Hermann Wilhelm Göring (12. jaanuar 1893 Rosenheim, Ülem-Baieri, Baieri, Saksamaa – 15. oktoober 1946 Nürnberg, Keskfrangimaa, Baieri, Saksamaa) oli kariäärilt õhujõudude ohvitser, hiljem kõrgem natsipoliitik ja sõjaväeline juht. Ta oli Adolf Hitleri lähimaid kaaslasi ning kui Hitleri järel teise ülemjuhatajana üks võimsamaid natsipartei (NSDAP) juhte. Aastatel 1932–1945 oli ta Adolf Hitleri alluvuses Saksa Reichstagi president ning täitis mitmeid kõrgeid riiklikke ja parteilisi funktsioone; teda peeti kolmanda Reichi üheks mõjukamaks ministriks ja lähedaseks kaastöötajaks.

Varajane elu ja Esimene maailmasõda

Göring tuli sakslasest perekonnast ja valis nooruse aastatel lennunduse kui kutse. Esimese maailmasõja ajal teenis ta Saksa sõjaväe õhujõududes ja jõudis tuntuks hävituslennukite piloodina. Ta teenis välja mitmeid autasusid ning pälvis suurema tuntuse kui juhtivate hävituslendurite seas; sõjajärgsel perioodil kasutas ta oma mainet ja auastet Edasise poliitilise karjääri alustamiseks.

Poliittee ja natside võimuletulek

Göring liitus varakult natsidega ning kujunes kiirelt üheks partei kõrgemaks juhiks. Kui NSDAP jõudis riiklikule võimule, määrati talle mitmeid võtmerolli: ta oli mitmete ministrite ja ametikohtade hoidja ning 1933. aastal sai temast Pruusia ministripea (Ministerpräsident), mille kaudu ta keskendas omale suure osa sisejulgeoleku ja politsei võimu. Sellel perioodil alustas ta uute julgeolekuorganite loomist ja organiseerimist.

Võim ja funktsioonid Kolmandas Reichis

Göring määrati 1935. aastal Saksa õhujõudude (Luftwaffe) juhtivaks juhiks ning sai sellele alluvaks sõjalise, administratiivse ja majandusliku võimu. 1940. aastal tõsteti ta erilise auastme — Reichsmarschall — positsioonile, mis tõi talle formaalse ülemvõimu kõigi sõjaliste õhumajanduse huvide üle ning kindlustas tema koha Hitleri eliidi tipus.

Ta juhtis ka majandus- ja relvastumise plaane (nn Four Year Plan) ning oli tugevasti seotud riigi sõjalise mobiliseerimise ja relvade tootmisega. Samuti oli ta seotud laialdase varade konfiskeerimise, kunstivarguste ja okupeeritud alade majandusliku ekspluateerimisega, mille kaudu rikastus isiklikult ning kogus suurt rikkust ja väärisesemeid.

Roll Gestapo ja juutidevastases poliitikas

Göring oli vastutav Pruusia siseministri ja võimustruktuuri kaudu koonduslaagrite ja natside ametliku salapolitsei loomise algatamise eest; ta andis selle organiseerimise ja mõne juhtiva funktsiooni hiljem üle SS-i juhile Heinrich Himmlerile. Tema alluvuses valmis ka poliitika, mis suunas repressioone, arreteerimisi ja sunnimeetmeid poliitiliste vastaste ning rühmituste vastu.

Aastal 1941 andis ta Reinhard Heydrichile kirjaliku käsu alustada detailsemate ettevalmistustega, mis pidid viima „lõpplahenduse” — plaani, mis viidi hiljem ellu massiliste deportatsioonide ja tapete kaudu. See käsk oli osa otsustavast administratiivsest sammust, mis aitas formaliseerida ja koordineerida juutide hävitamist erinevatel okupatsioonialadel ning on üks otsustavaid dokumentaalseid tõendeid natside genotsiidi kavandamisel.

Teine maailmasõda, langus ja viimased ametiaastad

Teise maailmasõja käigus oli Göring alates õhujõudude juhtimisest ja majandusprojektidest suurenenud vastutusega. Sõja edenedes ja Saksa kaotustega vähenes tema autoriteet: Luftwaffe ei suutnud tagada õhupiirangut ning mitu suurte strateegiliste vigade ja korruptsiooniskandaalide episoodi kahjustasid tema mainet Hitleri silmis. Sõja lõpul vähenes tema tegelik mõjuvõim oluliselt; 1945. aasta lõpus püüdis Hitler mõnda aega veel talle rolli anda, kuid võimupositsioonid olid murdunud ja Göring langes ebaõnnestumiste ja omakasu kahtluste tõttu low.

Nürnbergiprotsess ja surm

Göring oli üks 24 inimesest, keda Nürnbergiprotsessil süüdistati rahvusvaheliste kuritegude toimepanemises. Ta seisis silmitsi süüdistustega koos teiste juhtide seas, mis hõlmasid kuritegusid rahu vastu, sõjakuritegusid ja kuritegusid inimkonna vastu. Kohus otsustas, et ta on süüdi. Kohtuotsuses 1. oktoobril 1946 öeldi, et ta tuleb üles riputada, kuid enne täideviimist, paar tundi enne hukkamist, ta tappis end, neelates alla tsüaniiditableti. Tema surm jättis paljud küsimused vastuseks ning sai sümboolseks viiteks natside juhtkonna vastutusele ja nende vastupanule täideviimisele.

Pärand ja ajalooline hindamine

Hermann Göringi pärand on tugevalt seotud massiliste inimõiguste rikkumiste, genotsiidi korraldamise administratiivse toel ning korruptsiooniga. Ajaloolased käsitlevad teda nii sõjalise kui poliitilise vastutuse kandjana, kelle tegevus aitas luua ja viia ellu ühe sajandi suurima inimsusevastase kuriteo — natside süsteemse juutide hävitamise. Tema juhtimine ja otsused on korduvalt dokumenteeritud ning moodustavad olulise osa Nürnbergi tõendmaterjalist ning laiemast uurimusest natside kuritegude kohta.