Auschwitz (Oświęcim) — koondus- ja hävituslaagri ülevaade

Hävituslaagrid erinesid koonduslaagritest. Alates 1940. aastast rajasid natsid umbes 150 koonduslaagrit ja veel palju alllaagreid. Natside Saksamaal oli aga ainult kuus hävituslaagrit, mis asusid kõik Ida-Euroopas:

• Auschwitz II (Birkenau)

·          

• Sobibór
• Majdanek
• Bełżec
• Treblinka
• Chelmno

Hävituslaagrites tapeti peaaegu kõik kohe pärast laagrisse jõudmist. Natsid tapsid nendes surmalaagrites umbes 3,0-3,5 miljonit inimest. 90% neist olid juudid.

Iga päev tõid natsivõimud Auschwitzi rongidega palju vange. Laagri SS-arstid jagasid need vangid kolme rühma. Seda nimetati "selektsiooniks". Selektsioon oli see, kuidas SS otsustas, millisesse Auschwitzi laagrisse iga vang läheb.

Surm

Enamik Auschwitzi saadetavaid vange valiti surma. See tähendab, et SS otsustas, et nad tuleb kohe tappa. Tavaliselt pani SS sellesse rühma kõik lapsed, enamiku naisi, kõik eakad inimesed, inimesed, kes nägid välja haiged, ja inimesed, kes nägid välja, et nad ei suuda töötada. SS-i valvurid viisid need inimesed otse Auschwitzi gaasikambrisse ja tapsid nad mürkgaasiga. Nad kasutasid vesiniktsüaniidi, üht tüüpi mürkgaasi, mida nimetatakse verevahenditeks. Nad nimetasid seda mürkgaasi ZyklonB. See gaas oli väga tõhus viis vangide tapmiseks ja võis tappa kõik, kes sellega kokku puutusid, 20 minuti jooksul.

Primo Levi, Auschwitzi üle elanud vang, kirjutas hiljem sellest, millised olid valikud:

Vähem kui kümne minutiga olid kõik sobivad [terved] mehed koondunud rühma. [I]n [SS-varitsuse] kiire ja kokkuvõtlik valik oli igaühe kohta tehtud otsus, kas ta oli võimeline või mitte [Kolmanda] Reichi heaks kasulikult töötama..... [W]e teame, et meie [rühmast] ei sisenenud [laagritesse] rohkem kui üheksakümmend kuus meest ja kakskümmend üheksa naist ning et kõigist teistest, keda oli üle viiesaja, ei olnud kaks päeva hiljem elus ükski...

 

Nii kadusid hetkega meie naised, meie vanemad, meie lapsed. Me nägime neid lühikest aega ähmase massina lava teises otsas; siis ei näinud me enam midagi.

Sundtöö

SS valis orjatöölisteks mõned tugevad, terved inimesed. Nad töötasid Auschwitz I-s, IG Farbeni tehases Auschwitz III-s ja all-laagrites asuvates laskemoonatehastes. Andmed ütlevad, et aastatel 1940-1945 töötas orjatöölistena umbes 405 000 inimest, kellest umbes 84% (340 000) suri.

Saksa ettevõtja Oskar Schindler päästis Poolast umbes 1000 juuti. Ta saatis nad oma tehasesse ja need juudid jäid ellu.

Erilised töökohad

SS-ametnikud valisid välja kolmanda rühma inimesi, keda nad võisid kasutada eritöödeks või meditsiinilisteks katsetusteks. Näiteks:

• Üks laagri arstidest, Joseph Mengele, tundis huvi kaksikute ja päkapikkude vastu. SS saatis need inimesed laagri "haiglasse", et Mengele saaks nende peal meditsiinilisi katseid teha.
• SS valis mõned inimesed, kes aitasid teisi vange valvata. Sageli valisid nad selleks tööks vägivaldseid kurjategijaid. Neid inimesi kutsuti "kapos".
• SS valis ka mõned inimesed, kes töötasid gaasikambrites ja krematooriumides ning nende ümbruses. Neid inimesi nimetati Sonderkommando.

Kapos ja Sonderkommandod võimaldasid väikesel arvul SS-varrukal kontrollida kümneid tuhandeid Auschwitzi vange. Kokku töötas Auschwitzis umbes 7000 SS-liiget. ^{lk 40}.

Auschwitz I

Auschwitz I oli kõigi Auschwitzi kompleksis asuvate laagrite kontor.

