Käitumine – määratlus, liigid, refleksid ja õppimine

Käitumine (või käitumine) on see, mida loom või taim teeb või kuidas ta käitub. Käitumine võib olla teadlik või alateadlik. Need võivad olla päritud, õpitud või mäletatud eelmistest eludest.

Mida tähendab käitumine ja kuidas seda vaadeldakse

Katsetes on käitumine vaadeldav reaktsioon, mis tekib, kui organismile antakse stiimul. Mõned organismid on keerulisemad kui teised ja võivad olla oma keskkonnast teadlikumad. Kui nende käitumine on teadlik, tähendab see, et nad teavad, mida nad teevad. Kui nad ei ole teadlikud sellest, mida nad teevad, siis on tegemist teadvustamata käitumisega.

Täitva uurimistöö jaoks kirjeldatakse sageli käitumust üksikasjalikult ja süsteemselt (ethogram), mõõdetakse seda korduvate vaatluste või eksperimentidega ning eristatakse lähedasi (proksimaatsed) põhjuseid (näiteks närvi- ja hormooniprotsessid) ja ultimaatseid põhjuseid (näiteks evolutsiooniline kasu ja kohastumine). Vaatlused võivad olla vabas looduses, laboritingimustes või kontrollitud katsesituatsioonides.

Liigid ja vormid

Käitumist võib jagada mitmeti. Peamised liigid on:

Päritud (instinktiivsed) käitumismustrid — geneetiliselt määratud reaktsioonid, mis ei vaja õppimist (nt rändlindude rändeteekondtegurid või pesitsemiskäitumine).
Õpitud käitumine — muutused, mis tekivad varasema kogemuse põhjal (nt toidu otsimine, kardistamine või sotsiaalsed oskused).
Teadlik ja alateadlik käitumine — käitumine, mida organism juhib tahtlikult, ja automaatsed reaktsioonid.
Sotsiaalne käitumine — suhtlemine, koostöö, konkurents, paaritumine, vanemahooldus jm.
Refleksid ja fikseeritud tegevusmustrid — kiirelt toimivad, tihti stereotüüpsed reaktsioonid (nt tõmbad käe ära kuumalt pinnalt).

Refleksid ja närvi- ning hormoonsüsteemi roll

Inimesed tõmbavad käe tagasi, ilma et nad mõtleksid, kui nad kogemata midagi kuuma puudutavad. Seda tehakse seetõttu, et meil (ja teistel loomadel) on päritud närvisüsteemi refleksid, mis sunnivad meid valu põhjustavast asjast eemale tõmbuma.

Käitumine on seotud nii närvisüsteemi kui ka endokriinsüsteemiga. Närvisüsteem reageerib ja märkab, mis toimub. Hormoonsüsteem on palju aeglasem. See muudab teatud liiki käitumist tõenäolisemaks või vähem tõenäoliseks. Lihtne näide on muutus lapsest täiskasvanuks. See hõlmab tervet rida hormoone, mis mõjutavad kasvu ja käitumist.

Refleksid toimivad sageli liigutuste automaatse kaasarääkimise kaudu, kus sensorne signaal läbib kiirtektamiini ja tagastab motoorse vastuse ilma kõrgetasemelise teadvuseta. Komplekssemad närvivõrgustikud ja ajupiirkonnad võimaldavad planeerimist, õppimist ja paindlikku käitumist. Hormoonid (näiteks testiosteroon, östrogeenid, kortisool) mõjutavad agressiooni, seksuaalkäitumist, stressireaktsioone ja sotsiaalset sidusust.

Õppimine ja käitumise muutumine

Käitumine on samuti seotud õppimisega. Organismid, mis on keerulisemad, suudavad paremini õppida kui need, mis on lihtsamad. Kuid isegi kõige lihtsamad loomad näitavad harjumist, mis on primitiivne õppimise viis. Organismide puhul tähendab õppimine seda, et nad muudavad oma käitumist, sest nad mäletavad, et nad on varem selles olukorras olnud ja teavad, kuidas reageerida.

Peamised õppimise vormid:

Harjumine — korduva, neutraalse stiimuli nõrgenemine (nt linnud harjuvad inimese läheduses lendamisega, kui see ei too ohtu).
Sensitisatsioon — vastureaktsiooni tugevnemine teatud stiimulile.
Klassikaline konditsioneerimine — neutraalse stiimuli seostamine tähtsa stiimuliga (Pavlovi koerad).
Operantne konditsioneerimine — käitumise tugevnemine või nõrgenemine tagajärgede (tasu või karistus) kaudu (Skinneri kast).
Järeleminek/vaatlemine — teiste käitumise jälgimisest õppimine (nt imetajate pojad õppivad toitu otsima jälgides vanemaid).
Imprintimine — kiiresti tekkiv pikaajaline seos noorlooma ja esimesena nähtud objektiga (nt part poegade järgnemine emale).

Õppimine võimaldab organismidel kohanduda muutuvatesse keskkondadesse, parandada ellujäämis- ja paljunemisvõimalusi ning viia edasi kultuurilisi või kognitiivseid oskusi liigi sees.

Sotsiaalne käitumine ja normeeritud käitumine

Inimesed kasutavad sageli sõna "käitumine" selle all, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad (käituvad). Lastele õpetatakse, mis on hea ja mis on halb käitumine. Hea käitumine tähendab viisakust ja hoolivust teiste inimeste suhtes. See on selline käitumine, mida inimesed ühiskonnas teistelt ootavad.

Sotsiaalne käitumine hõlmab kommunikatsiooni (keel, žestid, lõhnasignaalid), hierarhiaid, koostööd, konkurentsi ja altruismi. Kultuurilised normid ja sotsiaalne õppimine määravad sageli ära, millist käitumist peetakse lubatavaks või soovitavaks. Inimeste puhul mõjutavad ka väärtused, haridus ja seadused käitumist ulatuslikult.

Käitumise ülesanded ja uurimismeetodid

Käitumise põhifunktsioonid on ellujäämine (toidu leidmine, kiskjate vältimine), paljunemine (partneri leidmine, järglaste hooldus) ja energiakasutuse optimeerimine (nt päevased rütmid, ränded). Käitumisteadused ühendavad etoloogiat, psühholoogiat, neuroteadust ja evolutsioonibioloogiat, et mõista nii kuidas (proksimaatsed mehhanismid) kui ka miks (ultimaatsed põhjused) organismid nii käituvad.

Levinud uurimismeetodid:

Vahetu ja pikaajaline vaatlus looduses
Kontrollitud katsed laboris
Fenotüübi ja geneetiliste seoste analüüs
Neurofüsioloogilised ja hormonaalsed mõõtmised
Matemaatilised mudelid ja simulatsioonid käitumise optimeerimiseks

Kokkuvõte

Käitumine on mitmekesine nähtus, mis hõlmab päritud ja õpitud komponente, refleksiivseid ja teadlikke reaktsioone ning sõltub närvi- ja hormoonsüsteemide koostööst. Õppimise ja sotsiaalse mõjuga muutub käitumine paindlikuks ja kohanemisvõimeliseks. Käitumise uurimine aitab meil mõista nii üksikute organismide igapäevaseid valikuid kui ka evolutsioonilisi strateegiaid, mis kujundavad liike läbi aja.