Isiksus

Hippokratese ideed

Paljudel teoreetikutel, nagu Hippokrates, oli oma arvamus selle kohta, mis mõjutab isiksust. Hippokrates uskus, et keha koosneb neljast vedelikust: kollane sapp, must sapp, veri ja lima. Kui üks neist neljast kehahuumorist oli ebanormaalne, mõjutas see isiksust. Hippokrates seostas iga humori erinevate elementide ja temperamentidega:

• Veri oli seotud õhuga ja põhjustas sangviini ehk lootusrikkust.
• Must sapp, mis on seotud maaga, põhjustas melanhoolset temperamenti, mille tagajärjel inimene tundis end kurvana.
• Kollane sapp seostub tulega ja toob kaasa nn koleerilise temperamendi, mille tulemuseks on ärrituvus ja agressiivsus.
• Flegma, mis on seotud veega, tõi kaasa flegmaatilise temperamendi, mis on seotud apaatilisusega.

Kui mõni neljast huumorist oli ebanormaalsel tasemel, uskus Hippokrates, et inimene ilmutab temperamenti või näitab haiguse tunnuseid.

Isiksusuuringute erinevad perspektiivid

Isiksuse uurimisel tuleb arvestada kõiki erinevaid vaatenurki, et mõista, kuidas isiksus tekib. Mõned neist perspektiividest hõlmavad selliseid asju nagu tunnusteooria, motiivide mõju, evolutsiooniteooriad ja sotsiaalse õppimise lähenemisviis. Kõik need teooriad püüavad selgitada, kuidas isiksus tekib ja mis mõjutab selle arengut.

Tunnusteooria

Iseloomuteooria kohaselt on inimestes olemas nii iseloomujooned kui ka tüübid, mis loovad isiksuse. Tüübid on katkendlikud kategooriad, millel on kvalitatiivsed erinevused. Tunnused on inimeste stabiilsed omadused, millel on pidevad mõõtmed ja kvantitatiivsed erinevused. Näited tunnuste kohta on näiteks sellised asjad nagu õiglus, intelligentsus, enesekindlus ja abivalmidus. Individuaalsed erinevused väljenduvad selles, kui palju mingi tunnus ilmneb. Tunnusteooria raames on palju erinevaid lähenemisviise sellele, kuidas ja millises ulatuses tunnused toimivad. Nomoteetiline seisukoht tunnuste kohta väidab, et tunnused on universaalsed ja tunnuseid on võimalik võrrelda indiviidide vahel. Samuti väidetakse, et indiviidid peegeldavad ainulaadset tunnuste kombinatsiooni, mis tähendab, et kuigi kõigil on samad põhitunnused, ei ole kõigil indiviididel iga tunnuse tasemed ühesugused. Ideograafiline vaade tunnustele viitab sellele, et tunnused on idiosünkraatilised ehk mitte universaalsed. See lähenemisviis selgitab, et üksikisikute võrdlemine ei ole võimalik, sest kõik tunnused ei ole ühised. See väidab, et tunnused võivad olla eri inimrühmade jaoks erineva tähtsusega.

Motiivid

Motiivid on veel üks oluline tegur, mida isiksuse uurimisel arvesse võtta. Motiivid on jõud, mida mõjutab alusvajadus. Vajadus on sisemise bioloogilise või psühholoogilise seisundi ilming. Vajadused suunavad käitumist ja mõjutavad inimese seisundit. Kui mingi vajadus ei ole rahuldatud, tekib indiviidil motiiv selle vajaduse rahuldamiseks. Näiteks on igal inimesel vajadus vee järele. Motiiviks oleks janu. Vajadus vee järele mõjutas motiivi, et mitte olla enam janune. Surve on väline sündmus, mis toimib motiivide vallandajana. Kasutades sama näidet nagu enne, võib janune inimene saada vee joomiseks ajendi, kui ta näeb külma veeklaasi, mis toimib survetegurina.

