Milgrami eksperiment: Stanley Milgrami vastuoluline kuulekuse uuring (1960ndad)
Milgrami eksperiment: Stanley Milgrami 1960. aastate kuulekuse uuring, mis paljastas inimeste valmisoleku järgida autoriteeti, kus eetika ja empaatia piirid pandi proovile.
Milgrami eksperiment on nimi mitmetele vastuolulistele psühholoogiaeksperimentidele. Neid tegi Stanley Milgram 1960. aastatel. Milgram tahtis välja selgitada, kui lihtne on panna kedagi käske täitma, isegi kui need käsud lähevad vastuollu tema südametunnistusega. Tema eksperimendis käskis teadlane katsealusel anda teisele inimesele elektrilöögid, kuigi löögid olid võltsitud.
Tema üllatuseks tegi enamik katsealuseid kuni katse lõpuni nii, nagu neile öeldi, kuigi paljudele oli see raske. Eksperimenti on kordatud ja varieeritud palju kordi, kusjuures tulemused on olnud sarnased.
Katse kulg ja põhijooned
Algupärases "baas" ehk lähtekatse seadistuses osales umbes 40 vabatahtlikku meest, kes kutsuti Yale'i ülikooli laborisse osalema õppimise ja mälu uurimises. Osalejad said loosiga rolli "õpetaja" (teacher), samas kui "õppija" (learner) oli tegelikult koostööpartner (konföderaat). Katsealusel paluti luua vastuseid valides, ja iga vale vastus "õppijale" tähendas järgmise astme "elektrilööki" — löögid olid võltsitud, kuid õpetajale anti usutav šokimasin, millel olid pingetähised 15–450 volti.
Katsejärgne stsenaarium sisaldas järjest kasvavaid "šokkide" astmeid ning "õppija" hääl väljendas valu, proteste ja lõpuks vaiksust. Katsejuht (labori teadlane) kandis valget kitlit ja andis käsklusi jätkamiseks, näiteks: "Palun jätkake", "Katse nõuab, et te jätkaksite" või "Teil pole muud valikut, peate jätkama".
Tulemused ja statistika
Milgrami lähtekatses läks suur osa osalejatest üsna kaugele. Tüüpiliselt raporteeritakse, et umbes 65% (26/40) osalejatest andis viimaseks märgitud maksimaalse "450 V" puudutava valikus oleva šoki. Samuti on mainitud, et peaaegu kõik jätkasid vähemalt kuni umbes 300 V tasemeni. Need tulemused näitasid, et palju inimesi on valmis järgima autoriteetse isiku korraldusi isegi siis, kui nende tegevus võib teisele inimesele tõelist kahju tekitada (vähemalt osalejate tõlgenduses).
Selgitused ja teooriad
- Agentseisund: Milgram pakkus, et eksperimendi osalejad sattusid "agentaalsesse seisundisse" (ingl. agentic state) — nad nägid end pigem eksperimendiadel vastutuse täitjatena, mitte iseseisvate moraalsete tegijatena, usaldades, et eksperimenti juht vastutab tagajärgede eest.
- Samm-sammult eskaleerimine: väike esialgne nõue (madal šok) teeb hilisema suurema teo emotsionaalseks ja moralselt raskemaks peatada — inimene kohaneb järk-järgult tegevuse tegelikkusega.
- Situatsioonilised tegurid: autoriteedi lähedus, akadeemiline keskkond (Yale'i maine), sotsiaalne surve ja olukorra raamistik suurendavad alluvust oluliselt võrreldes isiklike omadustega.
Muud variandid ja kordused
Milgram ise tegi mitmeid variatsioone (nt eksperimentaatori eemalolek, "õppija" füüsiline lähedus, käskude andmine tavainimese poolt jne). Tavaliselt vähendasid need variandid alluvuse määra, kuid mitte täielikult. Hiljem on eri kultuurides ja eri ajaperioodidel tehtud reproduktsioone ja sarnaseid uurimusi; tulemused varieeruvad, kuid üldine leid — et autoriteedijuhised võivad tugevalt mõjutada käitumist — on korduvalt täheldatud.
Eetilised vaidlused ja mõju teadusuuringutele
Milgrami katse tekitas tugevat eetilist kriitikat. Peamised probleemid olid:
- laialdane pettus ja eksitamine (osalejad ei teadnud katse tegelikust eesmärgist ega sellest, et "õppija" ei saanud tegelikult šokki);
- suur psühholoogiline stress ja emotsionaalne koormus osalejatele, kes uskusid, et nad võivad kedagi tõsiselt vigastada;
- ebakindlus õigusest keelduda ja sellest, kas osalejad said piisavat järelsuhtlust (debriefing) ning nõusolekut mõistmaks riske.
