Milgrami eksperiment on nimi mitmetele vastuolulistele psühholoogiaeksperimentidele. Neid tegi Stanley Milgram 1960. aastatel. Milgram tahtis välja selgitada, kui lihtne on panna kedagi käske täitma, isegi kui need käsud lähevad vastuollu tema südametunnistusega. Tema eksperimendis käskis teadlane katsealusel anda teisele inimesele elektrilöögid, kuigi löögid olid võltsitud.

Tema üllatuseks tegi enamik katsealuseid kuni katse lõpuni nii, nagu neile öeldi, kuigi paljudele oli see raske. Eksperimenti on kordatud ja varieeritud palju kordi, kusjuures tulemused on olnud sarnased.

Katse kulg ja põhijooned

Algupärases "baas" ehk lähtekatse seadistuses osales umbes 40 vabatahtlikku meest, kes kutsuti Yale'i ülikooli laborisse osalema õppimise ja mälu uurimises. Osalejad said loosiga rolli "õpetaja" (teacher), samas kui "õppija" (learner) oli tegelikult koostööpartner (konföderaat). Katsealusel paluti luua vastuseid valides, ja iga vale vastus "õppijale" tähendas järgmise astme "elektrilööki" — löögid olid võltsitud, kuid õpetajale anti usutav šokimasin, millel olid pingetähised 15–450 volti.

Katsejärgne stsenaarium sisaldas järjest kasvavaid "šokkide" astmeid ning "õppija" hääl väljendas valu, proteste ja lõpuks vaiksust. Katsejuht (labori teadlane) kandis valget kitlit ja andis käsklusi jätkamiseks, näiteks: "Palun jätkake", "Katse nõuab, et te jätkaksite" või "Teil pole muud valikut, peate jätkama".

Tulemused ja statistika

Milgrami lähtekatses läks suur osa osalejatest üsna kaugele. Tüüpiliselt raporteeritakse, et umbes 65% (26/40) osalejatest andis viimaseks märgitud maksimaalse "450 V" puudutava valikus oleva šoki. Samuti on mainitud, et peaaegu kõik jätkasid vähemalt kuni umbes 300 V tasemeni. Need tulemused näitasid, et palju inimesi on valmis järgima autoriteetse isiku korraldusi isegi siis, kui nende tegevus võib teisele inimesele tõelist kahju tekitada (vähemalt osalejate tõlgenduses).

Selgitused ja teooriad

  • Agentseisund: Milgram pakkus, et eksperimendi osalejad sattusid "agentaalsesse seisundisse" (ingl. agentic state) — nad nägid end pigem eksperimendiadel vastutuse täitjatena, mitte iseseisvate moraalsete tegijatena, usaldades, et eksperimenti juht vastutab tagajärgede eest.
  • Samm-sammult eskaleerimine: väike esialgne nõue (madal šok) teeb hilisema suurema teo emotsionaalseks ja moralselt raskemaks peatada — inimene kohaneb järk-järgult tegevuse tegelikkusega.
  • Situatsioonilised tegurid: autoriteedi lähedus, akadeemiline keskkond (Yale'i maine), sotsiaalne surve ja olukorra raamistik suurendavad alluvust oluliselt võrreldes isiklike omadustega.

Muud variandid ja kordused

Milgram ise tegi mitmeid variatsioone (nt eksperimentaatori eemalolek, "õppija" füüsiline lähedus, käskude andmine tavainimese poolt jne). Tavaliselt vähendasid need variandid alluvuse määra, kuid mitte täielikult. Hiljem on eri kultuurides ja eri ajaperioodidel tehtud reproduktsioone ja sarnaseid uurimusi; tulemused varieeruvad, kuid üldine leid — et autoriteedijuhised võivad tugevalt mõjutada käitumist — on korduvalt täheldatud.

Eetilised vaidlused ja mõju teadusuuringutele

Milgrami katse tekitas tugevat eetilist kriitikat. Peamised probleemid olid:

  • laialdane pettus ja eksitamine (osalejad ei teadnud katse tegelikust eesmärgist ega sellest, et "õppija" ei saanud tegelikult šokki);
  • suur psühholoogiline stress ja emotsionaalne koormus osalejatele, kes uskusid, et nad võivad kedagi tõsiselt vigastada;
  • ebakindlus õigusest keelduda ja sellest, kas osalejad said piisavat järelsuhtlust (debriefing) ning nõusolekut mõistmaks riske.

Nende probleemide tõttu mõjutas Milgrami töö tugevasti teadusliku eetika arengut: hiljem kehtestati rangemad juhised uuritavate kaitseks, loodi uurimiseetikakomiteed (nt instituudi eetikakomitee/IRB) ja suurendati nõusoleku ning läbipaistvuse nõudeid psühholoogilistes katsetes.

Kriitika ja nüüdisvaated

Lisaks eetilistele etteheidetele on eksperimenti kritiseeritud ka metodoloogiliselt (nt valimi piiratuse tõttu, küsimused katse realismi ja üldistatavuse kohta). Mõned hilisemad uuringud on näidanud madalamaid alluvusmäära tasemeid või erinevusi sõltuvalt kultuurilisest kontekstist. Uuemates kordustes, näiteks Burgeri (2009) osaliselt replikatsioonis, kasutati eetilisi piiranguid (madalam maksimaalne "šokk", tugev järelsuhtlus) ning leiti, et inimesed on jätkuvalt valmis järgima autoriteete, kuid uuringute disain ja tasemed erinevad algsest Milgrami sättest.

Pärand ja tähendus

Milgrami eksperiment jääb psühholoogiaajalukku ühe olulisema ja vastuolulisema uurimusena inimkäitumisest alluvuse kontekstis. See rõhutas, kui tugev võib olla olukorra mõju isiklikule moraalile ja kuidas autoriteedile allumine võib viia inimeste käitumiseni, mida nad muidu ei sooviks. Samuti andis see tõuke reaalses maailmas autoriteedi kuritarvituse ja inimkatastroofide — näiteks sõjaliste või kollektiivsete ebaõigluste — mõistmiseks ning oluliseks õppetunniks eetiliste piiride kehtestamisel teadustöös.