Hermann Göring: elulugu — natsiliider ja Luftwaffe ülem (1893–1946)

Hermann Göring: natsiliider ja Luftwaffe ülem — tema tõus, kuriteod ja Nürnbergiprotsess. Ülevaade elust 1893–1946 ning rollist holokaustis.

Hermann Wilhelm Göring (12. jaanuar 1893 Rosenheim, Ülem-Baieri, Baieri, Saksamaa – 15. oktoober 1946 Nürnberg, Keskfrangimaa, Baieri, Saksamaa) oli kariäärilt õhujõudude ohvitser, hiljem kõrgem natsipoliitik ja sõjaväeline juht. Ta oli Adolf Hitleri lähimaid kaaslasi ning kui Hitleri järel teise ülemjuhatajana üks võimsamaid natsipartei (NSDAP) juhte. Aastatel 1932–1945 oli ta Adolf Hitleri alluvuses Saksa Reichstagi president ning täitis mitmeid kõrgeid riiklikke ja parteilisi funktsioone; teda peeti kolmanda Reichi üheks mõjukamaks ministriks ja lähedaseks kaastöötajaks.

Varajane elu ja Esimene maailmasõda

Göring tuli sakslasest perekonnast ja valis nooruse aastatel lennunduse kui kutse. Esimese maailmasõja ajal teenis ta Saksa sõjaväe õhujõududes ja jõudis tuntuks hävituslennukite piloodina. Ta teenis välja mitmeid autasusid ning pälvis suurema tuntuse kui juhtivate hävituslendurite seas; sõjajärgsel perioodil kasutas ta oma mainet ja auastet Edasise poliitilise karjääri alustamiseks.

Poliittee ja natside võimuletulek

Göring liitus varakult natsidega ning kujunes kiirelt üheks partei kõrgemaks juhiks. Kui NSDAP jõudis riiklikule võimule, määrati talle mitmeid võtmerolli: ta oli mitmete ministrite ja ametikohtade hoidja ning 1933. aastal sai temast Pruusia ministripea (Ministerpräsident), mille kaudu ta keskendas omale suure osa sisejulgeoleku ja politsei võimu. Sellel perioodil alustas ta uute julgeolekuorganite loomist ja organiseerimist.

Võim ja funktsioonid Kolmandas Reichis

Göring määrati 1935. aastal Saksa õhujõudude (Luftwaffe) juhtivaks juhiks ning sai sellele alluvaks sõjalise, administratiivse ja majandusliku võimu. 1940. aastal tõsteti ta erilise auastme — Reichsmarschall — positsioonile, mis tõi talle formaalse ülemvõimu kõigi sõjaliste õhumajanduse huvide üle ning kindlustas tema koha Hitleri eliidi tipus.

Ta juhtis ka majandus- ja relvastumise plaane (nn Four Year Plan) ning oli tugevasti seotud riigi sõjalise mobiliseerimise ja relvade tootmisega. Samuti oli ta seotud laialdase varade konfiskeerimise, kunstivarguste ja okupeeritud alade majandusliku ekspluateerimisega, mille kaudu rikastus isiklikult ning kogus suurt rikkust ja väärisesemeid.

Roll Gestapo ja juutidevastases poliitikas

Göring oli vastutav Pruusia siseministri ja võimustruktuuri kaudu koonduslaagrite ja natside ametliku salapolitsei loomise algatamise eest; ta andis selle organiseerimise ja mõne juhtiva funktsiooni hiljem üle SS-i juhile Heinrich Himmlerile. Tema alluvuses valmis ka poliitika, mis suunas repressioone, arreteerimisi ja sunnimeetmeid poliitiliste vastaste ning rühmituste vastu.

Aastal 1941 andis ta Reinhard Heydrichile kirjaliku käsu alustada detailsemate ettevalmistustega, mis pidid viima „lõpplahenduse” — plaani, mis viidi hiljem ellu massiliste deportatsioonide ja tapete kaudu. See käsk oli osa otsustavast administratiivsest sammust, mis aitas formaliseerida ja koordineerida juutide hävitamist erinevatel okupatsioonialadel ning on üks otsustavaid dokumentaalseid tõendeid natside genotsiidi kavandamisel.

