Üheparteisüsteem: mõiste, omadused ja ajaloolised näited

Avasta üheparteisüsteemi mõiste, omadused ja ajaloost tuntud näited (Nõukogude Liit, Hiina, Natsi-Saksamaa) — põhjalik ülevaade, analüüs ja tagajärjed.

Üheparteisüsteem on valitsemisvorm, kus riiki valitseb üks poliitiline partei. See tähendab, et eksisteerib ainult üks erakond või et muud parteid ja poliitiline konkurents on seaduslikult või faktiliselt välistatud. Üheparteisüsteemi põhiolemus on partei monopoolne kontroll poliitiliste otsuste, riigiorganite ja sageli ka majanduse üle.

Mõiste ja põhijooned

• Poliitiline monopoolia: ainult üks partei otsustab poliitiliste eesmärkide ja strateegiate üle ning kontrollib valitsust ja administratsiooni.
• Piiratud poliitiline pluralism: opositsioonivõimalused, vaba meedia ja kodanikuühiskond on kas tugevalt piiratud või allutatud partei kontrollile.
• Kontrollitud valimised: kui toimuvad valimised, on need tihti formaalsed ja korraldatud nii, et tagada juhtiva partei võim.
• Partii ja riigi föderatsioon: partei struktuurid ulatuvad tihti kõigisse riigiinstitutsioonidesse (administratsioon, sõjavägi, kohtusüsteem), vahel on riik ja partei praktiliselt eristatamatud.

Tüübid ja eristused

Üheparteisüsteeme võib jagada mitmeks tüübiks. Mõnikord on formaalselt lubatud mitmed erakonnad, kuid üks neist on seaduslikult või faktiliselt ainuvalitseja — seda nimetatakse üheparteiliseks valitsevaks riigiks. Teistel juhtudel on teised parteid täielikult keelatud ja ametlikult eksisteerib ainult üks partei. Ka ideoloogiline taust varieerub: kommunistlikud üheparteiriigid, natsionaalsotsialistlikud või fašistlikud ühepartei-diktatuurid ning sõjaliste või isikukultuse ümber kontsentreerunud režiimid.

Mehhanismid, mille abil võim säilitatakse

• Seadusandlikud piirangud: keelud uute parteide loomiseks, range parteikontroll valimisprotsesside üle.
• Propaganda ja tsensuur: meedia, haridus ja kultuur suunatakse partei ideoloogia teenistusse.
• Repressioonimehhanismid: opositsiooni mahasurumine, arestimised, vangistus või töö- ja elukoha piirangud; selleks võidakse kasutada salapolitsei või turvaaparaati.
• Sõjaväeline tugi: mõnel juhul hoitakse diktaatorit või partei võimu jõuga sõjaväe abil.
• Kooptatsioon: eliidi ja huvigruppide huvide sidumine parteiga läbi ametikohtade, eelistuste ja ressursside jagamise (nomenklatuur, parteilõimum).

Ajaloolised näited ja variandid

Mõned tuntuimad näited üheparteiriikidest ajaloos on Nõukogude Liit (1922–1991), Natsi-Saksamaa (1933–1945) ja Itaalia Benito Mussolini ajal (1922–1943). Lisaks moodustasid üheparteilisi režiime mitmed idabloki riigid pärast Teist maailmasõda. Ka tänapäeval leidub riike (näiteks Hiinas), kus kogu võim on koondunud ühe juhtiva partei kätte: Hiinas on kogu võim Hiina Kommunistliku Partei käes — teised erakonnad võidakse lubada eksisteerida ainult tingimusel, et nad aktsepteerivad kommunistliku partei juhtivat rolli.

Muud ajaloolised ja kaasaegsed näited hõlmavad loyteraalset valikut: Kuuba, Põhja-Korea, Vietnam ja Laos on näited riikidest, kus partei omab tugevat monopoliasendit; 20. sajandi teisel poolel loodi üheparteilisi riike ka mitmes Aafrika ja Aasia riigis iseseisvumis- või revolutsiooniperioodidel.

Tagajärjed, kriitika ja võimalikud arenguteed

Üheparteisüsteemil võivad olla nii lühiajalised stabiilsuse eelised kui ka pikaajalised negatiivsed tagajärjed. Eelisteks loetakse sageli kiire otsustuskäik, koordineeritud poliitika ja mõnel juhul majanduslik areng (kui valitsus suudab rakendada järjekindlaid plaane). Tõsised puudused hõlmavad poliitilisi repressioone, inimõiguste rikkumisi, korruptsiooni, vastutuse puudumist ja innovatsiooni pidurdumist ilma tõsise poliitilise konkurentsita.

Üheparteirežiimid võivad lõppeda mitmel viisil: sisemine reformi- või liberaliseerimisprotsess (nt mitmed Ida-Euroopa riigid 1980ndate lõpus), järsk kokkuvarisemine (nt Nõukogude Liidu lagunemine) või jätkuda pikaajalise autoritaarse valitsemisena. Rahvusvaheline kriitika ja surve inimõiguste järgimise ning demokraatlike standardite eest on sageli osa ühepartei režiimide käsitlusest globaalses poliitikas.

Kokkuvõte

Üheparteisüsteem tähendab poliitilise võimu koondumist ühe partei kätte, mis võib väljenduda kas otseses erakonna monopolis või praktikaliselt ühe erakonna domineerimises üle teiste. Selle süsteemi iseloomulikud jooned on poliitilise pluralismi puudumine, kontrollitud valimised, meedia- ja kodanikuühiskonna piiramine ning osa juhtudel ka repressiivsed meetodid juhtpositsiooni säilitamiseks. Ajaloolised ja tänapäevased näited näitavad, et üheparteisüsteemid võivad olla väga erineva sisuga ja talitada eri tingimustes eri moodi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on üheparteisüsteem?

K: Kas on tavaline, et mõnes riigis on palju poliitilisi parteisid, kuid ainult üks võib olla võimul?

K: Kas te oskate tuua näite üheparteisüsteemi kohta?

K: Kas ajaloos on teadaolevaid näiteid?

K: Kas kõiki üheparteisüsteeme peetakse diktatuuriks?

K: Millistele poliitilistele filosoofiatele on tavaliselt omane üheparteisüsteem?

Otsing