Aafrika Rahvuskongress (ANC): ajalugu, roll ja mõju Lõuna-Aafrika poliitikas
Aafrika Rahvuskongress (ANC): ülevaade ajaloost, rollist ja mõjust Lõuna-Aafrika poliitikale — areng, võtmeisikud ja tänane mõju rahvuslikus poliitikas.
Aafrika Rahvuskongress (ANC), mida ametlikult toetavad Lõuna-Aafrika Ametiühingute Kongress (COSATU) ja Lõuna-Aafrika Kommunistlik Partei (SACP), on olnud alates rassivaba demokraatia kehtestamisest 1994. aasta aprillis Lõuna-Aafrika valitsev vasaktsentristlik erakond. ANC määratleb end kui "distsiplineeritud vasakpoolset jõudu". Organisatsiooni eelkäija asutati 8. jaanuaril 1912. aastal Bloemfonteinis kui Lõuna-Aafrika põlisrahva rahvuskongress (SANNC) eesmärgiga suurendada Lõuna-Aafrika mustanahaliste poliitilisi ja tsiviilõigusi. Selle esimesed juhid olid näiteks John Dube ning luuletaja ja kirjanik Sol Plaatje. Organisatsioon muutis nime 1923. aastal ANC-ks ning 1961. aastal moodustati selle relvastatud tiib, Umkhonto we Sizwe („Rahva oda“), kui vastus apartheidirežiimi repressioonidele.
Ajalooline taust ja võitlus apartheidi vastu
ANC tekkis kolonialismi- ja rassipõhise segregatsiooni vastu suunatud vastupanuliikumisena. Algselt keskendus organisatsioon rahvusvahelisele ja seaduslikule survele, kampaaniatele ning avalikele petitsioonidele, kuid 20. sajandi keskel tihtipeale karmistunud repressioonide tõttu muutusid meetodid radikaalsemaks. 1960. aastate alguses, pärast Sharpeville'i veresauna ja apartheidirežiimi karmistumist, otsustas osa juhtkonnast alustada relvastatud vastupanu, mida juhtisid nii välis- kui sisemise paguluse tingimustes tegutsenud aktivistid.
Läbirääkimised, vangistus ja demokraatlik üleminek
1970.–1980. aastatel säilitas ANC tihedad sidemed diasporaa ja rahvusvahelise toetusega, mis aitas tõsta apartheidi kui süsteemi vastu suunatud majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist survet. 1990. aastal hakati apartheidirežiimis läbirääkimisi pidama: tollane riigipea F. W. de Klerk deklareeris ANC ja teiste organisatsioonide keelustamise lõppu ning vabastas vangistest, muu hulgas Nelson Mandela. Läbirääkimised viisid üleminekuplaanini ja 1994. aastal toimusid Lõuna-Aafrika esimesed rassist erapooletud üldvalimised, kus ANC sai mandaadi valitsuse juhtimiseks.
Valitsemine alates 1994. aastast
1994. aastast on ANC olnud riigi valitsev erakond. Partei juhtis üleminekuperioodil juhitud sotsiaalsed ja majanduslikud programme, näiteks Reconstruction and Development Programme (RDP), mis keskendus elamistingimuste, tervishoiu ja hariduse parandamisele. 1999. ja 2000. aastatel võeti osa majanduspoliitikastest teistsugune suund (nt GEAR — Growth, Employment and Redistribution), mis rõhutas makromajanduslikku stabiilsust ja eraettevõtluse rolli.
Valimiste tulemused näitavad aja jooksul nii tõusu kui ka langust: ANC sai 1994. aastal suure valimisvõidu, 1999. aastal jäi toetus kõrgeks ja 2004. aastal tõusis kuni ligikaudu 69,7% peale. 2009. aastal vähenes osakaal mõnevõrra (~65,9%), hilisematel valimistel (2014 ja 2019) jätkus edumaad, kuid toetuse püsiv langus tekitas muret partei tuleviku ja ühtsuse suhtes.