Teine maailmasõda, langus ja viimased ametiaastad

Teise maailmasõja käigus oli Göring alates õhujõudude juhtimisest ja majandusprojektidest suurenenud vastutusega. Sõja edenedes ja Saksa kaotustega vähenes tema autoriteet: Luftwaffe ei suutnud tagada õhupiirangut ning mitu suurte strateegiliste vigade ja korruptsiooniskandaalide episoodi kahjustasid tema mainet Hitleri silmis. Sõja lõpul vähenes tema tegelik mõjuvõim oluliselt; 1945. aasta lõpus püüdis Hitler mõnda aega veel talle rolli anda, kuid võimupositsioonid olid murdunud ja Göring langes ebaõnnestumiste ja omakasu kahtluste tõttu low.

Nürnbergiprotsess ja surm

Göring oli üks 24 inimesest, keda Nürnbergiprotsessil süüdistati rahvusvaheliste kuritegude toimepanemises. Ta seisis silmitsi süüdistustega koos teiste juhtide seas, mis hõlmasid kuritegusid rahu vastu, sõjakuritegusid ja kuritegusid inimkonna vastu. Kohus otsustas, et ta on süüdi. Kohtuotsuses 1. oktoobril 1946 öeldi, et ta tuleb üles riputada, kuid enne täideviimist, paar tundi enne hukkamist, ta tappis end, neelates alla tsüaniiditableti. Tema surm jättis paljud küsimused vastuseks ning sai sümboolseks viiteks natside juhtkonna vastutusele ja nende vastupanule täideviimisele.

Pärand ja ajalooline hindamine

Hermann Göringi pärand on tugevalt seotud massiliste inimõiguste rikkumiste, genotsiidi korraldamise administratiivse toel ning korruptsiooniga. Ajaloolased käsitlevad teda nii sõjalise kui poliitilise vastutuse kandjana, kelle tegevus aitas luua ja viia ellu ühe sajandi suurima inimsusevastase kuriteo — natside süsteemse juutide hävitamise. Tema juhtimine ja otsused on korduvalt dokumenteeritud ning moodustavad olulise osa Nürnbergi tõendmaterjalist ning laiemast uurimusest natside kuritegude kohta.

Varajane elu

Hermann Göring, Ernst Heinrich Göringi ja Franziska Göringi (sündinud Tiefenbrunnis) poeg, sündis Rosenheimis, Baierimaal. Göringi isa oli kohtunik. Saksamaa kantsler Otto von Bismarck tegi Ernst Göringist 1885. aastal esimese Reichskommissari (kindralkuberner) Lõuna-Lääne-Aafrikas (tänapäeval Namiibia).

Hermann Göringil oli kaks venda, Albert Göring ja Karl Ernst Göring, ning kaks õde, Olga Therese Sophie Göring ja Paula Elisabeth Rosa Göring.

Oma esimesed kolm eluaastat veetis ta ema sõbra juures, sest Göringi isa viibis Namiibias. Alates 1901. aastast elas ta oma ristivanema Hermann von Epensteini mõisas. Hermanni emal oli von Epensteiniga afäär (romantiline suhe kellegi muuga kui oma abikaasaga). Ta käis Fürthi ja Ansbachi gümnaasiumides. Mängudes, mida ta lapsena mängis, oli juttu alati sõjast.

1905. aastal läks ta Karlsruhe sõjakooli. Abituri ja ohvitserieksami sai ta 1912. aastal. Seejärel läks ta Baieri Prinz Wilhelmi rügementi (112. jalaväerügement) Mulhouse'isse.

