Aafrika Rahvuskongress (ANC), mida ametlikult toetavad Lõuna-Aafrika Ametiühingute Kongress (COSATU) ja Lõuna-Aafrika Kommunistlik Partei (SACP), on olnud alates rassivaba demokraatia kehtestamisest 1994. aasta aprillis Lõuna-Aafrika valitsev vasaktsentristlik erakond. ANC määratleb end kui "distsiplineeritud vasakpoolset jõudu". Organisatsiooni eelkäija asutati 8. jaanuaril 1912. aastal Bloemfonteinis kui Lõuna-Aafrika põlisrahva rahvuskongress (SANNC) eesmärgiga suurendada Lõuna-Aafrika mustanahaliste poliitilisi ja tsiviilõigusi. Selle esimesed juhid olid näiteks John Dube ning luuletaja ja kirjanik Sol Plaatje. Organisatsioon muutis nime 1923. aastal ANC-ks ning 1961. aastal moodustati selle relvastatud tiib, Umkhonto we Sizwe („Rahva oda“), kui vastus apartheidirežiimi repressioonidele.

Ajalooline taust ja võitlus apartheidi vastu

ANC tekkis kolonialismi- ja rassipõhise segregatsiooni vastu suunatud vastupanuliikumisena. Algselt keskendus organisatsioon rahvusvahelisele ja seaduslikule survele, kampaaniatele ning avalikele petitsioonidele, kuid 20. sajandi keskel tihtipeale karmistunud repressioonide tõttu muutusid meetodid radikaalsemaks. 1960. aastate alguses, pärast Sharpeville'i veresauna ja apartheidirežiimi karmistumist, otsustas osa juhtkonnast alustada relvastatud vastupanu, mida juhtisid nii välis- kui sisemise paguluse tingimustes tegutsenud aktivistid.

Läbirääkimised, vangistus ja demokraatlik üleminek

1970.–1980. aastatel säilitas ANC tihedad sidemed diasporaa ja rahvusvahelise toetusega, mis aitas tõsta apartheidi kui süsteemi vastu suunatud majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist survet. 1990. aastal hakati apartheidirežiimis läbirääkimisi pidama: tollane riigipea F. W. de Klerk deklareeris ANC ja teiste organisatsioonide keelustamise lõppu ning vabastas vangistest, muu hulgas Nelson Mandela. Läbirääkimised viisid üleminekuplaanini ja 1994. aastal toimusid Lõuna-Aafrika esimesed rassist erapooletud üldvalimised, kus ANC sai mandaadi valitsuse juhtimiseks.

Valitsemine alates 1994. aastast

1994. aastast on ANC olnud riigi valitsev erakond. Partei juhtis üleminekuperioodil juhitud sotsiaalsed ja majanduslikud programme, näiteks Reconstruction and Development Programme (RDP), mis keskendus elamistingimuste, tervishoiu ja hariduse parandamisele. 1999. ja 2000. aastatel võeti osa majanduspoliitikastest teistsugune suund (nt GEAR — Growth, Employment and Redistribution), mis rõhutas makromajanduslikku stabiilsust ja eraettevõtluse rolli.

Valimiste tulemused näitavad aja jooksul nii tõusu kui ka langust: ANC sai 1994. aastal suure valimisvõidu, 1999. aastal jäi toetus kõrgeks ja 2004. aastal tõusis kuni ligikaudu 69,7% peale. 2009. aastal vähenes osakaal mõnevõrra (~65,9%), hilisematel valimistel (2014 ja 2019) jätkus edumaad, kuid toetuse püsiv langus tekitas muret partei tuleviku ja ühtsuse suhtes.

Ideoloogia, poliitika ja liitlased

ANC ideoloogiline alus ühendab rahvuslikku vabadusvõitlust, sotsiaaldemokraatlikke eesmärke ja töölisliikumise huve. Praktikas tähendab see püüdlust kombineerida turumajanduse võimalusi sotsiaalse õigluse meetmetega, nagu musta majandusliku kaasatuse poliitikad (Black Economic Empowerment) ja sotsiaalsed toetused. Poliitiliselt on ANC osa nn kolmikliidust (Tripartite Alliance) koos COSATU ja SACP‑ga, mis mõjutab partei programmide sotsiaalmajanduslikku suunitlust.

Juhtfiguurid ja organisatsiooniline ülesehitus

  • Varasemad ja tuntud juhid: John Dube, Sol Plaatje, Oliver Tambo, Walter Sisulu.
  • Modernsemates aegades: Nelson Mandela (esimene demokraatlikult valitud president 1994–1999), Thabo Mbeki, Kgalema Motlanthe, Jacob Zuma ja praeguste aastate juhtkonnad (sh Cyril Ramaphosa).
  • ANC on hierarhiline partei: rahvuslikud kongressid, juhtkomitee (National Executive Committee) ja kohalikud struktuurid, mis korraldavad liikmete arvu, kandidaadivalikut ja poliitikate elluviimist.

Sisepoliitilised väljakutsed ja skandaalid

Peale valitsemisega kaasnenud saavutuste seisab ANC ka mitmete probleemide ees. Parteis on elavad sisemised lõhed ja fraktsioonid, mis on tulenenud isiklikust ambitsioonist, ideoloogilistest erimeelsustest ning võimujaotusest. 2000. ja 2010. aastatel puhkes mitu suurt skandaali, millest tuntuim on seotud riigirahastuste väärkasutuse ja nn "state capture" ehk riigikorruptsiooni juhtumitega, mis tõid kaasa uurimisi (nt Zondo komisjon) ja ränga mainekahju. Samuti on olnud avalikku pahameelt seoses juhtumitega nagu Nkandla‑kodu renoveerimine ja korruptsioonikahtlused erinevatel juhtidel.

Mõju Lõuna‑Aafrika poliitikale ja ühiskonnale

ANC roll Lõuna‑Aafrika poliitikas on olnud määrav: partei juhtis üleminekut apartheidist demokraatiale, kehtestas uue põhiseaduse ja inimsuse kaitse mehhanismid ning juhtis suure osa avalik‑õiguslikust poliitikast. Samal ajal on sotsiaalmajanduslikud probleemid — tööhõive, vaesus, ebavõrdsus ja hariduslikud lõhed — jäänud püsivateks väljakutseteks, mida paljud kriitikud seovad osaliselt halva halduse ja korruptsiooniga.

Tulevikusuunad

ANC tulevik sõltub mitmest tegurist: suutlikkusest korrastada sisekorda ja vähendada korruptsiooni, kasvustrateegiate edukusest, noorte kaasamisest ning oskusest sõlmida laiemaid poliitilisi kokkuleppeid. Otsustavaks võib osutuda ka see, kuidas partei suudab säilitada oma traditsioonilise toetajabaasi, samal ajal kohandades poliitikaid 21. sajandi majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsetega.

Kokkuvõtvalt on Aafrika Rahvuskongress olnud Lõuna‑Aafrika poliitilise elu keskne jõud juba üle sajandi — nii päästjana, valitsejana kui ka sageli vaidlustatava institutsioonina, mille mõju ja pärand määravad jätkuvalt riigi suunda.