaliselt läänerindel Esimese maailmasõja ajal ja ka teistes sõdades, näiteks Iraani-Iraagi sõjas.
K: Kuidas andsid kaevikud sõduritele kaitset?
V: Kaevikud andsid sõduritele kaitset, pakkudes kaitset vaenlase rünnakute eest, samal ajal kui nad end kaitsesid.
