Sidney Poitier

Varajane elu

Poitier sündis Miamis, Floridas. Ta kasvas koos perega üles kõrvalisel Cat Islandil, Bahama saartel. Tema ema kandis nime Evelyn ja isa Reginald James Poitier. Neil oli talu. Poitier sündis enneaegselt ja inimesed ei oodanud, et ta ellu jääks, kuid tema vanemad jäid kolm kuud Miamisse, kuni ta terveks sai. Kuna ta sündis Miamis, sai Poitier automaatselt USA kodakondsuse.

Kui ta oli 15-aastane, saatsid Poitieri vanemad ta Miamisse elama oma vanema venna juurde. 17-aastaselt kolis ta New Yorki ja sai mitu alampakkumist. Selle aja jooksul arreteeriti ta hulkurluse (kodutuks jäämise) eest, kui ta pidi üüri maksmata jätmise tõttu kodust lahkuma. Ta otsustas astuda Ameerika Ühendriikide armeesse. Ta töötas nõudepesijana, kuni sai tööd Ameerika neegriteatris.

Näitlejakarjäär

Poitier oli helikõrva ja ei osanud laulda ega tantsida. Seda tegid tollal mustanahalised näitlejad, mistõttu ta ei meeldinud publikule. Ta töötas väga kõvasti, et parandada oma näitlejameisterlikkust ja vabaneda oma Bahama aktsendist. Lõpuks sai ta peaosa Broadway näidendis "Lysistrata" ja sai suurepäraseid arvustusi. 1949. aasta lõpus sai ta tööd Darryl F. Zanuckile filmis "No Way Out" (1950). Ta mängis arsti, kes ravib valget fanaatikut. Pärast seda tööd sai ta peagi rohkem filmirolle. Need näitlejatööd, mida ta sai, olid paremad ja huvitavamad kui need rollid, mida enamik mustanahalisi näitlejaid sel ajal mängis.

1955. aastal mängis ta filmis "Mustast tahvlist džungel" ühe halvasti käituva keskkooli klassi liiget. See oli oluline roll Poitieri karjääris.

Poitier oli esimene mustanahaline näitleja, kes võitis parima meesnäitleja Oscari (1963. aastal filmi "Liliilia põllulilled" eest).

Ta mängis 1959. aastal Broadwayl esietendunud lavastuses "Rosina päikese käes" ja mängis hiljem 1961. aastal ilmunud filmiversioonis. Ta mängis ka filmides "The Bedford Incident" (1965) ja "A Patch of Blue" (1965), milles mängisid Elizabeth Hartman ja Shelley Winters. 1967. aastal oli ta kõige edukam näitleja kassas, kolm edukat filmi: Guess Who's Coming to Dinner; To Sir, with Love ja In the Heat of the Night. Viimases filmis mängis ta kõige edukamat tegelaskuju Virgil Tibbs, Philadelphia, Pennsylvania osariigi detektiiv.

Kuid Poitier'i hakati kritiseerima, et ta mängis mustanahalisi tegelasi, kellel olid ainult head isiksused, nagu tema tegelaskuju filmis "Guess Who's Coming To Dinner". Poitier oli sellega nõus, kuid kuigi ta soovis rohkem erinevaid rolle, tahtis ta ka oma tegelastega head eeskuju näidata ja minna vastuollu varem levinud negatiivsete stereotüüpidega. Ta oli sel ajal ainus suur mustanahaline näitleja Ameerika filmitööstuses.

Poitier, Harry Belafonte ja Charlton Heston 1963. aastal Washingtoni marssil.

Lavastaja karjäär

Poitier on lavastanud mitmeid filme, millest kõige edukam on Richard Pryori-Gene Wilderi komöödia "Stir Crazy". Esimene tema lavastatud film oli läänefilm "Buck ja jutlustaja". Ta oli ka peaosas, koos Harry Belafontega. Teised tema lavastatud filmid on "Uptown Saturday Night", "Let's Do It Again", "A Piece of the Action" ja "Ghost Dad".

Isiklik elu

Poitier oli esimest korda abielus Juanita Hardyga 29. aprillist 1950 kuni 1965. aastani. Alates 23. jaanuarist 1976 on ta abielus Kanadas sündinud näitlejanna Shimkusega. Tal on esimesest abielust neli ja teisest kaks tütart.

Ta on kirjutanud kolm autobiograafilist raamatut: This Life (1980), The Measure of a Man: A Spiritual Autobiography (2000) ja Life Beyond Measure - letters to my Great-Enquard daughter (2008).

Poitier, Mary Robinson ja Desmond Tutu presidendi vabaduse medali vastuvõtmisel, 2009

Hilisem elu

1997. aasta aprillis sai Poitierist Bahama suursaadik Jaapanis. Ta on ka Bahama suursaadik UNESCO juures. Aastatel 1998-2003 oli ta Walt Disney Company direktorite nõukogu liige.

2001. aastal pälvis Poitier akadeemia aupreemia oma üldise panuse eest Ameerika filmikunsti. Augustis 2009 sai ta president Barack Obamalt vabaduse medali.