Nende probleemide tõttu mõjutas Milgrami töö tugevasti teadusliku eetika arengut: hiljem kehtestati rangemad juhised uuritavate kaitseks, loodi uurimiseetikakomiteed (nt instituudi eetikakomitee/IRB) ja suurendati nõusoleku ning läbipaistvuse nõudeid psühholoogilistes katsetes.
Kriitika ja nüüdisvaated
Lisaks eetilistele etteheidetele on eksperimenti kritiseeritud ka metodoloogiliselt (nt valimi piiratuse tõttu, küsimused katse realismi ja üldistatavuse kohta). Mõned hilisemad uuringud on näidanud madalamaid alluvusmäära tasemeid või erinevusi sõltuvalt kultuurilisest kontekstist. Uuemates kordustes, näiteks Burgeri (2009) osaliselt replikatsioonis, kasutati eetilisi piiranguid (madalam maksimaalne "šokk", tugev järelsuhtlus) ning leiti, et inimesed on jätkuvalt valmis järgima autoriteete, kuid uuringute disain ja tasemed erinevad algsest Milgrami sättest.
Pärand ja tähendus
Milgrami eksperiment jääb psühholoogiaajalukku ühe olulisema ja vastuolulisema uurimusena inimkäitumisest alluvuse kontekstis. See rõhutas, kui tugev võib olla olukorra mõju isiklikule moraalile ja kuidas autoriteedile allumine võib viia inimeste käitumiseni, mida nad muidu ei sooviks. Samuti andis see tõuke reaalses maailmas autoriteedi kuritarvituse ja inimkatastroofide — näiteks sõjaliste või kollektiivsete ebaõigluste — mõistmiseks ning oluliseks õppetunniks eetiliste piiride kehtestamisel teadustöös.
Milgrami katse reklaam
Eksperiment
Osalejatele öeldi, et nad aitavad kaasa "õppeeksperimendis". Osaleja mängis "õpetaja" rolli, kus ta pidi esitama küsimusi "õppijale". Iga kord, kui õppija sai küsimuse valesti või jättis vastamata, pidi õpetaja vajutama lülitit, et anda õppijale elektrilöök. Pinge suurenes iga kord. Eksperimendi algses versioonis olid õpetaja ja õppija eraldi ruumides, kuid said üksteisega läbi seina rääkida.
Tegelikult olid elektrilöögid võltsitud. "Õppijad" olid tegelikult näitlejad, kes ainult teesklesid, et neil on valu. Kui "löögid" sagenesid, muutusid nende valuhüüded valusamaks. Nad protesteerisid, lõid vastu seina ja lõpetasid küsimustele vastamise. Lõpuks jõudsid šokid tasemeni, mis oleksid olnud surmavad, kui need oleksid olnud reaalsed. Sel hetkel jäi õppija vait.
Palju tehti selleks, et meelitada subjekte, et see oleks tõeline. Kohale jõudes öeldi neile, et näitleja on teine vabatahtlik ja et "õpetaja" ja "õppija" rollid otsustatakse juhuslikult, tõmmates paberilipikuid. Tegelikult oli mõlemal sedelil kirjas "õpetaja", nii et näitleja teeskles, et valis "õppija". Elektrilöögiaparaat tegi surisevat häält ja võis tegelikult anda kerge 45-voldise elektrilöögi. Õpetaja proovis seda enne eksperimendi algust.
Kui katsealune ("õpetaja") soovis igal ajal katse lõpetada, oli katse läbiviijal juhised, mida talle öelda. Need olid tuntud kui "verbaalsed tõuked". Eksperimendijuhendaja pidi kasutama järgmises järjekorras:
- Palun jätkake.
- Eksperiment nõuab, et te jätkaksite.
- On absoluutselt oluline, et te jätkaksite.
- Teil ei ole muud valikut, te peate edasi minema.
Eksperimendi läbiviijal lubati öelda veel mõned asjad. Näiteks kui katsealune küsis, kas õppijale ei tekita tõsiseid vigastusi, võis katsejuht öelda: "Kuigi löögid võivad olla valusad, ei ole püsivaid koekahjustusi, seega palun minge edasi."
Kui katsealune soovis pärast nelja peamise impulsi kasutamist siiski lõpetada, katkestati katse. Vastasel juhul katkestati katse pärast seda, kui katsealune oli kolm korda järjest saanud maksimaalse 450-voldise šoki.
