Fašism: definitsioon, ajalugu ja tunnusjooned
Fašism: definitsioon, ajalugu ja tunnusjooned — põhjalik ülevaade totalitarismist, militarismist, rassismist ja tuntud juhtidest; mõistke fašismi päritolu ja mõjusid.
Fašism on parempoolne valitsemisviis, mis väljendub sageli üheparteilise diktatuuri ja totalitaarse üheparteilise riigi iseloomus. Selle ideoloogia keskmes on intensiivne rahvuslus, sõjavääristamine ja riigi ülesehitamine nii, et ühiskond valmistatakse ette relvastatud konfliktideks ning majanduslike ja ühiskondlike raskustega toime tulemiseks. Fašism seab kollektiivi — rahva või sageli ka rassi — üksikisikust kõrgemale ning rõhutab tugevat, tsentraliseeritud juhtimist, mille eesotsas seisab diktaator. Ajalooliselt on fašistlikud režiimid olnud autokraatlikud, militaristlikud ja rassistlikud, kus kasutatakse ulatuslikku propagandat, tsensuuri ja vägivalla ähvardust. Kolmandas Reichis kujutati etnilist saksa ühiskonda rassiliselt hierarhilisena, sageli kui Volksgemeinschaft'ina, mis tõrjus välja need, keda peeti „vastandiks”.
Ajalooline taust ja areng
Fašismi juured ulatuvad Esimese maailmasõja järgsesse perioodi, kui majanduslikud raskused, rahvuslikud frustratsioonid ja hirm kommunismi ees tekitasid paljudes riikides radikaalseid liikumisi. Fašism sai esimesena nähtavaks Itaalias, kus Mussolini liikumine kasvas 1919. aastal ja saavutas võimu 1922. aasta „Rooma marssiga”. Hilisematel aastatel tugevdati režiimi mehhanisme (seadused, politsei, partei kontroll), nii et 1920ndatel kujunes Itaalias välja täielikum fašistlik diktatuur. Benito Mussolini oli selle liikumise juht ja kujundaja.
Tunnusjooned
- Ultranatsionalism: riik ja rahvus seatakse individuaalsest vabadusest kõrgemale.
- Autoritaarne juhtimine: tsentraliseeritud võim, sageli isikupõhine juhtimine ja diktaatori roll.
- Üheparteilisus ja totalitarism: rõhk ühel parteil või liikumisel ja ranged kontrollimehhanismid (totalitarism, üheparteiline riik).
- Militarism: sõjaväeline distsipliin, relvastamine ja valmisolek sõjaks (militaristlik kultuur).
- Rassism ja etniline puhtus: marginaliseerimine või represseerimine rahvuslike, etniliste või religioossete vähemuste suhtes (rassistlik praktika).
- Propaganda ja kontroll: massimeedia, haridus ja kultuur muudetakse riigi ideoloogia teenistusse.
- Anti‑liberalism ja anti‑kommunism: fašism ründab nii demokraatlikku liberalismi kui ka marksistlikku klassivõitlust; püüab asendada klassivõitluse „rahvusliku ühtsusega”.
- Paramilitaarne mobilisatsioon: parteiväelised üksused ja aktivistlikud rühmitused, mis kasutavad vägivalda poliitilistevaenlaste vastu.
- Majandusmudel: sageli segamajandus, kus riik koordineerib olulisi sektoreid, vahel corporatistlikud lahendused, mis üritavad hästi organiseerida tööandjate ja töövõtjate suhteid riikliku kontrolli all.
Kuidas fašism eristub teistest ideoloogiatest
Kuigi fašismi loetakse üldiselt totalitarismi vormiks, erineb see konservatiivsest autoritarismist ja klassikalisest parempoolsusest oma revolutsioonilise ja mobiliseeriva ambitsiooni poolest: fašism ei püüa ainult taastada traditsioone, vaid kujundab modernse, militariseeritud rahvusriigi uute massistruktuuride ja ideoloogiliste praktikate kaudu. Samas on see teravalt vastandunud marksismile ja sotsialismile, kuna rõhutab rahvuse, mitte klassi olulisust.