Hermann Göring 1907. aastal

Göring Kolmanda Reichi ajal

Kui Hitlerist sai 1933. aastal Weimari Saksamaa kantsler, tegi ta Göringist kindla vastutusalata keisririigi ministri. See tähendab, et ta ei olnud ministeeriumi juht. Aprillis 1933 sai ta Preisimaa ministri presidendiks. Seejärel, 30. augustil 1933, nimetas Paul von Hindenburg ta kindraliks. Aastatel 1934-1935 sai temast mitme ameti minister. Tema naine oli 1931. aastal surnud ja 1935. aastal abiellus ta Berliinis Emmy Sonnemanniga. ^[] 1936. aastal saatis ta Saksa Kondorileegioni Hispaaniasse Francisco Franco abistamiseks. Pärast Kristallööd 1938. aastal oli ta vastutav juudi ärimeeste eemaldamise eest Saksamaa majandussüsteemist. Teise maailmasõja ajal oli tema suurimaks kaotuseks õhulahingu kaotamine Suurbritannia vastu. Hitler nimetas Göringi oma järeltulijaks, kui ta 1939. aastal sureb.

1940. aastal nimetas natside juht Adolf Hitler ta Reichsmarschaliks (keisririigi marssal). 1941. aastal andis Göring Heydrichile käsu koostada holokausti plaan. 1942. aastal andis ta Fritz Sauckelile käsu kasutada Venemaa elanikkonda tööstustöödeks. 1943. aastal pidas Göring oma 50. sünnipäevaks kallist sünnipäevapidu. 20. aprillil 1945 lahkus ta Hitleri sünnipäevapeolt ja läks Berchtesgadeni. Ta ütles Hitlerile, et tal on Lõuna-Saksamaal tähtsaid asju teha. Berchtesgadenist saatis Göring telegrammi Hitlerile Berliini. Telegrammis küsis Göring riigiasjade ülevõtmise kohta. Sõja lõpu poole, pärast telegrammi saatmist, hakkas ta liitlastega rääkima. Selle tõttu tahtis Hitler Göringi vangi panna. Göring läks siis ameeriklaste juurde.

29. aprillil 1945 kõrvaldas Hitler Göringi kõikidest ametitest, võttis temalt parteiliikme staatuse ja andis korralduse tema arreteerimiseks. Ta pani selle kirja oma testamendis.

Hermann Göring (vasakul) ja Adolf Hitler (paremal) 1939. aastal

Pärast sõda

Göring alistus Baieris 9. mail 1945. aastal. Nürnbergi protsess algas 20. novembril 1945^. 18. märtsil 1946 kuulasid liitlased Göringi üle. Pärast seda vangistati ta Nürnbergis. Ta oli suuruselt kolmas kõrgeim natsistlik ametnik, kelle üle Nürnbergi protsessil kohut mõisteti. Göringist kõrgemat auastet omasid vaid Reichspresident (endine suuradmiral) Karl Dönitz ja endine asejuhataja Rudolf Hess. Kohtunikud otsustasid, et ta on süüdi. Selle tõttu jõudis kohus 1. oktoobril 1946 otsusele, et ta tuleb üles riputada. Päev enne hukkamist sooritas ta enesetapu, võttes tsüaniiditableti. Ei ole teada, kuidas Göring tsüaniidi sai või kui kaua ta seda peitis, kuid väidetakse, et seda andis talle üks ameerika sõdur, kes oli armunud ühte saksa naisesse, kes oli temaga ühenduses. Ei ole teada, kas see vastab tõele.

Hermann Göringi kinnipidamisaruanne ja vangistusfoto

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Hermann Wilhelm Gِring?

K: Milliseid ametikohti ta täitis natside parteis?

K: Milliseid organisatsioone lõi Gِring oma võimuloleku ajal?

K: Kes võttis need organisatsioonid pärast Gِringi kontrolli alla?

K: Millise korralduse andis ta Reinhard Heydrichile 1941. aastal?

K: Kuidas mõisteti Hermann Wilhelm Gِring Nürnbergi protsessil süüdi?

K: Kuidas Hermann Wilhelm Gِring suri?

Otsing