Stiimulite väärtus on teine oluline mõiste, kui vaadelda motiivide teooriaid. Stiimulite väärtus on see, mil määral teatav käitumine võib rahuldada vajadust. See arvestab indiviidide erinevusi. See, mis võib olla ühe inimese jaoks rahuldavam, ei pruugi olla sama asi teise inimese jaoks. Igal indiviidil on erinev stiimuliväärtus.

Evolutsiooniteooriad

Teine teooria isiksuse kohta on pärimus- või evolutsiooniteooria. Nende teooriate kohaselt on isiksus geneetiliselt määratud. Evolutsionistid usuvad, et isiksus on aja jooksul kohanenud, et tagada ellujäämine ja paljunemine.

Sotsiaalse õppimise teooria

Sotsiaalse õppimise teooria kohaselt kujundavad isiksust meie kogemused suhetes, meie keskkonnas ja sotsiaalses maailmas üldiselt.

Isiksusetüübid

Psühholoogid on eksperimenteerimise ja uuringute abil suutnud kindlaks teha viis peamist isiksuseomadust. Need on tuntud kui "viis suurt iseloomujooni":

Neurootilisus

Neurootilisus viitab inimese emotsionaalsusele. Kõrge neurootilisuse tasemega inimesel on madal emotsionaalne kontroll ja labiilsus. See võib põhjustada närvilisuse, ärevuse ja erutuvuse tunnuseid. Neurootilisel inimesel võib esineda ka vaenulikkust, depressiooni, eneseteadvust, impulsiivsust ja stressi suhtes haavatavust.

Ekstravertsus

Ekstravertsust nimetatakse ka seltskondlikkuseks. See tähendab nende sotsiaalset kohanemisvõimet, enesekindlust ja energiataset. Kõrge ekstravertsuse tasemega inimene on äärmiselt soe, positiivne ja kaldub põnevust otsima.

Avatus

Avatust tuntakse ka kui intellekti tegurit. Avatust seostatakse kultuuriga ja avatusega ideedele ja kogemustele. Inimest, kellel on kõrge avatuse tase, peetakse loominguliseks, teadlikuks ja fantaasiarikkaks.

Nõusolek:

Nõusolekut seostatakse konformsuse, sõbralikkuse ja meeldivusega. Inimest, kelle puhul on kõrge meeldivuse tase, peetakse sõbralikuks, lahkeks, hoolivaks ja heatahtlikuks.

Teadlikkus

Teadlikkus on tuntud ka kui vastutustundlikkus ja tugev saavutustahtelisus. Isikut, kelle kohusetundlikkus on kõrge, peetakse ettevaatlikuks, plaanipäraseks, tõsiseks ja töökaks.

Isiksusehäired

Uurides isiksuse terveid komponente, hakkasid psühholoogid laiendama teadmisi isiksuse ebanormaalsete aspektide kohta. Psüühikahäirete diagnostilises ja statistilises käsiraamatus korraldati kümme isiksusehäiret kolme klastrisse: Klaster A, klaster B ja klaster C. Klaster A koosneb veidratest ja ekstsentrilistest häiretest. Need on paranoiline, skisoidne ja skisotüüpne. Klaster B on dramaatilised, emotsionaalsed ja ekslikud isiksusehäired. Need on antisotsiaalsed, piiripealsed, histrionilised ja nartsissistlikud. Klastrit C iseloomustavad ärevuse või hirmuga seotud isiksusehäired. Sellesse klastrisse kuuluvad vältiv, sõltuvuslik ja obsessiiv-kompulsiivne.

Isiksusehäirete tekkimise põhjuste ja viiside mõistmiseks on mitmeid lähenemisviise. Dimensioonilise perspektiivi kohaselt on isiksusehäired lihtsalt kultuurinormidest kõrvalekaldumise põhjustatud tunnuste äärmuslikud ilmingud. Selles vaadeldakse isiksusehäireid kui inimese ja ka teiste inimeste elu segavaid ja häirivaid tegureid. Bioloogiline perspektiiv selgitab, et isiksus on geneetiliselt määratud, seega on meie käitumine lihtsalt keerulise bioloogilise organismi produkt. See väidab, et geneetika ja bioloogia mõjutavad kõiki isiksuse sees toimuvaid protsesse.

