NSDAP (Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei) — ajalugu ja ideoloogia

Natsionaalsotsialistlik Saksa Tööliste Partei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei, lühendatult NSDAP), tuntud ka kui natside partei, oli Saksa poliitiline partei. See sai alguse 1920. aastal Deutsche Arbeiterpartei (Saksa Tööliste Partei) (DAP), mis hiljem nimetati ümber NSDAP-ks. Oma loomise päeval avaldas partei oma 25 punktist koosneva manifesti (ideede raamat). Selle ideede nimekirja punktide hulka kuulusid Versailles' lepingust vabanemine, suurema maa saamine Saksa rahvale, inimeste tööga teenimata jäänud sissetulekute äravõtmine, juudi kodakondsuse äravõtmine, haridussüsteemi muutmine ja tugeva keskvalitsuse loomine. See on kõige rohkem tuntud Hitleri poliitilise partei poolest.

Kuni 1923. aastani oli NSDAP kõige populaarsem Baierimaal.

Asutamine, varajane tegevus ja 25-punkti programm

NSDAP tekkis esmasel kujul pärast Esimest maailmasõda, kui Saksamaal toimetasid poliitilised ja majanduslikud pinged, rahulolematus Versailles’ rahulepinguga ning rahvuslikku uhkust kahjustanud kaotused. Partei avaldas 1920. aastal tuntud 25-punkti programmi, mis kombineeris rahvuslikku retoorikat, antisemitismi, majanduslike nõudmiste elemente ja autoritaarset riigimudelit. Programmi peamised suunad olid:

• rahvusliku suveräänsuse taastamine ja Versailles’ lepingu tagasilükkamine;
• territoriaalsed nõudmised „ruumi” jaotamiseks Saksa rahvale;
• juutidega seotud kodakondsuse ning poliitiliste ja majanduslike õiguste piiramise nõuded;
• riigi suurenenud kontroll majanduse ja hariduse üle ning riiklik ümberkorraldus;
• sotsiaalsete hüvede jaotamine eelistatult „rahvuslikele” töötajatele ning tugevalt juhtiv, keskne riik.

Hitler ja partei ümberkujundamine

Adolf Hitler ühines DAP-iga 1919–1920 ja võttis kiiresti juhtiva rolli. 1923. aasta Müncheni öösel toimunud nn pruuni särgi mässu (Beer Hall Putsch) katse kukkus läbi; Putsch viis Hitleri vangi ja teda kasutati hiljem emotsionaalseks sümboliks partei eesmärkide propageerimisel. Vangistuse ajal kirjutas Hitler oma raamatu Mein Kampf, milles esitas ideoloogiat, mis segas antisemitismi, rassiteooriat ja agressiivset ekspansionismi.

Ideoloogia

NSDAP ideoloogia põhines kombinatsioonil:

• rahvuslus ja revisionism – soov tühistada Versailles’ lepingute tagajärjed ja taastada Saksamaa „au”;
• rassiline hierarhia ja antisemitism – juute ja teisi rühmi nähtakse süüdlaste või allasurutute rollis, mis õigustas diskrimineerivaid ja repressiivseid meetmeid;
• autoritaarsus – ühemehe- ja parteivalitsuse mudel, mis piirab demokraatlikke institutsioone;
• totalaarsuse elemendid – massipropaganda, kontroll meedia üle, võim riiklikult juhitud organisatsioonide ja relvajõudude abil.

Organisatsioon ja meetodid

NSDAP töötas suure hulga organiseeritud struktuuride kaudu, mis aitasid parteil mobiliseerida toetajaid ja rünnata poliitilisi vaenlasi:

• SA (Sturmabteilung) – pruunide särkideks kutsutud võitlejaskond, mis kasutas tänavavägivalda rivaalide vastu;
• SS (Schutzstaffel) – algselt Hitleri isiklik kaitsevägi, hiljem valgeti politsei ja julgeolekuaparaadi tähtsaimaks osaks ning juhtis ka koonduslaagrite süsteemi;
• propaganda juhtfiguuride ja massiürituste abil (nt Joseph Goebbels) ning meedia ja hariduse kontroll;
• poliitiline taktika, mis kombineeris seaduslikku osalemist valimistel ja parlamendis koos vägivalla ning hirmutamisega.