Ideoloogia, poliitika ja liitlased
ANC ideoloogiline alus ühendab rahvuslikku vabadusvõitlust, sotsiaaldemokraatlikke eesmärke ja töölisliikumise huve. Praktikas tähendab see püüdlust kombineerida turumajanduse võimalusi sotsiaalse õigluse meetmetega, nagu musta majandusliku kaasatuse poliitikad (Black Economic Empowerment) ja sotsiaalsed toetused. Poliitiliselt on ANC osa nn kolmikliidust (Tripartite Alliance) koos COSATU ja SACP‑ga, mis mõjutab partei programmide sotsiaalmajanduslikku suunitlust.
Juhtfiguurid ja organisatsiooniline ülesehitus
- Varasemad ja tuntud juhid: John Dube, Sol Plaatje, Oliver Tambo, Walter Sisulu.
- Modernsemates aegades: Nelson Mandela (esimene demokraatlikult valitud president 1994–1999), Thabo Mbeki, Kgalema Motlanthe, Jacob Zuma ja praeguste aastate juhtkonnad (sh Cyril Ramaphosa).
- ANC on hierarhiline partei: rahvuslikud kongressid, juhtkomitee (National Executive Committee) ja kohalikud struktuurid, mis korraldavad liikmete arvu, kandidaadivalikut ja poliitikate elluviimist.
Sisepoliitilised väljakutsed ja skandaalid
Peale valitsemisega kaasnenud saavutuste seisab ANC ka mitmete probleemide ees. Parteis on elavad sisemised lõhed ja fraktsioonid, mis on tulenenud isiklikust ambitsioonist, ideoloogilistest erimeelsustest ning võimujaotusest. 2000. ja 2010. aastatel puhkes mitu suurt skandaali, millest tuntuim on seotud riigirahastuste väärkasutuse ja nn "state capture" ehk riigikorruptsiooni juhtumitega, mis tõid kaasa uurimisi (nt Zondo komisjon) ja ränga mainekahju. Samuti on olnud avalikku pahameelt seoses juhtumitega nagu Nkandla‑kodu renoveerimine ja korruptsioonikahtlused erinevatel juhtidel.
Mõju Lõuna‑Aafrika poliitikale ja ühiskonnale
ANC roll Lõuna‑Aafrika poliitikas on olnud määrav: partei juhtis üleminekut apartheidist demokraatiale, kehtestas uue põhiseaduse ja inimsuse kaitse mehhanismid ning juhtis suure osa avalik‑õiguslikust poliitikast. Samal ajal on sotsiaalmajanduslikud probleemid — tööhõive, vaesus, ebavõrdsus ja hariduslikud lõhed — jäänud püsivateks väljakutseteks, mida paljud kriitikud seovad osaliselt halva halduse ja korruptsiooniga.
Tulevikusuunad
ANC tulevik sõltub mitmest tegurist: suutlikkusest korrastada sisekorda ja vähendada korruptsiooni, kasvustrateegiate edukusest, noorte kaasamisest ning oskusest sõlmida laiemaid poliitilisi kokkuleppeid. Otsustavaks võib osutuda ka see, kuidas partei suudab säilitada oma traditsioonilise toetajabaasi, samal ajal kohandades poliitikaid 21. sajandi majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsetega.
Kokkuvõtvalt on Aafrika Rahvuskongress olnud Lõuna‑Aafrika poliitilise elu keskne jõud juba üle sajandi — nii päästjana, valitsejana kui ka sageli vaidlustatava institutsioonina, mille mõju ja pärand määravad jätkuvalt riigi suunda.
Ajalugu
ANC asutati otseseks vastuseks sellele, mida peeti ebaõigluseks mustanahaliste vastu nende valge, enamasti afrikaneristliku valitsuse poolt. ANC sai alguse Pixley ka Isaka Seme väljaütlemisest, kes ütles 1911. aastal, et unustage kõik mineviku erinevused aafriklaste vahel ja ühinege ühes rahvuslikus organisatsioonis. ANC loodi järgmisel aastal 8. jaanuaril 1912. aastal.