Natsid hoidsid Auschwitzis vange 14. juunist 1940 kuni 27. jaanuarini 1945.^{lk. 128}

Vangid

Auschwitz I esimesed vangid olid 728 inimest Poolast. Üks neist vangidest oli Kazimierz Albin. Ta elas Auschwitzi üle. Hiljem kirjutas ta sellest, kuidas algas esimene päev Auschwitzis:

[W]e pidime rivistuma viies reas... [SS-vaht] Frizsch teatas: "See on Auschwitzi koonduslaager... Igasugune vastupanu või sõnakuulmatus karistatakse halastamatult. Igaüks, kes ei allu ülemustele või üritab põgeneda, mõistetakse surma. Noored ja terved inimesed ei ela siin kauem kui kolm kuud. Preestrid üks kuu, juudid kaks nädalat. Väljapääsu on ainult üks - läbi krematooriumi korstnate."

Järgnesid 48 homoseksuaalset meest Saksamaalt. Seejärel saabusid vangidena juudid.

Aastatel 1940-1941 oli Auschwitz I-s igal ajal 13 000-16 000 vangi. 1942. aastaks oli neid 20 000. Enamik neist vangidest ei olnud juudid, sest enamik juudi vange saadeti Auschwitz II-sse.

Auschwitzis pidid vangid tegema oma vormiriietusele märgid, mis näitasid, miks nad Auschwitzi saadeti. Näiteks pidid juudi vangid õmblema oma riietele kaks kollast kolmnurka Taaveti tähe kujul. Homoseksuaalsed inimesed pidid oma riietele õmblema roosa kolmnurga. SS andis igale vangile ka seerianumbri ja tätoveeris selle numbri vangide kehale. SS ei kutsunud vange kunagi nende nimede, vaid ainult numbrite järgi.

Elutingimused Auschwitz I-s olid väga halvad. Vangid said väga vähe toitu. Puudusid sanitaarsüsteemid, mis muutis haiguste leviku lihtsaks. Paljud vangid surid haigustesse, nälga ja surnuks külmumise tõttu.

Pühapäeviti pidid kinnipeetavad koristama oma barakke ja neil lubati duši all käia.

Karistused ja piinamine

SS ehitas mitmesuguseid ruume, mis olid mõeldud vangide karistamiseks ja piinamiseks. Nende hulka kuulusid:

• Seisvad rakud: Need olid 1,5 ruutmeetri suurused ruumid. SS hoidis ühes sellises ruumis nelja inimest. Ruumid olid nii väikesed, et vangid pidid kogu öö seisma. Siis pidid nad päeval töötama.
• Nälgimisrakud: SS lukustas vangid nendesse ruumidesse ning ei andnud neile vett ega toitu. Nad jätsid kinnipeetavad dehüdratsiooni või nälga surema.
• Suffotseeruvad rakud: Need olid ainult ühe väikese aknaga ruumid. SS lukustas paljud vangid nendesse ruumidesse. Kui vangid hingasid toas hapnikku sisse, jäi hapnikku üha vähemaks. Lõpuks jäi ruumi nii vähe hapnikku, et vangid lämbusid.

Mõnikord sidus SS kinnipeetava käed selja taha ja riputas ta randmete külge. See murdis inimese õlaliigeseid. SS jättis vangid nii rippuma tundideks või päevadeks, mõnikord kuni vangide surmani.

SS riputas ka mõned vangid kaela, et nad sureksid aeglaselt ja piinarikkalt.

Gaasikambrid

SS proovis 3. septembril 1941 esimest korda tappa vange Zyklon B-ga Auschwitz I-s.

Esimeses katses kasutas SS Zyklon B 600 Nõukogude Liidu sõjavangi ja umbes 250 poolakate peal. ^{lk 88} Kui gaas tappis need vangid, siis SS mõistis, et Zyklon B-ga saab inimesi palju kiiremini tappa kui nende mahalaskmisega. Nad ehitasid gaasikambri, kus nad võisid korraga tappa üle 700 inimese. ^{lk. 160} Nad ehitasid ka krematooriumi laagri 11. plokki. ^{lk. 160}

Aastatel 1941-1942 tappis SS selles gaasikambris umbes 60 000 inimest. Pärast 1942. aastat tegid nad gaasikambrist õhutõrje varjualuse, kuhu SS-i liikmed varjusid, kui liitlaste lennukid pommitasid läheduses. ^{lk. 123-124.}

Tänapäeval on gaasikamber endiselt olemas. See on ümber ehitatud, kasutades selle originaalosi. Nüüd on see osa Auschwitzi muuseumist.

Naisvangid

26. märtsil 1942 saatis SS esimesed naisvangid Auschwitzi.