Tõus võimule ja diktatuur (1933–1939)

Majanduskriiside ja poliitilise lõhestatuse taustal kasvas NSDAP toetus 1929–1932. 30. jaanuaril 1933 nimetati Adolf Hitler Saksamaa kantsleriks. Seejärel järgnesid sammud, mille abil partei ületas demokraatlikud piirangud:

• Reichstagi tulekahju (27. veebruar 1933) – kasutati ettekäändena erakorraliste vahendite kehtestamiseks;
• Eravaldused ja Ermächtigungsgesetz (Volituste seadus, märts 1933) – parlamendi volituste edastamine valitsusele ning seadusandliku võimu de facto kaotamine;
• Gleichschaltung – kõigi institutsioonide, maavalitsuste, tööstus- ja ühiskondlike organisatsioonide üheparteiliseks muutmine;
• poliitiliste vastaste, ametiühingute ja vabade meediaorganisatsioonide likvideerimine.

Sõda, holokaust ja partei roll riiklikus terroris (1939–1945)

NSDAP juhitud riik alustas ekspansioonipoliitikat, mis viis Teise maailmasõjani (sõja algus 1. septembril 1939 Varssavi rünnakuga). Sõja käigus kaasnes sõjaliste vallutustega massiline vägivald tsiviilelanikkonna vastu ja genotsiidi poliitika, mis kulmineerus holokaustis—juutide, roma-de, vaimupuudega inimeste, poliitiliste vastaste ja muude rühmade süsteemse hävitamisega.

Holokausti viimiseks kasutati riigi ja partei struktuure: julgeolekujõud (Gestapo), SS-üksused, erivägede rühmad (Einsatzgruppen) ja koondus- ning hävitusloodused. Kõik need toimingud toimusid NSDAP ideoloogilise ja administratiivse katuse all.

Häving ja tagajärjed

Natsionaalsotsialistliku režiimi sõjaline ja poliitiline kokkuvarisemine toimus 1945. aasta kevadel; Hitler suri 30. aprillil 1945 ning Saksamaa kapituleerus 8. mail 1945. Pärast sõda mõisteti paljusid NSDAP kõrgeid juhtfiguure ja sõjakuritegelasi vastutavaks Nurembergi protsessidel (1945–1946) ja muudel kohtuasjades. Partei kui institutsioon de facto lõpetas olemise ning natsimeelne organisatsiooniline tegevus kuulutati paljudes kohtudes kuritegelikuks.

Pärand, õiguslikud ja ühiskondlikud tagajärjed

NSDAP pärand on ennekõike seoses inimsusevastaste kuritegudega, holokaustiga ja autoritaarse režiimi põhjustatud hävinguga. Paljudes riikides, eriti Saksamaal, on range seadusandlus, mis keelab natsisümboolika avaliku eksponeerimise ja natsilikku ideoloogiat toetava tegevuse. Samuti on tekkinud tugev mälutöö, haridusprogrammide ja uurimistöö kogumik, mille eesmärk on hoida teadlikkust natsismi kuritegelikust iseloomust ning vältida selliste ideoloogiate taastulekut.

Kokkuvõte

NSDAP oli 20. sajandi keskpaiga üks mõjukamaid ja hävitavamaid poliitilisi jõude. Tema lühike, ent vägivaldne ja totaalne võimuperiood tõi kaasa laialdased inimkaotused ja hävingu Euroopas ning jättis sügava jälje maailmaajalukku. Arvestades selle partei kuritegusid, käsitletakse NSDAP-t ajalooliselt hoiatava näitena selle kohta, kuidas kombineeritud ekstremistlik ideoloogia, massimeedia kontroll ja repressiivsed jõud võivad viia demokratiseeritud riigi lagunemiseni ja katastroofiliste tagajärgedeni.