Kuulipilduja — automaatrelv: tüübid, tööpõhimõte ja tuntud näited
Kuulipilduja — automaatrelv: põhjalik ülevaade tüüpide, tööpõhimõtte ja tuntud näidete (M2, MG42, MP5 jne) tehnilistest andmetest ja ajaloost.
Kuulipilduja on relv, mis suudab tulistada järjestikku mitu kuuli seni, kuni päästikut hoitakse all ja laskemoona on saadaval — seda nimetatakse automaattulestikuks. Üldine termin selliste relvade kohta on automaatrelv. Kuulipildujad lasevad tihti pika padrunite jadana, mis on ühendatud laskemoona ehk vööks, või kasutavad vedruga varustatud karpe, mida kutsutakse ajakirjadeks. Kuulipildujad jaotuvad tavaliselt raskekuulipildujateks, kergekuulipildujateks ja alamkuulipildujateks (SMG).
Tööpõhimõte
Kuulipildujate töö põhineb rutiinilisel padruni söödamisel, laskmisel, tühja hülsiga eemalduse ning järgmisel padrunilul sisselugemisel. Selle tsükli ajendiks võib olla:
- recoil- ehk tagasilöögimehhanism (nt varasema aja masinad),
- gaasitoimeline mehhanism (paljud tänapäevased mudelid),
- või otsene sülitus- / väntmehhanism.
Lisaks on kuulipildujatel erinevad jahutussüsteemid: mõned on õhkjahutusega (sageli tänapäevased mudelid), teised on varustatud veekotliga silindri ümber (vanemad mudelid nagu Maximi püss), mis võimaldasid pikemat automaatlast ilma ülekuumenemiseta.
Toitmine ja monteerimine
Toitesüsteemid on olulised relva töökindluse ja eesmärgipärasuse seisukohalt:
- Laskemoona vöö annab püsiva suuremahulise tulistamise ja on tüüpiline raskekuulipildujatel.
- Ajakiri ehk karp sobib kiireks ja kompaktseks ümberlaadimiseks, levinud LMG-del ja SMG-del.
- Rasked kuulipildujad paigaldatakse sageli statiivile või sõidukile koos pöörleva aluse või torniga, et võimaldada stabiilset ja suunatavat tulekatet.
Tüübid ja kasutus
Rasked kuulipildujad (HMG) on konstrueeritud pika vahemaa katmiseks ja suure läbistusjõuga padrunitega (nt .50 kaliiber). Neid kasutatakse nii maapeal kui ka paigaldatuna sõidukitele, laevadele ja lennukitele. Raske kuulipilduja käsitsemiseks on sageli vaja mitmeinimesti meeskonda: üks aitab laskemoona laadimisel, teine sihib ja tulistab. Tuntud näited: M2 Browningi kuulipilduja, MG42, M1919 Browning, M134 miinipüss, raske kuulipilduja Type 92 ja Maximi püss.
Kergekuulipildujad (LMG) on mõeldud jalgväe toetuseks ja neid kannab tavaliselt üks relvaoperaator. Kuigi nimi „kerge“ viitab võrreldavale massile, on sellised relvad siiski sageli piisavalt rasked, et tulistamiseks kasutada kaksiktoega või statiiv-i, eriti pideva tulistamise ajal. Mõned LMG-d on piisavalt kompaktsed, et tulistada ka ilma toestuseta, kui tegija kasutab rihma (näiteks Bren või BAR). Tuntud LMG näited on: Bren, BAR, SAW M249, M240, RPD, RPK, PK ja M-60.
Alamkuulipildujad (SMG) on kompaktsemad automaatrelvad, mis tulistavad tavaliselt väiksema energiaga püstolikuule (nt 9×19 mm). Tänu väiksemale suurusele ja kaaluklassile on neid lihtsam peita ja kanda ning nad sobivad linnatingimustesse, poliitööks ja lähivõitluseks. Näited: Uzi, Heckler & Koch MP5, Thompson (ehk Tommy gun), MAC-10, PPSh ja MP-40.
Erinevus ründepüssidest
Ründepüssidel on sageli automaatne laskerežiim, kuid neid ei klassifitseerita kuulipildujateks. Ründepüssid (assault rifles) on disainitud kandma täpseid lühikesi sarja- või poolautomaattule põhikomplekti (nt 5.56×45 mm või 7.62×39 mm) ning nad on optimeeritud üksikute või väikeste meeskondade jaoks, mitte pidevaks ääretuks tulekatmiseks nagu kuulipildujad.
