Natsionalism (rahvuslus) — määratlus, tüübid ja mõju
Natsionalism (rahvuslus) — määratlus, tüübid ja mõju ühiskonnale: kas rahvuslik enesemääramine kaitseb või lõhestab? Sügav ülevaade ja vastuolulised vaated.
Natsionalism on mõtteviis, mis ütleb, et mõned inimrühmad, näiteks etnilised rühmad, peaksid olema vabad valitsema ise. Rahvuslased arvavad, et parim viis seda saavutada ja vältida kontrolli või rõhumist teiste poolt on see, kui igal rühmal on oma rahvas. Mõned natsionalistid arvavad, et see on parim viis päästa väikesed ja nõrgad rühmad, keda ähvardab etniliste rühmade segunemine. Teine natsionalismi määratlus on; "samastumine oma rahvaga ja selle huvide toetamine, eriti teiste rahvaste huvide välistamise või kahjustamise teel".
Natsionalismi vastandiks on internatsionalism ja antinatsionalism. Internatsionalism rõhutab rahvuspiiride ületamist ja ülemaailmset koostööd, antinatsionalism aga võib olla aktiivne vastuseis rahvuslikele liikumistele või rahvuslike identiteetide kasutamisele poliitikas.
Tüübid
- Tsiviilne (kodanlik) natsionalism – rõhutab ühiseid kodanikuõigusi, institutsioone ja seadusi. Rahvust määratletakse rohkem kodakondsuse ja ühise poliitilise korra kaudu kui etnilise päritolu järgi.
- Etniline natsionalism – rõhutab ühise päritolu, keele, kultuuri või vereliini tähtsust. Sageli seostatakse sellega soovi säilitada etnilist puhtust või erilist staatus rahva sees.
- Kultuuriline natsionalism – keskendub rahvusliku keele, traditsioonide ja kultuuripärandi säilitamisele ning edendamisele ilma otsese nõudmiseta riikliku iseseisvuse järele.
- Romantiline ja ajalooline natsionalism – tugineb rahva ajaloolisele identiteedile, müütidele ja legendidele; levinud 18.–19. sajandi Euroopas rahvusriikide tekkimisel.
- Ekstreemne/schovinistlik natsionalism – viib sageli vaenulikkuse ja diskrimineerimiseni teise rahvuse või vähemuste vastu; sellesse kategooriasse kuuluvad ka rassistlikud ideoloogiad ja totalitaarsed vormid nagu natsism.
Ajalooline ja kaasaegne tähendus
Natsionalismil on olnud suur roll kaasaegse poliitika kujunemisel: see aitas tekitada rahvusriike 19. sajandil, mobiliseeris vabadusliikumisi ja mängis keskset osa dekoloniseerimisel 20. sajandil. Samas on natsionalism olnud ka konfliktide ja sõdade põhjustaja, kui rahvuslikud nõuded ja piirivaidlused on läinud vägivaldseks.
Mõju ühiskonnale ja poliitikale
- Positiivsed küljed: rahvuslik ühtsus võib toetada enesemääramist, kultuuri säilimist, keele- ja hariduspoliitikat ning ühiskondlikku solidaarsust raskustes.
- Negatiivsed küljed: võib õhutada diskrimineerimist, vähemuste marginaliseerimist, ekspansioonipoliitikat ja rahvusvahelisi pingeid. Ekstreemsel kujul viib see tihti autoritaarsete režiimide ja inimõiguste rikkumisteni.
- Mõju majandusele: rahvuslikud poliitikad võivad soodustada kaitsemehhanisme ja protektsionismi, mis lühiajaliselt kaitsevad kodumaist tööstust, kuid pikaajaliselt vähendavad konkurentsi ja majanduskasvu.
- Mõju kultuurile: rahvuslus võib elavdada kultuurielu, aga ka kitsendada kultuurilist mitmekesisust, kui teisi kultuurivorme surutakse välja.
- Mõju rahvusvahelistele suhetele: tugev rahvuslik rõhumine võib viia isolatsioonini, kaubandustõkete ja diplomaatiliste pingeteni, samas kui kohanemine rahvusvaheliste institutsioonidega nõuab kompromisse rahvuslike huvidega.
Kuidas eristada tervislikku ja kahjulikku natsionalismi
- Hooliv, kaasav rahvuslus tunnustab kodakondsust ja õigusi kõigile riigi elanikele ning töötab demokraatia tugevdamise nimel.
- Kahjulik natsionalism dehumaniseerib teisi, kasutab vägivalla või diskrimineerimise õigustamist ning peatab demokraatlikud protsessid ja vähemuste kaitse.
Kokkuvõte ja mõtlemisainet
Natsionalism on mitmetahuline nähtus: see võib anda rahvustele jõudu ja identiteedi, aidata võidelda välise rõhumise vastu ning toetada kultuuri säilimist. Samas võib natsionalismi liigne rõhutamine viia eraldatuse, vaenu ja konfliktideni nii riigi sees kui ka riikide vahel. Oluline on eristada kaasavat, õiguslikult ja demokraatlikult suunatud rahvuslust ning vägivalla ja diskrimineerimise teid minema paiskavat ekstreemset vormi.
Rahvast juhtiv vabadus (Eugène Delacroix, 1830) on tuntud näide rahvuslikust kunstist.