Vastloodud Lõuna-Aafrika Liidu valitsus alustas Lõuna-Aafrika mustanahaliste süstemaatilist rõhumist. 1913. aastal anti välja põliselanike maa seadus. Nende seaduste tagajärjeks oli paljude mittevalgete sunniviisiline väljatõrjumine oma taludest linnadesse ja linnadesse tööle ning nende liikumise piiramine Lõuna-Aafrika piires. 1919. aastaks juhtis ANC kampaaniat passide vastu ja 1929. aastal toetas ANC võitlevat kaevurite streiki.
ANC jäi seisma 1920. aastate keskel. Sel ajal esindasid mustanahalisi ka Tööstus- ja Kaubandustöötajate Liit ja kunagi ainult valgeid esindanud Kommunistlik Partei. 1927. aastaks tegi J. T. Gumende (ANC president) ettepaneku teha koostööd kommunistidega, et organisatsiooni taaselustada, kuid ta hääletati 1930. aastatel võimult maha. See viis selleni, et ANC muutus suures osas ebaefektiivseks ja passiivseks, kuni 1940. aastate keskpaigani, mil ANC kujundati ümber massiliikumiseks.
ANC reageeris sõjaliselt rünnakutele mustanahaliste lõuna-aafriklaste õiguste vastu ning kutsus üles streikima, boikoteerima ja trotsima. See viis 1950. aastatel hilisema Defiance Campaigni, mis oli massiline vastupanuliikumine Lõuna-Aafrika Vabariigile apartheidi ajal. Valitsus püüdis ANC-d peatada, keelustades partei juhid ja kehtestades uusi seadusi ANC peatamiseks, kuid need meetmed ebaõnnestusid.
1955. aastal võttis Rahvakongress ametlikult vastu Vabaduse harta, milles sätestati Lõuna-Aafrika Kongressi Liidu põhiprintsiibid, mis koosnesid Aafrika Rahvuskongressist ja selle liitlastest Lõuna-Aafrika India Kongressist, Lõuna-Aafrika Demokraatide Kongressist ja Värviliste Rahvaste Kongressist. Valitsus väitis, et tegemist on kommunistliku dokumendiga, mistõttu ANC ja Kongressi juhid arreteeriti. 1960. aastal toimus Sharpeville'i veresaun, kus 69 inimest hukkus, kui politsei avas tule apartheidivastaste meeleavaldajate pihta.
Lõpuks liitusid valged apartheidi vastase võitlusega, mis viis paljud mustanahalised ülemuslased ANC-st lahku lööma.
Umkhonto we Sizwe
Umkhonto we Sizwe (või MK), tõlkes "Rahvuse oda", oli ANC sõjaline tiib. Osaliselt vastuseks 1960. aasta Sharpeville'i veresaunale arvasid üksikud ANC liikmed, et vägivalda on vaja, sest rahumeelne passiivne protest oli ebaõnnestunud. Märkimisväärne osa ANC-st pöördus seetõttu oma eesmärkide saavutamiseks vägivalla poole. Märkimisväärne osa ANC juhtkonnast oli nõus, et vägivalda oli vaja, et võidelda valitsuse kasvava vastureaktsiooniga.
Mõned ANC liikmed olid MK tegevusest ärritunud ja keeldusid aktsepteerimast vägivalda kui apartheidi lõpetamiseks vajalikku, kuid need isikud muutusid vähemuseks, kuna võitluslikud juhid, nagu Nelson Mandela, saavutasid märkimisväärset populaarsust. Paljud pidasid nende tegevust kuritegelikuks, kuid MK ütles, et vägivald oli õigustatud apartheidi lõpetamise eesmärgiga. Mõned MK liikmed sooritasid oma eesmärkide saavutamiseks terroriakte ning MK oli vastutav nii tsiviilisikute kui ka sõjaväelaste surma eest. Koostöös Lõuna-Aafrika Kommunistliku Parteiga asutati MK 1961. aastal.
