Holokaust, mida mõnikord nimetatakse šoaks (heebrea keeles: השואה), oli genotsiid, mille käigus natslik Saksamaa ja selle liitlased tapsid süstemaatiliselt miljoneid inimesi Teise maailmasõja ajal. Umbes kuus miljonit juuti hukkus, samuti hinnanguliselt viis miljonit teist inimest, keda natsid pidasid „vähemväärtuslikeks“ või poliitiliselt ohtlikeks — peamiselt slaavlased, kommunistid, romad/roomlased, puuetega inimesed, homoseksuaalid ja Jehoova tunnistajad. Need ohvrid koguti kokku, sunniti elama getodesse, saadeti koonduslaagritesse tööle või otse laagrisse hukatuks ning paljud viidi surma gaasikambritesse. Juudid olid sunnitud kandma kollast Taaveti tähte, mis on juutluse tuntud sümbol ja mida natsid kasutasid identifitseerimiseks ja marginaliseerimiseks.

Taust ja ideoloogia

Natslik ideoloogia põhines tugeval antisemitismil, rassilisel hierarhial ning autoritaarsel riigikorraldusel, mis õigustas vägivalla ja vägivallatööriistade kasutamist „riigi hüvanguks“. Antisemiitlikud seadused, diskrimineerimine ja riiklik retoorika eskaleerisid 1930. aastate lõpul ja viivad lõpuks organiseeritud genotsiidi juurde. 1942. aastal toimunud Wannsee konverentsil koordineeriti juutide pealetuleku ja „Lõpliku lahenduse“ (saksakeelne termin Endlösung) rakendamist Euroopas.

Kuidas holokaust toimus

  • Getod: Suurlinnades loodi juutidele ja muudele sihtrühmadele eraldatud linnaosad, kus elutingimused olid ülekoormatud, alatoidetud ja haiguste levik suur.
  • Massišutid ja Einsatzgruppen: Saksa sõjaväeüksused ja julgeolekujõud korraldasid massilisi tulistamisi eelkõige Ida-Euroopas, kus küüditati ja tapeti kandesuhteid arvestamata suuri inimhulkasid.
  • Deportatsioonid: Getodest ja okupatsiooni aladelt saadeti inimesi rongidega koondus- ja surmalaagritesse.
  • Koondus- ja surmalaagrid: Mõned laagrid (näiteks Auschwitz-Birkenau, Treblinka, Sobibor, Belzec, Chelmno, Majdanek) olid spetsiaalselt mõeldud massiliseks tapmiseks; teised kombineerisid sunnitööd, näljutamist ja tapmist.
  • Meditsiinilised kuriteod ja selekteerimine: Laagrites tehti mõnikord „selekteerimist“, mille käigus valiti välja töövõimelised ja saati teised otse hukkamiseks; samuti viidi läbi ebaeetilisi meditsiinikatseid.

Ohvrite arv ja mõjud

Holokausti ohvrite arve on sageli hinnanguline ja varieerub allikate lõikes, kuid üldtunnustatud hinnang näeb ette umbes kuus miljonit juudi surma ning mitme miljoni mittejuhusliku rühma kaotus. Ohvrite hulka kuulusid nii mehed, naised kui lapsed — paljud pered hävitati täielikult. Mõjud olid laialdased:

  • Demograafilised muutused: Juudi kogukonnad Kesk- ja Ida-Euroopas vähenesid katastroofiliselt.
  • Kultuuriline ja teaduslik kahju: hävisid kogukonnad, keeleline ja religioosne pärand, samuti paljude kultuuritegelaste ja teadlaste elu ja töö.
  • Psühholoogiline mõju: ellujäänute ja nende järeltulijate traumad ning sotsiaalsed tagajärjed olid ja on püsivad.

Järeldused, õigus ja mälestus

Pärast sõda püüti natsirežiimi kuritegude eest vastutust selgitada, näiteks Nürnbergi protsessid ja hilisemad kohtuasjad (nt Adolf Eichmanni kohtuprotsess 1961. aastal). Paljud süüdlased said karistuse, kuid suur osa kuritegudest jäi algselt avastamata või karistamata.

Tänapäeval on holokausti mälestamine ja haridus oluline osa rahvusvahelisest inimõiguste õpetusest. Paljudes riikides on loodud muuseume, memoriaale ja õppekavasid, et hoida mälestust ellu ning selgitada genotsiidi tagamaid ja ohte. Samuti on holokausti eitamine ja relativiseerimine laialdaselt hukka mõistetud; teatud riikides on selline tegevus seadusega keelatud.

Pikaajalised tagajärjed

  • Põgenemine ja ümberasumine: Sõjajärgsetes perioodides tekkis hulgaliselt pagulasi ja sunniviisilisi ümberasujate laagreid; osa ellujäänuid emigreerus, sh Palestiina/ouvera (hilisem Iisrael) ning Ameerikasse ja Aafrikasse.
  • Rahvusvaheline õigus: Holokaust kiitis oluliselt tugevdas rahvusvahelisi inimsusevastaseid norme ja aitas kaasa Genotsiidi kuriteo mõiste ja rahvusvaheliste kohtute arengule.
  • Mälestus ja haridus: Holokausti õpetamine on muutunud oluliseks vahendiks äärmusluse, rassismi ja antisemitismi ennetamiseks.

Miks mäletada?

Holokaust näitab, kuidas diskrimineeriv ideoloogia, poliitiline radikaliseerumine ja õigussüsteemi lagunemine võivad viia massiliste inimõiguste rikkumisteni. Mälestamine ja haridus aitavad mõista, miks sallivus, demokraatia, õigusriik ja inimõigused on olulised, et selliseid tragöödiaid enam ei korduks.