Õppimine: määratlus, tüübid, mälu ja aju-mehhanismid

Avasta õppimise määratlus, erinevad tüübid, mälu ja aju-mehhanismid — praktiline ja teaduslik ülevaade, mis selgitab kuidas aju õpib ja mälu tekib.

Õppimine on uute asjade aju sisse saamine. See tähendab püsiva käitumise või teadmiste muutust, mis tekib kogemuse või praktika kaudu. Õppimine hõlmab nii lihtsaid reflekside muutusi kui ka keerukaid oskusi, probleemide lahendamist, keelearendust ja sotsiaalseid käitumismustreid. Õppimine ei ole ainult informatsiooni talletamine — see nõuab ka võimet infot töödelda, seostada ja vajadusel ümber programmeerida.

On olemas mitmeid erinevaid õppimisviise:

1. Klassikaline konditsioneerimine: kui kaks stiimulit kohtuvad, õpib organism, et need on omavahel seotud.
2. Operantne konditsioneerimine: organism muudab oma käitumist, kui käitumisel on tagajärjed.
3. Mäng: pärilik mehhanism, mille abil imetajad kiirendavad noorukite õppimist.
4. Gestaltõpe: õppimine sisekaemuse kaudu
5. Imitatsioon, matkimine või vaatlusõpe: teiste käitumise jäljendamine.
6. Implicit learning ehk ebateadlikõppimine: õppimine, mis toimub ilma teadliku teadvustamata õppimisprotsessi.
7. Jälgimine: väga kiire varajase õppimise tüüp.

Mida need tüübid praktikas tähendavad

Klassikaline konditsioneerimine (nt Pavlovi koerte eksperimendid) näitab, kuidas neutraalne stiimul võib muutuda tingitud stiimuliks, kui see kombineerida regulaarselt mõne loomuliku reaktsiooni esilekutsujaga. Operantne konditsioneerimine rõhutab tagajärgi — preemia ja karistus kujundavad tulevast käitumist. Imitatsioon ja vaatlusõpe on eriti tähtsad inimese sotsiaalses arengus: lapsed õpivad palju jälgides ja matkides teiste käitumist.

Mälu ja õppimine

Õppimine ja mälu on lahutamatult seotud. Mälu jaguneb üldjoontes lühimäluks (sh töömälu) ja püsivamaks pikaajalise mäluks (deklaratiivne ehk faktiteadmine ja protseduuriline ehk oskused). Mõned õppimise vormid — näiteks klassikaline konditsioneerimine või harjumine — võivad tekitada lihtsamaid ja automaatsemaid mälestusi, samas kui keerukamate oskuste õppimine nõuab kordamist, tagasisidet ja sageli teadlikku tähelepanu.

Aju mehhanismid: sünapside ja võrgustike plastilisus

Õppimine on bioloogiliselt peamiselt seotud neuronite ja nende ühenduste — nn sünapside — muutumisega. Siin on mõned keskne protsessid:

• Sünaptiline plastilisus: tugevam või nõrgem sünapsiühendus sõltuvalt tegevusest ja kogemusest (näiteks pikaajaline potentsseerimine — LTP ja pikaajaline depressioon — LTD).
• Võrgustike ümberkujundamine: neuronivõrgustikud kasvavad, moodustavad uusi ühendusi ja vajadusel kärbivad üleliigseid ühendusi, et info töötlemine muutuks efektiivsemaks.
• Neurotransmitterid ja modulatsioon: glutamaat, dopamiin, atsetüülkoliin jt mõjutavad õppimise ja mälestuste tekkimist: dopamiin on seotud motivatsiooni ja tugevdatud õppetundidega, atsetüülkoliin aitab tähelepanu ja uue info kodeerimist.
• Hippokampus ja korteks: hippocampus mängib olulist rolli uute deklaratiivsete mälestuste ülesehitamisel ja nende konsolideerimisel pikkajaliselt talletatavateks kujutisteks, mida hiljem säilitab peamiselt ajukoorekihi võrgustik.
• Une tähtsus: uni aitab konsolideerida õpitud infot, üliõpilaste ja uuringute järgi soodustab sügav uni mälestuste tugevnemist.

Õppimine arengu ja teadvuse kontekstis

Õppimine võib toimuda kas teadlikult või teadvustamata. On tõendeid inimese käitumusliku õppimise kohta sünnieelselt: harjumist on täheldatud juba 32 rasedusnädalal, mis näitab, et kesknärvisüsteem on piisavalt arenenud ja ettevalmistatud õppimiseks ja mälu tekkimiseks juba väga varases arenguetapis. Varajane kogemus, näiteks loote ja imiku keskkond, mõjutab tugevalt hilisemat kognitiivset arengut.

Praktilised põhimõtted õppimise soodustamiseks

• Korduse ja jaotatud praktika efekt: lühikesed, korduvad õppesessioonid (spaced repetition) on tõhusamad kui pikk ja ühekordne kordamine.
• Tagasiside ja tõstutundlikkus: kiire ja selge tagasiside aitab vigadest õppida ja tugevdab korrektseid seoseid.
• Tähelepanu ja motivatsioon: tähelepanu suunamine ja sisemine motivatsioon (huvi, eesmärk) soodustavad info kodeerimist ja säilitamist.
• Emotsioonide ega mõju: tugevad emotsioonid võivad mälestusi kas tugevdada või moonutada; stressi ja läbipõlemise puhul halveneb õppimisvõime.
• Mitmekesine õppemeetod: kombineerides vaatlemist, praktikat, selgitamist ja õpetamist teisele inimesele, tihendub teadmiste mõistmine ja püsivus.

Õppimise häired ja vananemine

Mõned neuroloogilised seisundid mõjutavad õppimist ja mälu (näiteks amneesia, dementsus, traumajärgne ajuvigastus). Vananedes muutub sageli töömälu ja uute faktide omandamise tempo aeglasemaks, kuid pikaajalised teadmised ja oskused võivad püsida hästi, eriti kui neid regulaarselt kasutada.

Case Western University bioloogia ja biokeemia professori James Zulli sõnul on õppimine füüsiline protsess. Õppimine tähendab meie neuronite, ühenduste — nn sünapside — ja neuronivõrgustike muutmist, kasvu ja kärpimist kogemuste kaudu. See rõhutab, et õppimine ei ole lihtsalt "mõtlemine", vaid reaalsed struktuursed ja keemilised muutused ajus.

Kokkuvõttes on õppimine mitmetahuline nähtus, mis hõlmab erinevaid mehhanisme, sõltub arengutasemest, ajuplastilisusest, tähelepanust, motivatsioonist ja keskkonnast. Mõistes nii käitumuslikke kui ka neurobioloogilisi aluseid, saame valida tõhusamaid õppimisstrateegiaid ja toetada õppimist igas eas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on õppimine?

K: Millised on erinevad õppimise liigid?

K: Millal algab inimese käitumisõpe?

K: Kuidas kirjeldab James Zull õppimise füüsilist olemust?

Otsing