Mõjud ja pärand
Fašismi mõjud olid laastavad: poliitilised repressioonid, sõjalised agressioonid, totalitaarne kontroll ja inimõiguste rikkumised. Pärast Teist maailmasõda püsis tugevat vastuseisu fašistlike ideedele, kuid autoritaarseid ja sõjaväelisi režiime tekkis ka edasi, eriti piirkondades, kus sisepoliitiline ebastabiilsus ja külma sõja mõjud lõid pinnase diktatuuridele. Samuti on 20. sajandi fašism oma äärmusliku rassilise ja genotsiidsel praktikal jäänud ajalukku kui hoiatus totalitarismi ohtude kohta.
Tänapäev ja uued vormid
Tänapäeval eksisteerib nähtus, mida nimetatakse sageli neo‑fašismiks või paremäärmusluseks: see hõlmab rühmitusi ja parteisid, mis ammutavad ideoloogiat varasema fašismi elementidest — ultranatsionalismist, islamo- või sisserändajate‑ vihkamisest, autoritaarsest juhtimisihast. Kuigi need liikumised ei pruugi alati järgida kõiki ajaloolise fašismi tunnuseid, on oluline jälgida ja mõista nende ühist päritolu ning potentsiaalseid ohte demokraatiale ja inimõigustele.
Fašismi uurimine aitab mõista, miks ühiskondlikud ja majanduslikud kriisid võivad soodustada autoritaarseid lahendusi ning kuidas demokraatlikke institutsioone saab kaitsta polariseerumise ja vägivalla eest.
Benito Mussolini (vasakul) ja Adolf Hitler (paremal), kaks fašistlikku juhti.
Vastulause
On rohkem kui üks põhjus, miks demokraatlikes riikides elavad inimesed on fašismi vastu, kuid peamine põhjus on see, et fašistlikus diktatuuris ei ole üksikisikule tagatud õigusi. Kui sa ütled vale asja või astud vastu valele inimesele, võidakse sind ilma õiglase kohtumõistmiseta arreteerida või tappa.
Fašism versus kommunism
Fašistlikud valitsused erinevad kommunistlikest selle poolest, et fašistid toetavad teoreetiliselt tööliste esindajate ja ettevõtete esindajate (tegevjuhid, ettevõtete presidendid jne) õigust pidada läbirääkimisi - süsteemi, mida nimetatakse korporatismiks. Fashistid teevad tavaliselt tihedat koostööd korporatsioonide ja majanduseliidiga ning kasutavad ressursse sõjaväe ja muude fašistliku riigi osade ülesehitamiseks. Fašistlikud riigid võtavad üle koolid ja muud kodanikuühiskonna osad, et edendada natsionalismi ja propagandat. Kõik täiskasvanud peavad kas liituma fašistliku parteiga või toetama seda kui valitsust. Fašistlikud valitsused, sarnaselt natsidele Saksamaal, järgivad rassistlikku segregatsiooni- ja/või hävituspoliitikat, mis on vastuolus kultuurilise ja etnilise pluralismiga.
Kommunismi seevastu peetakse totalitaarseks selles mõttes, et see nõuab täielikku majanduslikku kontrolli ja majanduse omamist rahva poolt ühiselt.
Fašistlikes riikides on alati suur kuritegu rääkida juhi või valitseva partei vastu. Fašistlikud juhid annavad endale sageli kõrge sõjaväelise auastme või esinevad avalikult sõjaväe või mereväe vormis, sest fašistlikud riigid peavad armeed ja sõjapidamist kõige olulisemaks osaks võitluses ellujäämise eest.
Esimest fašistlikku valitsust juhtis Itaalias Benito Mussolini aastatel 1922-1943. Engelbert Dollfussi valitsus Austrias ja Adolf Hitleri valitsus Saksamaal on samuti fashismi ikoonilised näited. Hispaania Francisco Franco valitsemise ajal ja Portugal, kui valitsuse eesotsas oli António de Oliveira Salazar. Kõik need valitsused sarnanesid suuresti Itaalia fašismile, eriti enne Teist maailmasõda ja selle ajal.