Ideoloogia
ANC nimetab end rahvusliku vabanemise jõuks apartheidijärgsel ajastul; ametlikult määratleb ta oma katusprogrammi kui rahvuslik-demokraatlikku revolutsiooni. ANC on Sotsialistliku Internatsionaali liige. Samuti on ANC poliitika keskmes koloniaal- ja apartheidiajastu poliitikast tulenevate sotsiaalmajanduslike erinevuste kõrvaldamine.
Rahvusdemokraatlikku revolutsiooni kirjeldatakse kui protsessi, mille kaudu saavutatakse rahvusdemokraatlik ühiskond, kus inimesed on intellektuaalselt, sotsiaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt võimestatud.
Kolmepoolne liit
ANC-l on ajalooline liit Lõuna-Aafrika Kommunistliku Partei (SACP) ja Lõuna-Aafrika Ametiühingute Kongressiga (COSATU), mida tuntakse kolmepoolse liiduna. SACP ja COSATU ei ole osalenud ühelgi Lõuna-Aafrika Vabariigi valimisel, kuid esitavad ANC kaudu kandidaate, omavad ANCs kõrgeid ametikohti ning mõjutavad partei poliitikat ja dialoogi. Mbeki eesistumise ajal võttis valitsus rohkem kapitalismimeelse seisukoha, mis on sageli vastuolus SACP ja COSATU nõudmistega.
2008. aasta skisma
Pärast Zuma astumist ANC juhtima 2007. aastal ja Mbeki tagasiastumist presidendist 2008. aastal eraldus Mosiuoa Lekota juhitud endiste ministrite Mbeki fraktsioon ANC-st, et moodustada Rahvakongress.
ANC lipp
ANC lipp koosneb kolmest triibust - must, roheline ja kuldne. Must sümboliseerib Lõuna-Aafrika põlisrahvast, roheline tähistab maad ja kuld Lõuna-Aafrika loodusvarasid ja muid looduslikke rikkusi. See lipp oli ka Umkhonto we Sizwe lahingulipp. Erakonna ametlikul lipul on ka erakonna embleem, mis on lippu sisse ehitatud.
Aafrika Rahvuskongressi lipp
Poolte nimekiri
Erakonna poliitikud saavad parlamendis koha, kui nad on kantud erakonna nimekirja, mis koostatakse enne valimisi ja milles on loetletud järjekorras erakonna eelistatud parlamendiliikmed. Väljaantavate kohtade arv on proportsionaalne rahvaarvuga ja see määrab ära valimispunkti.
ANC on saanud liikmeid ka vastuolulise põrandavahetusprotsessi kaudu.
Kuigi enamik Lõuna-Aafrika erakondi teatas oma kandidaatide nimekirja 2009. aasta valimistel provintside peaministrite ametikohale, ANC seda ei teinud. See ei ole parteide jaoks kohustuslik.
Valimistulemused
| Valimised | Hääled | % | Istekohad |
| 2009 | 11,650,748 | 65.90 | 264 |
| 2004 | 10,880,915 | 69.69 | 279 |
| 1999 | 10,601,330 | 66.35 | 266 |
| 1994 | 12,237,655 | 62.65 | 252 |
ANC-le 2009. aasta valimistel antud häälte osakaal valimisringkondade kaupa. 0-20% 20-40% 40-60% 60-80% 80-100%
ANC roll konflikti lahendamisel
ANC oli apartheidi ajal peamine opositsioon valitsusele ja mängis olulist rolli konflikti lahendamisel rahutagamise ja rahu tagamise protsesside kaudu. Esialgu kohtusid Rahvuspartei liikmed salaja ANC juhtidega, sealhulgas Nelson Mandelaga, et uurida, kas rahu on võimalik. Toimusid arutelud ja läbirääkimised, mille tulemusena vabastas toonane president de Klerk 2. veebruaril 1990 ANC ja teised vastanduvad poliitilised parteid keelustamisest. Need esimesed kohtumised olid esimesed otsustavad sammud lahenduse suunas.
