Milgrami katse

Eksperiment

Osalejatele öeldi, et nad aitavad kaasa "õppeeksperimendis". Osaleja mängis "õpetaja" rolli, kus ta pidi esitama küsimusi "õppijale". Iga kord, kui õppija sai küsimuse valesti või jättis vastamata, pidi õpetaja vajutama lülitit, et anda õppijale elektrilöök. Pinge suurenes iga kord. Eksperimendi algses versioonis olid õpetaja ja õppija eraldi ruumides, kuid said üksteisega läbi seina rääkida.

Tegelikult olid elektrilöögid võltsitud. "Õppijad" olid tegelikult näitlejad, kes ainult teesklesid, et neil on valu. Kui "löögid" sagenesid, muutusid nende valuhüüded valusamaks. Nad protesteerisid, lõid vastu seina ja lõpetasid küsimustele vastamise. Lõpuks jõudsid šokid tasemeni, mis oleksid olnud surmavad, kui need oleksid olnud reaalsed. Sel hetkel jäi õppija vait.

Palju tehti selleks, et meelitada subjekte, et see oleks tõeline. Kohale jõudes öeldi neile, et näitleja on teine vabatahtlik ja et "õpetaja" ja "õppija" rollid otsustatakse juhuslikult, tõmmates paberilipikuid. Tegelikult oli mõlemal sedelil kirjas "õpetaja", nii et näitleja teeskles, et valis "õppija". Elektrilöögiaparaat tegi surisevat häält ja võis tegelikult anda kerge 45-voldise elektrilöögi. Õpetaja proovis seda enne eksperimendi algust.

Kui katsealune ("õpetaja") soovis igal ajal katse lõpetada, oli katse läbiviijal juhised, mida talle öelda. Need olid tuntud kui "verbaalsed tõuked". Eksperimendijuhendaja pidi kasutama järgmises järjekorras:

1. Palun jätkake.
2. Eksperiment nõuab, et te jätkaksite.
3. On absoluutselt oluline, et te jätkaksite.
4. Teil ei ole muud valikut, te peate edasi minema.

Eksperimendi läbiviijal lubati öelda veel mõned asjad. Näiteks kui katsealune küsis, kas õppijale ei tekita tõsiseid vigastusi, võis katsejuht öelda: "Kuigi löögid võivad olla valusad, ei ole püsivaid koekahjustusi, seega palun minge edasi."

Kui katsealune soovis pärast nelja peamise impulsi kasutamist siiski lõpetada, katkestati katse. Vastasel juhul katkestati katse pärast seda, kui katsealune oli kolm korda järjest saanud maksimaalse 450-voldise šoki.

Tulemused

Enne eksperimendi läbiviimist küsis Milgram neljateistkümnelt Yale'i ülikooli psühholoogiaüliõpilaselt, millised oleksid nende arvates tulemused. Keskmiselt arvasid üliõpilased, et 1,2% "õpetajatest" annab suurima elektrilöögi 450 volti. Tegelikult andis Milgrami esimeses katsesarjas 65% (26 osalejat 40-st) osalejatest lõpliku massiivse 450-voldise elektrilöögi ja kõik andsid vähemalt 300-voldise elektrilöögi.

Milgram leidis, et "õpetajatel" ilmnesid eksperimendi käigus stressi ja närvilisuse tunnused. Selle tunnusteks olid higistamine, värisemine, ulgumine ja urisemine. Kõik nad peatusid mingil hetkel, et eksperimenti kahtluse alla seada. Enamik jätkas pärast seda, kui eksperimentaator oli neid rahustanud.

Teised psühholoogid tegid oma versiooni Milgrami eksperimendist ja leidsid väga sarnaseid tulemusi.

Variatsioonid

Pärast algse katse kordamist proovisid Milgram ja teised teadlased erinevaid variante. Need hõlmasid järgmist:

• Mida kaugemal oli katsealune õppijast, seda tõenäolisemalt kuuletus katsealune. Variatsioonides, kus õppija oli samas ruumis, oli tõenäosus, et katsealune kuuletub vähem.
• Mida kaugemal katsealune eksperimenteerijast oli, seda väiksem oli tõenäosus, et katsealune kuuletub. Kui katsetaja andis korraldusi telefoni teel, kuuletus lõpuni vaid umbes 21% katsealustest. Mõned ainult teesklesid, et kuuletuvad.
• Esialgses versioonis kasutati subjektidena ainult mehi. Hilisemates versioonides leiti, et naised olid sama kuulekas kui mehed, kuigi nad näitasid rohkem stressi märke...
• Teine versioon toimus kuulsa Yale'i ülikooli asemel hoopis ühes tagahoovis asuvas kontoris. Katsealused kuuletusid vähem, kuid mitte palju vähem.
• Mitmes variatsioonis prooviti panna ruumi rohkem inimesi:
• Subjektiga liitus veel üks näitleja, kes mängis kuulekate assistentide rolli. See suurendas katsealuse kuulekuse tõenäosust.
• Teine variant tegi vastupidist. Katsealusega liitus näitleja, kes mängis assistendi rolli, kes küsitles ja pöördus eksperimendi vastu. See muutis katsealused harvemini kuuletuma.
• Teises katses anti katsealusele väike ülesanne, samal ajal kui näitleja sooritas elektrilöögid. Seda rolli teinud katsealused kuuletusid väga tõenäoliselt.

Tõlgendused

Milgram kirjutas eksperimendi kohta oma raamatus "Kuulekus autoriteedile: eksperimentaalne vaade". See avaldati 1974. aastal. Milgram pakkus välja kaks teooriat:

• Esimene neist on konformismi teooria. Selle mõte on, et inimesed kipuvad tegema seda, mida teised inimesed nende ümber teevad.
• Teine on agentide riigiteooria. See on idee, et inimesed muutuvad kuulekaks, kui nad näevad end "agentidena", kes teevad teise inimese tööd. Üks peamisi põhjusi, miks paljud katsealused jätkasid eksperimenti, oli see, et neile öeldi, et nad ei vastuta õppijale tekitatud kahju eest.

Milgrami eksperimente võivad osaliselt selgitada ka muud tegurid:

"[Inimesed] on õppinud, et kui eksperdid ütlevad neile, et midagi on korras, siis on see tõenäoliselt nii, isegi kui see ei tundu nii. Tegelikult väärib märkimist, et antud juhul oli eksperimentaatoril tõepoolest õigus: "šokkide" andmist oli õige jätkata - kuigi enamik katsealustest ei kahtlustanud selle põhjust".

Mõned teadlased väitsid, et eksperimendid ei anna täielikku vastust küsimusele, miks näiliselt normaalsed inimesed sõja ajal hirmutegusid toime panevad. Näiteks öeldi katsealustele, et šokid ei tekita õppijale suuremat kahju, samas kui need, kes põhjustasid selliseid sündmusi nagu holokaust, teadsid väga hästi, et nad panevad toime mõrva.

Popkultuur

Seda eksperimenti on popkultuuris korduvalt mainitud. Graafilises romaanis "V for Vendetta" ütles dr Surridge, et ta on eksperimendi tõttu kaotanud usu inimkonda. 2013. aastal toimus sellest konverents Nipissingi Ülikoolis Kanadas.