Õllesaaliputš oli ebaõnnestunud riigipööre Münchenis Saksamaal 8. novembri õhtust 9. novembri hommikuni 1923. aastal. Adolf Hitleri juhitud natside partei üritas võtta üle Saksamaa Baieri liidumaa valitsuse. Katse algas Müncheni õllesaalis (suur rahvahõlmapidude ja poliitiliste kõnede paik; konkreetne koht oli Bürgerbräukeller), kus natsid võtsid mitusada inimest pantvangi ja sundisid kohalikke juhte neid toetama. Järgnenud kokkupõrkes politseiga hukkus mitu inimest ning Hitler arreteeriti peagi; ta mõisteti viieks aastaks vangi, kuid kandis lõpuks karistusest ära umbes üheksa kuud.

Taust ja eeltingimused

Õllesaaliputši ajendasid 1923. aasta sügisel süvenenud majanduskriis ja hüperinflatsioon Weimari Vabariigis, samuti Prantsusmaa ja Belgia okupatsioon Ruhri piirkonnas. Baieris tugevnesid paremäärmuslikud ja monarhistlikud ringkonnad, kes suhtusid keskvalitsusse vaenulikult. Hitler ja tema liikumise löögirühm SA otsisid võimalust kasutada segadust ära, koondades ümber end ka teisi paremäärmuslikke rühmitusi (nn Kampfbund).

Baieri võimude võtmeisikud olid kindralkomissar Gustav von Kahr, sõjaväe piirkonnajuht kindral Otto von Lossow ja politseijuht kolonel Hans von Seisser. Natsid lootsid, et nad liituvad riigipöördega või vähemalt ei takista seda.

Algus Bürgerbräukelleris

8. novembri õhtul sisenes Hitler koos relvastatud meestega Bürgerbräukellerisse, kus Kahr pidas kõnet. Ta kuulutas välja “rahvusliku revolutsiooni”, lasi saali ümber piirata ja sundis Kahrile, Lossow’le ja Seisserile relva ähvardusel toetuse lubaduse. Öö jooksul aga tõmbusid Baieri juhid lubadustest tagasi ja kogusid enda käsutusse lojaalsed politsei- ja sõjaväeüksused.

Marss Müncheni kesklinna ja kokkupõrge

9. novembri hommikul alustasid umbes 2000 natsionaalsotsialisti, nende seas Hitler ja endine väejuht Erich Ludendorff, marsi Müncheni kesklinna, sihtides riigiasutuste hõivamist. Odeonsplatzi ja Feldherrnhalle lähistel seisis nende teele vastu relvastatud politsei. Lühikese, kuid tulise tulevahetuse käigus hukkus 16 natsionaalsotsialisti ja 4 politseinikku, kümneid sai haavata. Hermann Göring sai raskelt vigastada. Hitler põgenes ja vigastas kukkudes õlga; ta arreteeriti mõne päeva pärast.

Kohtuprotsess ja karistus

Hitlerile esitati süüdistus kõrges riigireetmises. 1924. aasta alguse kohtuprotsessis kasutas ta kohtusaali poliitilise areenina, pidades pikki kõnesid ja süüdistades Weimari valitsust. Kohus kohtles teda leebelt: talle mõisteti viie aasta pikkune kindlusvangistus (Festungshaft) Landsbergi vanglas, millest ta kandis umbes üheksa kuud ja vabastati 1924. aasta lõpus tingimisi. Landsbergis dikteeris ta oma kaastöölisele Rudolf Hessile teose Mein Kampf.

Mitmed teised süüdistatavad said samuti leebed või tingimisi karistused; Ludendorff mõisteti lõpuks õigeks. Juhtum paljastas, kui ebakindel ja killustunud oli Weimari Vabariigi õigus- ja poliitiline kord ning kui sügavad olid eliidi sümpaatiad paremäärmusluse suhtes.

Tagajärjed ja tähendus

  • NSDAP keelustati ajutiselt ja SA tegevus peatati; paljud organisatsioonid läksid põranda alla või maskeerusid uute nimede alla.
  • Hitler jõudis järeldusele, et võimule tuleb pürgida “seaduslikul teel” – valimiste, koalitsioonide ja massipropaganda kaudu –, mitte otsese riigipöördega. See strateegia sillutas teed partei hilisemale tõusule.
  • Partei ümberkorraldati: tugevdati keskjuhtimist, rajati regionaalne struktuur, laiendati propagandamasinat ning kujundati liidri (Führeri) isikukultus.
  • 8.–9. novembri langenutest kujundati natsionaalsotsialistlik märtrikultus. Sümboliks tõusis nn “verelipp” (Blutfahne) ja Münchenis peeti igal novembril mälestusmarsse, eriti pärast 1933. aastat, kui natsid riigis võimule tulid.
  • Putš tõi nähtavale Baieri ja Berliini keskvalitsuse keerulised suhted ning näitas, et demokraatlik kord on habras, kui turvalisus- ja justiitsasutused pole ühemõtteliselt põhiseaduse kaitsel.
  • Rahvusvaheliselt tekitas juhtum muret Saksamaa stabiilsuse pärast ja mõjutas poliitilisi otsuseid reparatsioonide, Ruhri küsimuse ja stabiliseerimisprogrammide suunal.

Ajalooline kokkuvõte

Õllesaaliputš oli lühike, kuid mõjus episood, mis piirutas Müncheni tänavatel, kuid kandis tagajärgi kogu Saksamaa edasisele poliitilisele arengule. Kuigi riigipööre ebaõnnestus, tõi see Hitlerile üleriigilise tuntuse, võimaldas tal oma liikumise ümber kujundada ja sillutas tee hilisemaks võimuhaaramiseks valimiste ja poliitiliste kokkulepete kaudu. Sündmus on sageli tuntud ka kui Hitleri–Ludendorffi putš ning seda peetakse Weimari Vabariigi kriiside üheks keskseks ilminguks.