Rollid taktikas ja kasutusvaldkonnad
Kuulipildujaid kasutatakse eelkõige:
- allikatena häirivaks tuliseks ja vaenlase liikumise takistamiseks (suppressive fire),
- sihtmärkide läbitorkamiseks ja materjali kahjustamiseks (eelkõige raskekuulipildujad),
- sõidukite ja positsioonide kaitsmiseks paigaldatud relvadena,
- politsei- ja eriüksustel sageli lühikeste, täpsemate automaatrelvadena (SMG-d).
Kuulsad näited ja ajalooline taust
Kuulipildujate areng ulatub 19. sajandi lõppu — Maximi püss oli üks esimesi tõeliselt automaatseid kuulipildujaid. Tänapäeva mudelid on arenenud nii töökindluse, jahutuse kui ka toiteseadmete poolest. Paljud rasked mudelid, näiteks Browning M2 .50 kaliibriga kuulipilduja, on piisavalt täpsed kaugsihtimiseks. Vietnami sõja ajal kasutas Carlos Hathcock sellist relva ja tabas sihtmärki 2250 m (7382 ft) kauguselt, kasutades .50 kaliibriga raskekuulipildujat koos teleskoopsihikuga.
Kokkuvõte
Kuulipildujad on mitmekülgsed automaatrelvad, mille peamine ülesanne on tagada suurtuleline katvus ning positsioonide ja rühmade tuletoetus. Erinevad tüübid – rasked, kerged ja alamkuulipildujad – täidavad erinevaid taktikalisi rolle, alates lahinguvälja kaugsihist kuni linnaarenduse lähivõitluseni. Tänapäevased süsteemid ühendavad töökindluse, jahutuse ja toitmise lahendused, et kohanduda erinevate operatsioonitingimustega.
USA mereväe 7,62 mm GAU-17/A miinipüss. Selle peal on elektrimootor, mis teeb laadimise, süütamise ja tulistamise. Pange tähele kiiret padrunihülssi väljapaiskamist.
USA mereväe paadimeeskonna meeskonnaliige tulistab raskekuulipildujast. Pane tähele kaitserelvastust ja laskemoonavööd; kasutatud padrunid kukuvad. Meeskonnamees kamuflaažiriietuses, raadioseadmed, kaamera kiivril, püstolkuulipilduja üle õla.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kuulipilduja?
V: Kuulipilduja on relvaliik, mis võib tulistada ühe kuuli teise järel, kui päästikut vajutatakse ja kuulid on laskmiseks valmis. Seda nimetatakse automaatse tulega ja seda nimetatakse ka automaatrelvaks.
K: Kuidas püstolkuulipilduja kuulid välja annab?
V: Kuulid saadetakse tavaliselt kuulidega pika padrunite ahela, mida nimetatakse laskemoona ("laskemoona") vööks, või vedruga varustatud kastidest, mida nimetatakse ajakirjadeks.
K: Millised on erinevad kuulipildujatüübid?
V: Kolm peamist kuulipildujatüüpi on raskekuulipildujad (HMG), kergekuulipildujad (LMG) ja alamkuulipildujad (SMG).
K: Kuidas kasutatakse raskekuulipildujaid?
V: Raskekuulipildujad on tavaliselt paigutatud maapinnale, toetatud statiivile või paigaldatud sõidukile, millel on pöörleva aluse või torniga relva tugi. Nende käsitsemiseks on sageli vaja kahte inimest - üks abistab laskemoona laadimisel ja teine sihtimisel ja tulistamisel. Ühe relva kandmiseks on alati vaja kahte või enamat inimest.
K: Kuidas kasutatakse kergeid kuulipildujaid?
V: Kergekuulipildujaid saab tavaliselt kanda ja tulistada üks inimene, kuid sageli tuleb neid tulistamise ajal toetuda kahe- või kolmjalgadele, sest nad on liiga rasked, et neid ilma abita püsti hoida.
K: Mille poolest erinevad kergekuulipildujad teistest kuulipildujatüüpidest?
V: Kuulipildujad (SMG) kasutavad üldiselt väiksema võimsusega kuulid kui muud tüüpi püstolkuulipildujad, näiteks HMG-d ja LMG-d, mistõttu neid on lihtsam varjata ja kaasas kanda. Neil on ka käepidemed (varred), mis teeb nende kandmise üksiksõduritele või politseiametnikele lihtsaks.
K: Mis vahe on ründepüssil ja kuulipildujal?
V: Ründepüssidel on automaatne võimekus, kuid neid ei peeta tõelisteks "kuulipildujateks", sest nad kasutavad peamiselt poolautomaatset, mitte täisautomaatset tuld nagu enamik traditsioonilisi "kuulipildujaid", lisaks kasutavad nad tavaliselt kergemaid kuulid kui enamik "kuulipildujaid", nagu HMG-d ja LMG-d.
Otsige