Konkreetsed kaasaegsed uuringud

2011. aasta artiklis kirjeldatakse isiksuspsühholoogia seletust, mis on põimunud viie faktori mudeliga. Artiklis alustatakse arutelu sellest, kuidas isiksuspsühholoogias on palju tegureid omavahel põimunud. Arutletakse tunnetuse üle ajus ja arutletakse ka isiksuseomaduste ja nende kahe teema vaheliste seoste üle. Isiksuspsühholoogiat selgitatakse edasi kontseptuaalsete ja loogiliste aspektide kaudu. Seejärel jätkatakse artiklis isiksuse sisemise kooskõla loogiliste nõuete selgitamist.

2006. aastal analüüsiti eneseregulatsiooni ja võrreldi seda isiksusteaduse ja tervisekäitumisega. Sellest mõistetakse, et üksikisiku isiksus on seotud üksikisiku isereguleeritud käitumisega sama kaua kui üksikisiku tervisekäitumisega. Kõik need on omavahel seotud ja aitavad kaasa isiksuse kujunemisele. Isikute tervis ja nende käitumine on nende isiksusteaduse tulemus.

2007. aastal viidi läbi uuring, et paremini mõista põhjusi, miks üliõpilased oma eriala valivad, ning uuriti konkreetselt psühholoogia eriala. Uuriti, mis on see, mis mõjutab üliõpilasi otsustama psühholoogia kui eriala kasuks. Loodud uuring põhines Big Five isiksuseinventaril. Uuringutest selgus, et inimesed, kes valivad psühholoogia oma peaerialaks, ei valinud seda valdkonda suure palga või millegi rahaga seonduva pärast. Tulemused väljendasid jätkuvalt, et psühholoogia eriala valijad olid sellele erialale pühendunud oma isiklike varasemate kogemuste tõttu. See näitab, kuidas Big Five aitab kaasa inimeste erialavalikutele.

Kohanemisvõimelist isiksust võrreldi Meyeri ja Salovey emotsionaalse intelligentsuse mudeliga. Mõni oodatud seos tekkis saadud korrelatsioonides. Artiklis rõhutati emotsionaalsete teadmiste tähtsust emotsionaalse intelligentsuse raames. See annab täiendavat teavet, kui tegemist on nõustamisega ja sellega, kui palju emotsionaalsed teadmised võivad olla isiksuspsühholoogia raames suurema mõjuga, kui varem eeldati.

Enamik traditsioonilisi isiksuseomaduste mudeleid rõhutab, et inimese bioloogia on tema isiksuseomaduste puhul väga oluline, ja rõhutab isegi, et see aspekt on muutumatu. Kuid selles 2008. aasta artiklis tuuakse mõtlemiseks välja sotsiogenoomilise bioloogia idee. Seda tutvustatakse artiklis ja see on vastuolus kõige bioloogiaga ning sellega, et bioloogia on tegelikult teatud tingimustel muudetav. Artiklis rõhutatakse, et DNA-d saab muuta keskkonna kaudu, milles inimene elab. See uus mõtteviis bioloogiast on väidetavalt uus kaasaegne viis isiksuseomaduste vaatlemiseks.

1977. aastal tehti uuring uneasendite ja isiksuseomaduste seotuse kohta. Uuringus olid peamised punktid, mis tungivalt nõudsid, et uneasendid peegeldavad inimese isiksust. Seevastu 2012. aastal läbi viidud isiksusuuring viitas sellele, et asend, milles inimene magab, on seotud tema isiksuse konkreetsete tunnustega. Nende uuring koosnes 332 osalejast, kes olid psühholoogia eriala üliõpilased. Leitud tulemused ei vastanud varem järeldatule. Ei olnud tugevaid punkte, mis näitasid, et selline seos on olemas, ja tegelikult leiti, et tulemused olid üsna nõrgad seoste vahel.