Tulemused
Enne eksperimendi läbiviimist küsis Milgram neljateistkümnelt Yale'i ülikooli psühholoogiaüliõpilaselt, millised oleksid nende arvates tulemused. Keskmiselt arvasid üliõpilased, et 1,2% "õpetajatest" annab suurima elektrilöögi 450 volti. Tegelikult andis Milgrami esimeses katsesarjas 65% (26 osalejat 40-st) osalejatest lõpliku massiivse 450-voldise elektrilöögi ja kõik andsid vähemalt 300-voldise elektrilöögi.
Milgram leidis, et "õpetajatel" ilmnesid eksperimendi käigus stressi ja närvilisuse tunnused. Selle tunnusteks olid higistamine, värisemine, ulgumine ja urisemine. Kõik nad peatusid mingil hetkel, et eksperimenti kahtluse alla seada. Enamik jätkas pärast seda, kui eksperimentaator oli neid rahustanud.
Teised psühholoogid tegid oma versiooni Milgrami eksperimendist ja leidsid väga sarnaseid tulemusi.
Variatsioonid
Pärast algse katse kordamist proovisid Milgram ja teised teadlased erinevaid variante. Need hõlmasid järgmist:
- Mida kaugemal oli katsealune õppijast, seda tõenäolisemalt kuuletus katsealune. Variatsioonides, kus õppija oli samas ruumis, oli tõenäosus, et katsealune kuuletub vähem.
- Mida kaugemal katsealune eksperimenteerijast oli, seda väiksem oli tõenäosus, et katsealune kuuletub. Kui katsetaja andis korraldusi telefoni teel, kuuletus lõpuni vaid umbes 21% katsealustest. Mõned ainult teesklesid, et kuuletuvad.
- Esialgses versioonis kasutati subjektidena ainult mehi. Hilisemates versioonides leiti, et naised olid sama kuulekas kui mehed, kuigi nad näitasid rohkem stressi märke...
- Teine versioon toimus kuulsa Yale'i ülikooli asemel hoopis ühes tagahoovis asuvas kontoris. Katsealused kuuletusid vähem, kuid mitte palju vähem.
- Mitmes variatsioonis prooviti panna ruumi rohkem inimesi:
- Subjektiga liitus veel üks näitleja, kes mängis kuulekate assistentide rolli. See suurendas katsealuse kuulekuse tõenäosust.
- Teine variant tegi vastupidist. Katsealusega liitus näitleja, kes mängis assistendi rolli, kes küsitles ja pöördus eksperimendi vastu. See muutis katsealused harvemini kuuletuma.
- Teises katses anti katsealusele väike ülesanne, samal ajal kui näitleja sooritas elektrilöögid. Seda rolli teinud katsealused kuuletusid väga tõenäoliselt.
Tõlgendused
Milgram kirjutas eksperimendi kohta oma raamatus "Kuulekus autoriteedile: eksperimentaalne vaade". See avaldati 1974. aastal. Milgram pakkus välja kaks teooriat:
- Esimene neist on konformismi teooria. Selle mõte on, et inimesed kipuvad tegema seda, mida teised inimesed nende ümber teevad.
- Teine on agentide riigiteooria. See on idee, et inimesed muutuvad kuulekaks, kui nad näevad end "agentidena", kes teevad teise inimese tööd. Üks peamisi põhjusi, miks paljud katsealused jätkasid eksperimenti, oli see, et neile öeldi, et nad ei vastuta õppijale tekitatud kahju eest.
Milgrami eksperimente võivad osaliselt selgitada ka muud tegurid:
"[Inimesed] on õppinud, et kui eksperdid ütlevad neile, et midagi on korras, siis on see tõenäoliselt nii, isegi kui see ei tundu nii. Tegelikult väärib märkimist, et antud juhul oli eksperimentaatoril tõepoolest õigus: "šokkide" andmist oli õige jätkata - kuigi enamik katsealustest ei kahtlustanud selle põhjust".
Mõned teadlased väitsid, et eksperimendid ei anna täielikku vastust küsimusele, miks näiliselt normaalsed inimesed sõja ajal hirmutegusid toime panevad. Näiteks öeldi katsealustele, et šokid ei tekita õppijale suuremat kahju, samas kui need, kes põhjustasid selliseid sündmusi nagu holokaust, teadsid väga hästi, et nad panevad toime mõrva.
Popkultuur
Seda eksperimenti on popkultuuris korduvalt mainitud. Graafilises romaanis "V for Vendetta" ütles dr Surridge, et ta on eksperimendi tõttu kaotanud usu inimkonda. 2013. aastal toimus sellest konverents Nipissingi Ülikoolis Kanadas.
Otsige