Nelson Rolihlahla Mandela (18. juuli 1918 - 5. detsember 2013) oli Lõuna-Aafrika poliitik ja aktivist. Ta sai 27. aprillil 1994 Lõuna-Aafrika Vabariigi esimeseks presidendiks, kes valiti täielikult esindatud demokraatlikel valimistel. Mandela oli ka oma riigi, Lõuna-Aafrika esimene mustanahaline president.
Mandela sündis Mvezos, Lõuna-Aafrikas Thembu kuningliku perekonna peres.
Tema valitsus keskendus apartheidi pärandi kõrvaldamisele, lõpetades rassismi, vaesuse ja ebavõrdsuse ning parandades rassilist mõistmist Lõuna-Aafrikas. Poliitiliselt sotsialismi uskujana oli ta aastatel 1991-1997 Aafrika Rahvuskongressi (ANC) president ja võttis 1996. aastal vastu Lõuna-Aafrika uue põhiseaduse, mis keelab igasuguse diskrimineerimise keele, usu, puude ja seksuaalse sättumuse, mitte ainult rassismi alusel. Rahvusvahelisel tasandil oli Mandela 1998-1999 liitlasvabatahtliku liikumise peasekretär.
Mandela sai üle 250 autasu, sealhulgas 1993. aasta Nobeli rahupreemia, USA presidendi vabadusmedali ja Nõukogude Lenini ordeni. Teda kutsutakse sageli tema Xhosa klannimega Madiba või Tata ("Isa"). Mandelat nimetati kangelaseks ja tema tegevus andis tuhandetele inimestele lootust.
Mandela oli pensionipõlve ajal mitu aastat haige. Ta sattus 2013. aasta hilissuvel haiglasse pideva kopsupõletiku tõttu. Mandela suri 5. detsembril 2013 Johannesburgis Houghton Estate'is hingamisteede infektsiooni. Ta oli 95-aastane.
Lisainfo tema elust ja tegevusest:
Varajane elu ja haridus. Mandela kasvas üles traditsioonilises xhosa perekonnas ja sai nime Rolihlahla, mis tõlkes tähendab "üks, kes puu raputab" või "rahutegija". Ta õppis Fort Hare ülikoolis ja hiljem Johannesburgi Witswaterstrandi õpingute kaudu kohtuasjanduse alal töötades omandas endale õigusõpingute kogemuse. Varases nooruses sai ta poliitiliselt aktiivseks ja liitus Aafrika Rahvuskongressiga, olles üks ANC noorteliikumise asutajatest koos Oliver Tamboga ja Walter Sisuluga.
Vabadusvõitlus ja vangistus. 1950. ja 1960. aastatel juhtis Mandela mitmesuguseid proteste ja kampaaniaid apartheidi vastu. 1962. aastal arreteeriti ta ja järgmisel aastal mõisteti vanglakaristusele. 1964. aasta Rivonia kohtuprotsessil sai ta süüdi mässuõhutamises ja talle mõisteti eluaegne vangistus. Ta veetis umbes 27 aastat vanglas, peamiselt Robben Islandi vanglas, kus tema vangistus- ja töötingimused olid rängad. Vanglas veedetud aastad muutsid teda ülemaailmseks sümboliks apartheidi vastases võitluses.
Läbirääkimised, vabanemine ja üleminek demokraatiale. 1990. aastal, kui rahvusvaheline surve ja siseveebi kasv tõid muutusi, vabastati Mandela vanglast. Ta juhtis läbirääkimisi valgete vähemusjuhtidega, sealhulgas presidendi F. W. de Klerkiga, mis viis apartheidi lõppemiseni ja ühiskonna rahumeelsele üleminekule. 1993 jagas ta Nobeli rahupreemiat de Klerkiga.
Presidendiaeg ja poliitika. Presidendi ametis keskendus Mandela rahvusliku kokkukuuluvuse loomisele, sotsiaalsele ühinemisele ja avalike teenuste parandamisele. Tema valitsus lõi tõsiasjalisi algatusi hariduse, tervishoiu ja elamutingimuste parandamiseks ning käivitas sotsiaal-majandusliku programmi, mille eesmärk oli vähendada vaesust ja ebavõrdsust. Oluline oli ka Tõe ja Ühendatuse Komisjon (Truth and Reconciliation Commission), mis käsitles inimõiguste rikkumisi apartheidi ajal ning püüdis läbi avaliku uurimise ja avalike tunnistuste luua tingimused ühiskondlikuks paranemiseks.
Isiklik elu ja pärand. Mandela abieludest on tuntud tema liit Evelyn Mase'iga, tema pikaajaline ja vastuoluline abielu Winnie Madikizela-Mandelaga ning 1998 abiellumine Mozambiki presidendi tagasihoidliku lesega, Graça Macheliga. Ta oli tuntud väärikuse, andestuse ja kompromissivõime poolest, kuigi tema elu ja otsused pälvisid ka kriitikat, eriti majanduspoliitika ja partei siseasjade tõttu.
Surm ja tähistamine. Mandelat mälestati laialdaselt nii Lõuna-Aafrikas kui ka maailmas kui vabaduse ja inimõiguste sümbolit. Pärast tema surma korraldati riiklikud mälestusüritused ja mitmed riigid avaldasid austust tema panuse eest rassilise võrdõiguslikkuse ja demokraatia edendamisse.
Tähtsus täna. Nelson Mandela pärand elab edasi tema pooltehtud töödes demokraatia, inimõiguste ja võrdõiguslikkuse edendamisel. Tema elu lugu õpetab leppimise, rahumeelse muutuse ja isikliku vastutuse tähtsust sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisel.
