Üheparteisüsteem
Üheparteisüsteem on valitsemisvorm, kus riiki valitseb üks poliitiline partei, mis tähendab, et eksisteerib ainult üks erakond ja teiste erakondade moodustamine on keelatud.
Mõnes riigis on palju poliitilisi parteisid, kuid ainult üks, mis võib seaduse järgi olla võimul. Seda nimetatakse üheparteiliseks valitsevaks riigiks. Sellisel juhul on valitseva partei vastased opositsiooniparteid lubatud, kuid neil puudub reaalne võimalus võimule pääseda. Näiteks Hiinas on kogu võim Hiina Kommunistliku Partei käes. Teistel erakondadel on lubatud eksisteerida ainult siis, kui nad aktsepteerivad kommunistliku partei juhtivat rolli.
Nõukogude Liit aastatel 1922-1991, Natsi-Saksamaa aastatel 1933-1945, Itaalia Benito Mussolini ajal 1922-1943 ja mitmed idabloki riigid on mõned tuntuimad näited üheparteiriikidest ajaloos. Mõnda üheparteilist riiki peetakse diktatuuriks ja seda nimetatakse politseiriigiks või sõjaliseks diktatuuriks, kui diktaatorit hoitakse jõuga võimul salapolitsei või sõjaväe abil.
Näited
2015. aasta aprilli seisuga on 11 riiki, mida valitseb üks partei:
- Hiina (kommunistlik partei, 8 registreeritud väikeparteid)
- Korea Demokraatlik Rahvavabariik (AKA Põhja-Korea) (Korea Tööliste Partei) - 2 väiksemat erakonda, mis eksisteerivad ainult paberil.
- Ekvatoriaal-Guinea (Ekvatoriaal-Guinea Demokraatlik Partei)
- Vietnam (kommunistlik partei)
- Kuuba (kommunistlik partei)
- Eritrea
- Lääne-Sahara
- Birma (opositsiooniparteid ei saa ametisse astuda)
- Laos (kommunistlik partei)
- Süüria (Baathi partei)
- Türkmenistan
Sarnased olukorrad
De facto üheparteilised riigid
Riigid, kus teised osapooled on seaduslikud, kuid praegu ei ole ühtegi. Samuti valitseb mõnes kuningriigi riigis tegelikult kuninglik perekond, kas koos poliitiliste parteidega või ilma. Näitena võib tuua kuningriigid ja emiraadid Lähis-Idas.
Domineeriv parteisüsteem
See on väga oluline ja laialt levinud süsteem. Näited on järgmised:
Tavaliselt viidatud näited on järgmised: Ühinenud Venemaa (KP) Venemaal, Uus Aserbaidžaani Partei Aserbaidžaanis, Õigluse ja Arengu Partei (AKP) Türgis, Serbia Progressiivne Partei (SNS) Serbias, Montenegro Sotsiaaldemokraatlik Partei (DPS) Montenegros, Rahvapartei (PAP) Singapuris, Aafrika Rahvuskongress (ANC) Lõuna-Aafrikas, Liberaaldemokraatlik Partei Jaapanis, Awami Liiga Bangladeshis, MPLA Angolas ja ZANU-PF Zimbabwes.
Kõikides riikides, kus on selline süsteem ja mis ei ole demokraatlikud, kasutatakse meetodeid teiste parteide mahasurumiseks, ilma neid tegelikult keelustamata. Mõnel juhul kasutatakse otseselt ja kaudselt riigivõimu, et takistada väiksematel parteidel saada rohkem hääli. See võib hõlmata valimispettust, valimiste korraldamist või kohtuotsuseid (mida kontrollib valitsus. Paljudel juhtudel takistatakse opositsioonijuhtidel ja muudel isikutel kasutada valimiste ajal massimeediat, samuti ähvardatakse, ahistatakse, vangistatakse ja isegi tapetakse neid sageli. Teistel juhtudel saavad peale valitsuskandidaatide ülekaaluka eelise ainult väiksemate liitlaste erakondade kandidaadid ja "sõltumatud" kandidaadid, kes on tihedalt seotud valitseva erakonnaga.
Sellistel juhtudel ei saa valitsuse lüüasaamist "lähitulevikus oodata".
Väga vähesed ühe erakonna riigid on tõeliselt demokraatlikud, kus ei ole piiranguid teiste erakondade suhtes. Mehhikos valiti Institutsioonilise Revolutsioonilise Partei presidendikandidaadid rahva poolt enam kui 70 aastat.
Küsimused ja vastused
K: Mis on üheparteisüsteem?
A: Üheparteisüsteem on valitsemisvorm, kus riiki valitseb üks poliitiline partei, mis tähendab, et eksisteerib ainult üks erakond ja teiste erakondade moodustamine on keelatud.
K: Kas on tavaline, et mõnes riigis on palju poliitilisi parteisid, kuid ainult üks võib olla võimul?
V: Jah, seda nimetatakse ühe erakonna domineerivaks riigiks. Sellisel juhul on valitseva valitseva partei vastased opositsiooniparteid lubatud, kuid neil puudub reaalne võimalus võimule pääseda.
K: Kas te oskate tuua näite üheparteisüsteemi kohta?
V: Üheparteisüsteemi näide on Hiina, kus kogu võim on Hiina Kommunistliku Partei käes. Teistel erakondadel on lubatud eksisteerida ainult siis, kui nad aktsepteerivad kommunistliku partei juhtivat rolli.
K: Kas ajaloos on teadaolevaid näiteid?
V: Nõukogude Liit aastatel 1922-1991, Natsi-Saksamaa aastatel 1933-1945, Itaalia Benito Mussolini ajal 1922-1943 ja mitmed idabloki riigid on mõned tuntuimad näited üheparteiriikidest ajaloos.
K: Kas kõiki üheparteisüsteeme peetakse diktatuuriks?
V: Mitte tingimata; siiski võib mõnda neist pidada diktatuuriks ja nimetada politseiriikideks või sõjalisteks diktatuurideks, kui diktaatorit hoitakse jõuga võimul salajase politsei või sõjaväe abil.
K: Millistele poliitilistele filosoofiatele on tavaliselt omane üheparteisüsteem?
V: Üheparteisüsteem esineb tavaliselt kommunistlikes marksistlikes leninistlikes ja fašistlikes poliitilistes filosoofiates.
