M2 Browning: .50-kaliibriline raskekuulipilduja — ajalugu ja kasutus

M2 Browning: .50-kaliibriline raskekuulipilduja — põhjalik ülevaade ajaloost, arendusest, lahingukasutusest ja tänapäevasest rollist NATO relvastuses.

M2 kuulipilduja ehk Browning .50 kaliibriga kuulipilduja on raske kuulipilduja. USA sõdurid andsid sellele oma kaliibri tõttu hüüdnime Ma Deuce või lihtsalt "fifty-cal".

John Moses Browning (1855-1926) Ogdenist, Utahist, oli leiutaja. Tema sõjalisi relvi peeti silmapaistvateks. Saksa kindralfeldmarssal Hermann Göring ütles: "Kui Luftwaffe (Saksa õhujõududel) oleks olnud Browningi .50-kaliibriline, oleks Briti lahing kujunenud teisiti".

Browning alustas tööd .50-kaliibrilise kuulipilduja kallal 1917. aasta juulis ja see võeti kasutusele 1918. aastal. Tegemist oli vööga toidetava automaatrelvaga, mida oli nii õhk- kui ka vesijahutusega versiooni. Püss oli võimeline üksiklaskmiseks või täisautomaatseks tuleks. USA armee, armee õhujõud ja merevägi võtsid selle kohe kasutusele.

Browningi .50 kaliibriga kuulipildujat on Ameerika Ühendriigid kasutanud sõidukite ja lennukite relvana alates 1920. aastatest kuni tänapäevani. Seda kasutati II maailmasõjas, Korea sõjas, Vietnami sõjas ning Iraagi operatsioonidel 1990. ja 2000. aastatel. See on NATO riikide esmane raskekuulipilduja, mida on kasutanud ka paljud teised riigid. See on tänapäevalgi kasutusel, ainult mõningate kaasaegsete täiustustega. Praegu on see kõige kauem USA sõjaväes kasutusel olnud kuulipilduja.

Ajalugu ja arendus

M2 pärineb Browningi varasematest automaatrelvade lahendustest ja sai alguse esimesest maailmasõjast. Originaalne projekt hakkas arenema 1917. aastal ning järgnes vajadusele raskemate ja kaugema haardevõimega relvade järele, mis suudaksid rünnata lennukeid ja läbi torkida kergemat sõidukikilpi. Esimesed variandid olid saadaval nii veejahutusega (peamiselt lennukitele ja laevadele) kui ka õhkjahutusega maaväe kasutuseks.

Disain ja põhiomadused

M2 kasutab kuuli kaliibriga .50 BMG (12,7×99 mm), mis on võimas ammusort, millel on suur laskekiirus ja suur energiakandvus. Relv on vöötoitel (vöölinkidega) ning võimaldab nii üksik- kui ka täistuld. Kuulipilduja konstruktsioon on robustne, mis lubab kestvat tuld ja suurt töökindlust rasketes tingimustes.

• Küttesüsteemid: õhk- ja vesijahutusvariante; maaväe tavaversioon on õhkjahutusega.
• Toitmine: vöötoitel, tavaliselt 50, 100 või pikemate vöödega (sõltuvalt paigutusest ja kandmislahendusest).
• Laskemood: üksik- ja täisautomaatne tuli.
• Nähtav lahingroll: rünnata kergesti kaitstud sõidukeid, raudkonstruktsioone, lennukeid madalalt, ning toimida kauglaskmisega taktikalise toena.

Peamised variandid ja modernisatsioon

• Algne M2: erinevad varased õhku- ja veejahutusega mudelid, kasutusel nii lennukitel kui ka laevadel.
• M2HB (Heavy Barrel): maaväe standardversioon, millel on raskem barrel suurema kuumustaluvuse ja täpsuse jaoks.
• M2A1: kaasaegsem võlts, mis sisaldab kiire vahetuse (quick-change) barrelit ja lihtsustatud peasäte/horisondi reguleerimist – muudatused on suunatud hoolduse kiirendamisele ja ohutuse tõstmisele.
• Erilahendused: kolmepunkti- või pintli- paigaldused sõidukitele, trippodid jalaväe kasutuseks ning eri- ja mereversioonid.

Ammunitsioon ja ballistika

M2 kasutab mitmesuguseid .50 BMG tüüpi padruneid: ball (tavaline), tracer, armor-piercing (AP), armor-piercing incendiary (API), incendiary ja spetsiaalsed läbistavad löögipadrunid (nt SLAP tüüpi saboteeritud padrunid). Selline valik annab relvale võime rünnata erinevaid sihtmärke: inimtööjõud, avariilised elektroonikaseadmed, mootorid ja kergelt kaitstud sõidukid.

Tehnilised näitajad (ligikaudsed)

• Kaliiber: 12,7×99 mm (.50 BMG)
• Tulekiirus: ligikaudu 450–600 lasku minutis (sõltuvalt mudelist)
• Algkiirus (muzzle velocity): umbes 880–930 m/s, sõltuvalt padrunist
• Efektiivne laskekaugus: punkt-öö sihtmärkudele ~1 500 m, ala-sihtmärkidele kuni ~2 000 m
• Max laskekaugus: mitme kilomeetri piir (teoreetiline maksimaalne trajektoor jääb tavaliselt ~6 000–7 000 m juurde)
• Kaal (sõltuvalt versioonist): raskemad varjandid mitmekümne kilogrammi ulatuses

Kasutus ja roll tänapäeval

M2 on olnud mitmekülgne tööriist: seda paigutati lennukite tiibadele ja koonudesse teise maailmasõja ajal, seda on kasutatud laevadel, soomendatud ja lahtistel haagistel ning jalaväe trippodidel. Tänapäeval jääb see oluliseks relvaks soomustamata või kergelt soomustatud sihtmärkide vastu ning kasutatakse ka nn anti-materiel rollis (varustuse, radarite, kesksemootorite ründamiseks).

Armee ja erinevad sõjalised üksused kasutavad M2 edasi koos kaasaegsete sihikutega, kaitse- ja stabiilsussüsteemidega ning uuendatud kiirvahetuslahendustega, et säilitada relva töökindlus ja operatiivne väärtus kaasaegses lahingus.

Kokkuvõte

M2 Browning .50 on üks sõjaajaloo tuntumaid ja pikaaegseima kasutusajalooga raskekuulipildujaid. Selle võimsus, töökindlus ja universaalsus on taganud relva püsiva kohaloleku paljudes riikide relvastustes. Kuigi ajast ja tehnoloogiast tulenevalt on tehtud mitmeid täiustusi, on põhiline tööpõhimõte ja roll jäänud samaks: pakkuda suure energiaga kaugset tuletoetust ja võimet neutraliseerida mitmesuguseid sihtmärke.

Küsimused ja vastused

K: Kes leiutas M2 kuulipilduja?

K: Mis on M2 kuulipilduja hüüdnimi?

K: Millal see kasutusele võeti?

K: Mis tüüpi relv see on?

K: Millised sõjaväeosad võtsid selle kohe pärast kasutuselevõttu kasutusele?

K: Millistes sõdades seda kuulipildujat kasutati?

K: Kas seda kuulipildujat kasutatakse ka tänapäeval?

Otsing