Järgmine ametlik samm Lõuna-Aafrika ülesehitamise suunas oli Groote Schuuri protokoll, kus valitsus ja ANC leppisid kokku ühises kohustuses lõpetada vägivald ja hirmutamine, samuti kohustuses tagada stabiilsus ja rahumeelne läbirääkimisprotsess. ANC pidas läbirääkimisi poliitvangide vabastamiseks ja tagasipöörduvate pagulaste puutumatuse tagamiseks ning lisaks sellele loodi valitsuse ja ANC vahel suhtluskanalid.
Hiljem oli Pretoria protokoll veel üks samm lahenduse suunas, kus Groote Schuuris sõlmitud kokkulepped taas kinnistati ning kehtestati sammud ajutise valitsuse moodustamiseks ja uue põhiseaduse koostamiseks ning ANC sõjalise tiiva - Umkhonto we Sizwe - peatamiseks. See samm aitas lõpetada suure osa vägivallast Lõuna-Aafrikas. Pretoria protokolli tulemuseks oli ka kokkulepe, et mõlemad osapooled püüavad tõsta teadlikkust sellest, et Lõuna-Aafrika jaoks luuakse uus valitsemisviis ja et edasine vägivald takistab seda protsessi. Siiski jätkus vägivald Kwazulu-Natalis, mis rikkus Mandela ja de Klerki vahelist usaldust. Lisaks pikendasid ANC-sisesed vaidlused sõda, kuna rahu suhtes ei saavutatud konsensust.
Järgmised olulised sammud lahenduse suunas olid järgmised:
- rahvastikuregistri seaduse kehtetuks tunnistamine,
- kontsernipiirkondade seaduse kehtetuks tunnistamine
- põlisrahvaste maaseaduste kehtetuks tunnistamine ja
- võeti vastu rassil põhinevate meetmete kaotamise seadus.
Need meetmed tagasid, et keegi ei saa nõuda ega jääda ilma õigustest rassilise kuuluvuse alusel.
Detsembris 1991 toimus Lõuna-Aafrika Vabariigi Demokraatliku Konvent (CODESA), mille eesmärk oli ajutise valitsuse moodustamine. Kuid 1992. aasta juunis toimus Boipatongi veresaun. Läbirääkimised katkesid, kuna ANC tõmbus välja. Ainult Cyril Ramaphosa ANCst ja Roelf Meyer Rahvusparteist jätkasid läbirääkimisi. Rohkem kui 40 kohtumisel arutasid ja pidasid nad läbirääkimisi paljude küsimuste üle, sealhulgas tulevase poliitilise süsteemi olemuse, üle 40 000 valitsuse töötaja saatuse ja selle üle, kas/kuidas riik jagatakse. Nende läbirääkimiste tulemuseks oli ajutine põhiseadus, mis tähendas, et üleminek apartheidilt demokraatiale oli põhiseaduslik jätk ning et õigusriik ja riigi suveräänsus jäid muutuste ajal puutumata, mis oli riigi stabiilsuse jaoks eluliselt tähtis. Esimeste demokraatlike valimiste kuupäevaks määrati 27. aprill 1994. ANC võitis 62,5% häältest ja on sellest ajast alates võimul.
Kriitika
Vaidlused korrumpeerunud liikmete üle
Kõige silmapaistvam korruptsioonijuhtum, milles ANC osaleb, on seotud mitmete altkäemaksudega, mida maksti ettevõtetele, kes olid seotud käimasoleva 55 miljardi ruudu suuruse relvadepingu saagaga, mille tulemusel mõisteti endine asepresidendi Jacob Zuma õigusnõunik Schabir Shaik pikaajaliseks vanglakaristuseks. Zuma, kes on praegu riigi president, seisab praegu silmitsi 7 813 süüdistusega, mis on seotud väidetava pettuse, altkäemaksu ja korruptsiooniga relvadepingu raames. ANC-d on kritiseeritud ka selle eest, et ta on hiljem kaotanud Scorpions'i, multidistsiplinaarse asutuse, mis uuris organiseeritud kuritegevust ja korruptsiooni ja võttis selle eest vastutusele, ning oli tugevalt kaasatud Zuma ja Shaik'i uurimisse.