Rahvuslus vasak-parempoolses poliitikas
Paljud varased sotsialistid olid ka natsionalistid. Kõige varasemates natsionalismi vormides oli palju sotsialistlikke jooni. Sel perioodil arvasid poliitilised mõtlejad, kes arvasid, et rahvusrühmad ei tohiks teisi rahvusrühmi rõhuda, et ka "tavalised inimesed", ühiskonna selgroog, nagu töölised ja talupojad, ei tohiks olla rõhutud kõrgemate ühiskonnaklasside, näiteks rikaste poolt. Nad arvasid, et on vale, kui keegi elab suures heaolus, mis on tehtud teiste raskest tööst või teiste rõhumisest. Kõik ühiskonnaklassid peaksid töötama koos ja neil peaks olema ühine eesmärk, mis on suunatud kõigi hüvanguks. Neid eesmärke võib nimetada "rahvuslikeks huvideks". Rahvuslik huvi on ideaalne ja seda ei ole alati lihtne leida. Riiklike huvide saavutamiseks on erinevaid viise, näiteks poliitika.
Rahvuslased hakkasid toetama ja imetlema tavalisi inimesi[] , eriti talupoegi, keda peeti erinevalt kõrgklassidest korrumpeerimata, vapperaks ja õiglaseks. Näiteks oli tavalistel inimestel sageli rohkem algupärast ja kohalikku rahvuskultuuri kui kõrgklassidel, kelle kultuuri peeti juurtetumaks. Rahvusromantika põhines paljuski korrumpeerumata rahva ideaalil.
Sotsialism ja natsionalism kasvasid koos, kuid mõnes teoorias on nad ka vastandunud. Kõige tuntum vastandus nende ideoloogiate vahel oli Nõukogude Liidu puhul. Nõukogude propaganda tegi natsionalismist solvava sõna, mida seostati vastandlike ideoloogiatega nagu kapitalism, liberalism, imperialism või fašism. Siiski, isegi Nõukogude Liidus ja teistes kommunistlikes või sotsialistlikes riikides oli rahvuslus suurel määral olemas (isegi kui seda ei nimetatud selle nimega)[] . Kõige kapitalistlikumad riigid, nagu Ameerika Ühendriigid, olid pigem patriootlikud kui natsionalistlikud. Põhjamaad, mis kuulusid kõige puhtamate rahvusriikide (rahvusliku põhimõtte järgi tegutsevad riigid) hulka, ei olnud väga kapitalistlikud ega parempoolsed; nad olid üles ehitatud sotsiaaldemokraatlikule ideele, mis on vasakpoolne. Alles pärast seda, kui Põhjamaad muutusid multikultuursemaks, muutus nende poliitika paremaks.
Tänapäeval ei ole natsionalismil ühist seisukohta nendes poliitikavaldkondades, mis on väljaspool tema põhieesmärke, nagu vasak-parempoolne poliitika. Kuid natsionalism võib olla osa suuremast poliitilisest ideoloogiast või päevakorrast, mis võib olla vasakpoolne või parempoolne või midagi väljaspool seda liigitust.
Natsionalism on tavaliselt ikka veel seotud eesmärkidega, mis seisavad vastu tugevale hierarhiale ühiskonnaklasside vahel. Natsionalistlikud inimesed on tavaliselt enam-vähem kapitalismi tugevamate vormide vastu, mis nende arvates annab liiga palju võimu rikastele inimestele ja suurettevõtetele.
Natsionalism ja imperialism
Rahvuslusel oli oluline roll koloniaalvõimu lõpetamisel. Natsionalism levis kolooniates ja pani nende inimesed soovima iseseisvust. Rahvuslus pani ka suurriikide (teiste riikide koloniseeritud riikide) elanikke rohkem aktsepteerima teiste inimeste soovi ise valitseda. Natsionalistid arvavad siiski, et Aafrika koloniseerimise lõpetamine ei toimunud hästi. Nad arvavad, et Aafrikas ei oleks nii palju konflikte, kui Aafrika riigid oleksid üles ehitatud natsionalistlikult (nii, et iga etniline rühm oleks omaette rahvas). Pärast seda, kui imperialistid lahkusid oma Aafrika kolooniatest, ehitati uued riigid piiridega, mis ei olnud samad kui etnilised piirid. Uutest rahvustest said rahvused, kus on palju etnilisi gruppe, kes ei taha või ei saa elada rahumeelselt ühes ühiskonnas teistega.
Seotud leheküljed
- Patriotism
Küsimused ja vastused
K: Mis on natsionalism?
V: Natsionalism on idee edendada konkreetse rahva huve.
K: Mida tähendab konkreetse rahva huvide edendamine enamasti?
V: Konkreetse rahva huvide edendamine hõlmab enamasti masside huve oma riigi või kodumaa suveräänsuse eest.
K: Mis on rahvuslaste arvates parim viis oma huvide teostamiseks ja teiste kontrolli või rõhumise vältimiseks?
V: Rahvuslased arvavad, et parim viis oma huvide teostamiseks ja teiste kontrolli või rõhumise vältimiseks on see, et igal rühmal oleks oma rahvas.
K: Milline on natsionalismi teine määratlus?
V: Natsionalismi teine määratlus on "samastumine oma rahvaga ja selle huvide toetamine, eriti teiste rahvaste huvide välistamise või kahjustamise eesmärgil".
K: Millele võib rahvuslus viidata?
V: Natsionalism võib viidata meeleseisundile seoses sotsiaal-poliitilise nähtusega, mis tuleneb selle teadvusest, mida jagavad teatud riigi või territooriumi inimesed (rahvus).
K: Mis on natsionalismi vastand?
V: Natsionalismi vastandiks on internatsionalism ja antinatsionalism.
K: Miks arvavad mõned natsionalistid, et oma rahva olemasolu on parim viis väikeste ja nõrkade rühmade päästmiseks?
V: Mõned natsionalistid arvavad, et oma rahva olemasolu on parim viis väikeste ja nõrkade rühmade päästmiseks, keda ähvardab rahvusgruppide segunemine.
Otsige