Natsionalism on mõtteviis, mis ütleb, et mõned inimrühmad, näiteks etnilised rühmad, peaksid olema vabad valitsema ise. Rahvuslased arvavad, et parim viis seda saavutada ja vältida kontrolli või rõhumist teiste poolt on see, kui igal rühmal on oma rahvas. Mõned natsionalistid arvavad, et see on parim viis päästa väikesed ja nõrgad rühmad, keda ähvardab etniliste rühmade segunemine. Teine natsionalismi määratlus on; "samastumine oma rahvaga ja selle huvide toetamine, eriti teiste rahvaste huvide välistamise või kahjustamise teel".

Natsionalismi vastandiks on internatsionalism ja antinatsionalism. Internatsionalism rõhutab rahvuspiiride ületamist ja ülemaailmset koostööd, antinatsionalism aga võib olla aktiivne vastuseis rahvuslikele liikumistele või rahvuslike identiteetide kasutamisele poliitikas.

Tüübid

  • Tsiviilne (kodanlik) natsionalism – rõhutab ühiseid kodanikuõigusi, institutsioone ja seadusi. Rahvust määratletakse rohkem kodakondsuse ja ühise poliitilise korra kaudu kui etnilise päritolu järgi.
  • Etniline natsionalism – rõhutab ühise päritolu, keele, kultuuri või vereliini tähtsust. Sageli seostatakse sellega soovi säilitada etnilist puhtust või erilist staatus rahva sees.
  • Kultuuriline natsionalism – keskendub rahvusliku keele, traditsioonide ja kultuuripärandi säilitamisele ning edendamisele ilma otsese nõudmiseta riikliku iseseisvuse järele.
  • Romantiline ja ajalooline natsionalism – tugineb rahva ajaloolisele identiteedile, müütidele ja legendidele; levinud 18.–19. sajandi Euroopas rahvusriikide tekkimisel.
  • Ekstreemne/schovinistlik natsionalism – viib sageli vaenulikkuse ja diskrimineerimiseni teise rahvuse või vähemuste vastu; sellesse kategooriasse kuuluvad ka rassistlikud ideoloogiad ja totalitaarsed vormid nagu natsism.

Ajalooline ja kaasaegne tähendus

Natsionalismil on olnud suur roll kaasaegse poliitika kujunemisel: see aitas tekitada rahvusriike 19. sajandil, mobiliseeris vabadusliikumisi ja mängis keskset osa dekoloniseerimisel 20. sajandil. Samas on natsionalism olnud ka konfliktide ja sõdade põhjustaja, kui rahvuslikud nõuded ja piirivaidlused on läinud vägivaldseks.

Mõju ühiskonnale ja poliitikale

  • Positiivsed küljed: rahvuslik ühtsus võib toetada enesemääramist, kultuuri säilimist, keele- ja hariduspoliitikat ning ühiskondlikku solidaarsust raskustes.
  • Negatiivsed küljed: võib õhutada diskrimineerimist, vähemuste marginaliseerimist, ekspansioonipoliitikat ja rahvusvahelisi pingeid. Ekstreemsel kujul viib see tihti autoritaarsete režiimide ja inimõiguste rikkumisteni.
  • Mõju majandusele: rahvuslikud poliitikad võivad soodustada kaitsemehhanisme ja protektsionismi, mis lühiajaliselt kaitsevad kodumaist tööstust, kuid pikaajaliselt vähendavad konkurentsi ja majanduskasvu.
  • Mõju kultuurile: rahvuslus võib elavdada kultuurielu, aga ka kitsendada kultuurilist mitmekesisust, kui teisi kultuurivorme surutakse välja.
  • Mõju rahvusvahelistele suhetele: tugev rahvuslik rõhumine võib viia isolatsioonini, kaubandustõkete ja diplomaatiliste pingeteni, samas kui kohanemine rahvusvaheliste institutsioonidega nõuab kompromisse rahvuslike huvidega.

Kuidas eristada tervislikku ja kahjulikku natsionalismi

  • Hooliv, kaasav rahvuslus tunnustab kodakondsust ja õigusi kõigile riigi elanikele ning töötab demokraatia tugevdamise nimel.
  • Kahjulik natsionalism dehumaniseerib teisi, kasutab vägivalla või diskrimineerimise õigustamist ning peatab demokraatlikud protsessid ja vähemuste kaitse.

Kokkuvõte ja mõtlemisainet

Natsionalism on mitmetahuline nähtus: see võib anda rahvustele jõudu ja identiteedi, aidata võidelda välise rõhumise vastu ning toetada kultuuri säilimist. Samas võib natsionalismi liigne rõhutamine viia eraldatuse, vaenu ja konfliktideni nii riigi sees kui ka riikide vahel. Oluline on eristada kaasavat, õiguslikult ja demokraatlikult suunatud rahvuslust ning vägivalla ja diskrimineerimise teid minema paiskavat ekstreemset vormi.