Teiste hiljutiste korruptsiooniprobleemide hulka kuuluvad Beaufort Westi linnavalitsuse juhi Truman Prince'i seksuaalne väärkäitumine ja kriminaalsüüdistus ning Oilgate'i skandaal, mille käigus väidetavalt suunati riigi omanduses oleva ettevõtte rahalisi vahendeid miljonite randide ulatuses ANC-i kassasse. Pärast Kebble'i mõrva 2005. aasta septembris pälvis meedia tähelepanu ANC fraktsioonide, eelkõige ANC Noorte Liiga juhtkonna ja ärimehe Brett Kebble'i vahelised seosed.
Detsembris 2007 valis ANC oma uue riikliku täitevkomitee (NEC), mis on partei kõrgeim struktuur. 80-liikmelisest komiteest 9% on (apartheidijärgsed) süüdimõistetud kurjategijad. Enamik neist liikmetest on süüdi mõistetud pettuse eest, samas kui üks liige, Winnie Madikizela-Mandela, mõisteti süüdi 14-aastase poisi James Seipei (1974-1988), tuntud ka kui Stompie Moeketsi (kes samuti mõrvati), röövimise eest. Mail & Guardian'i artikli kohaselt "kui lisada juurde need, keda on distsiplinaarkorras karistatud või ümber paigutatud, ja need, kelle pea kohal ripuvad tumedad pilved vastuseta küsimuste üle, siis nihkub see arv 29%-ni".
ANC-d on süüdistatud ka selles, et ta kasutab valitsust ja kodanikuühiskonda oma poliitiliste võitluste pidamiseks opositsiooniparteide, näiteks Demokraatliku Alliansi vastu. Tulemuseks on olnud hulk kaebusi ja süüdistusi, et ükski erakond ei esinda tõeliselt vaeste huve. Selle tulemuseks on olnud "No Land! No House! No Vote!" kampaania, mis muutub väga silmatorkavaks iga kord, kui riigis toimuvad valimised.
Vaidlused raiskavate kulutuste üle
ANC on väidetavalt viimase kaheksa kuu jooksul raisanud üle miljardi R1 maksumaksjate raha luksusautodele, kallitele hotellidele, bankettidele, reklaamile ja muudele "raiskavatele kulutustele".
Selle aruandluse peamiseks tõukejõuks on riigi ametlik opositsioon, Demokraatlik Liit (DA). Nad on pidanud kulude kohta arvestust, mida nimetatakse "The Wasteful Expenditure Monitor".
Prokuröri sõnul võis see jäätmekogus olla:
- Ehitatud 18 574 uut RDP-maja
- rahastada 7775 õpetajat aasta jooksul
Küsimused ja vastused
K: Mis on Aafrika Rahvuskongress?
V: Aafrika Rahvuskongress (ANC) on Lõuna-Aafrika vasaktsentristlik poliitiline partei, mis on valitsenud alates rassivaba demokraatia kehtestamisest 1994. aasta aprillis.
K: Millal ANC asutati?
V: ANC asutati 8. jaanuaril 1912. aastal Lõuna-Aafrika Põlisrahvaste Rahvuskongressi (SANNC) nime all.
K: Kes olid selle asutajaliikmed?
V: John Dube ja Sol Plaatje olid kaks asutajaliiget.
K: Kas ANC-l on ka sõjaline tiib?
V: Jah, alates 1961. aastast on tal olnud sõjaline tiib nimega Umkhonto we Sizwe (Rahvuse oda).
K: Kui palju toetust sai see 1999. aasta valimistel?
V: See sai 1999. aasta valimistel märkimisväärset toetust.
K: Kui palju toetust see sai 2004. aasta valimistel? V: 2004. aastal sai see 69,7% häältest.
K: Kui palju toetust sai see 2009. aasta valimistel?
V: 2009. aastal vähenes tema häälte osakaal veidi, kuid jäi 65,9% häältest.
Otsige