Fashism on saanud oma nime fascese järgi, mis on vana Rooma nimetus kokku seotud keppide rühmale. Üks kepp on lihtne pooleks murda. Paljusid kokku seotud keppe on väga raske pooleks murda. Fašistid arvavad, et kõik, kes järgivad jäigalt sama juhti ja rahvuslikke ideid, teevad riigi tugevaks samamoodi nagu pulgad.
Fašistlike valitsuste juhitud riikides püüab valitsus kontrollida kõiki eluvaldkondi, sealhulgas tööd, kooli ja pereelu. Fasistlikud ideed olid kõige levinumad Teise maailmasõja ajal. Paljud inimesed tapeti fašistlike valitsuste poolt, sest nad ei meeldinud valitsusele või olid fašismi vastu. Veelgi rohkem inimesi tapeti fašistlike valitsuste algatatud sõdades. Portugali ja Hispaania fašistlikud valitsused ei osalenud siiski Teises maailmasõjas ja jäid võimule kuni 1970. aastateni. Paljud teadlased leiavad, et need valitsused olid või arenesid pigem traditsionalistlikeks ja konservatiivseteks kui fašistlikeks. Kuigi fašism toetab korda ja stabiilsust nagu konservatiivsus, tahab ta ühiskonda uutmoodi ümber kujundada.
Pärast Teist maailmasõda kaotas fašism suures osas oma mõju, kuigi fašismist inspireeritud liikumised ja poliitikud on olnud edukad mitmes riigis, näiteks Itaalias.
A fasces
Küsimused ja vastused
K: Mis on fašism?
V: Fašism on paremäärmuslik valitsemisvorm, kus enamik riigivõimu on ühe valitseja või väikese grupi käes, ühe partei alluvuses. Fašistlikud valitsused on tavaliselt totalitaarsed ja autoritaarsed üheparteilised riigid.
K: Kuidas kontrollib valitsus fašismi korral ühiskonda?
V: Fašismi puhul kontrollib valitsus tugevalt ja tihedalt majandust ja teisi ühiskonna osi, kasutades tavaliselt autoritaarse korporatismi vormi, kus ettevõtted ja töötajad peaksid töötama koos rahvusliku ühtsuse alusel. Valitsus kasutab vägivalda ja politseivõimu, et arreteerida, tappa või peatada kõik, keda ta ei pea kasulikuks.
Küsimus: Kes olid kolm suurt fašistlikku riiki?
V: Kolm suurt fašistlikku riiki olid Itaalia Benito Mussolini, Natsi-Saksamaa Adolf Hitleri ja Hispaania Francisco Franco juhtimisel.
K: Millal leiutas Mussolini Itaalias fašismi?
V: Mussolini leiutas fašismi Itaalias 1910. aastate lõpus ja arendas seda täielikult edasi 1930. aastatel. Ta tuli võimule 1922. aasta lõpus ja kehtestas täieliku diktatuuri 1920. aastate keskel, kõrvaldades kõik teised erakonnad ja muutes valimisseadust, et tema fašistlik partei saaks kõige rohkem kohti.
K: Kuidas kopeeris Hitler Mussolinit, kui ta võimule tuli?
V: Kui Hitler 1930. aastatel Saksamaal võimule tuli, kopeeris ta Mussolinit, kõrvaldades kõik teised erakonnad ja muutes valimisseadust nii, et tema fašistlik partei saaks kõige rohkem kohti.
K: Mida kirjutas Giovanni Gentile Mussolinile?
V: Giovanni Gentile kirjutas Mussolinile "Fašismi doktriini", mis avaldati 1932. aastal. Suurema osa sellest kirjutas tõenäoliselt Giovanni Gentile, kes liitus fašismiga ja sai selle arengule oluliseks mõjutajaks.
Küsimus: Millal hakkas Mussolini kirjutama "Fašismi doktriini"?
V: Mussolini alustas "Fašismi doktriini" kirjutamist 1927. aastal, kuid see avaldati alles viis aastat hiljem, 1932. aastal.
Otsige