Umbes 1941. aasta märtsist kuni 1945. aasta jaanuarini tegi natsidoktor Carl Clauberg Auschwitzis paljude naiste peal meditsiinilisi katseid. Ta tahtis leida viisi, kuidas steriliseerida miljoneid inimesi võimalikult lihtsalt ja kiiresti. Ta proovis naisvangide steriliseerimiseks kasutada röntgenkiirgust, kirurgiat ja ravimeid. Natside plaan oli vabaneda kõigist, kes ei olnud "aarialased". Selle plaani osana steriliseerisid natsid paljusid inimesi, et nad ei saaks saada lapsi, kes ei olnud "aarialased"." ^{lk. 73}

1943. aastal andis Heinrich Himmler SS-ile käsu luua Auschwitzis bordell. Mittejuudi naisvange sunniti bordellis töötama. Natside jaoks olulised vangid, nagu kapo ja kokad, said bordelli kasutada tasu eest. Heinrich Himmler käskis ka homoseksuaalsetel vangidel külastada bordelli iga nädal. Ta arvas, et see "ravib" neid homoseksuaalsusest.

Johanna Langefeld, Maria Mandel ja Elisabeth Volkenrath vastutasid Auschwitzi naisvangide eest.

Dr. Mengele

Kurjategija Joseph Mengele tegi meditsiinilisi katseid paljude kinnipeetavate, eriti kaksikute, päkapikkude ja füüsilise puudega inimeste peal. Kõik need katsed olid väga jõhkrad ja valusad. Näiteks kastreeris Mengele mõned vangid ilma anesteetikumi kasutamata. Paljud naised ja mehed surid nende katsete käigus.

Mengele juhtis ka Auschwitzi laagri "haiglat". See ei olnud nagu tavaline haigla. Seal töötasid vangid, kes olid arstid, nagu Gisella Perl. Nad püüdsid aidata haigeid või vigastatud vange, kuid neil ei olnud ravimeid ega meditsiinitarbeid, isegi mitte puhtaid sidemeid ega jooksvat vett. Kui patsiendid ei paranenud kiiresti, saatis Mengele nad gaasikambrisse või natsid tapsid nad, süstides neile fenooli.

Auschwitz II (Birkenau)

Auschwitz II oli Auschwitzi surmalaager. Seda kutsuti ka Birkenau (hääldatakse "BEER-kin-now"), mis tähendab "kasemets" (mets). Tänapäeval nimetatakse Birkenau sageli lihtsalt "Auschwitziks".

Natsid alustasid Auschwitz II ehitamist 1941. aasta oktoobris, sest Auschwitz I hakkas liiga täis saama. Selleks ajaks oli Adolf Hitler otsustanud tappa kogu juudi rahva. Natsid nimetasid seda plaani "lõplikuks lahenduseks". Varsti pärast selle ehitamist andis Heinrich Himmler käsu kasutada Auschwitz II tapakeskusena. Selle eesmärk oleks olnud tappa kõik sinna saadetud vangid.

Auschwitz II-s oli neli gaasikambrit. Natsid tegid gaasikambritest dušid. Nad veensid vange, et nad lähevad gaasikambritesse duši alla. ^{lk 160} Siis lasid nad gaasikambritesse Zyklon B ja tapsid kõik seal viibijad. Surnukehad põletati Auschwitz II neljas krematooriumis tuhaks. ^{lk 160}

Auschwitz II oli suurim surmalaager, mida Natsi-Saksamaa haldas holokausti ajal. SS tappis Auschwitzis rohkem inimesi kui üheski teises natside surmalaagris. SS ehitas Auschwitz II gaasikambrid nii, et sinna mahtus korraga 2000 inimest. See tähendas, et nad suutsid iga 30 minuti järel tappa gaasikambrites umbes 2000 inimest.

Auschwitz III (Monowitz)

Auschwitz III kandis ka nime Monowitz (hääldatakse "MOW-no-vitz"). Monowitzis ja selle ümber asuvates 48 alllaagris töötasid vangid orjatena IG Farbeni tehases ja tehastes, mis valmistasid relvi Saksa armee jaoks. ^{lk 53}.

IG Farbeni tehas Monowitzis avati 1941. aastal. Oktoobriks 1942 olid vangid sunnitud ehitama Monowitzi laagrit, et orjatöölised saaksid seal elada. IG Farben maksis laagri ehitamise eest. See tegi Monowitzist ajaloo esimese koonduslaagri, mille eest maksis ja ehitas eraettevõte. ^{lk 53.}

Aastatel 1941-1945 töötas IG Farbeni tehases umbes 35 000 vangi. Seitse kümnest vangist (umbes 25 000) suri nälga, haigustesse ja sunnitud raskesse töösse. ^{lk 51, 53,} 55. Keskmine vang elas pärast Monowitzisse saatmist vaid kolm kuud. ^{lk 56.}

IG Farbeni tehase juhid püüdsid alati panna kinnipeetavaid rohkem töötama. Sageli ähvardasid nad vange, öeldes, et nad saadetakse gaasikambrisse, kui nad ei tööta rohkem. ^{lk 56} Iga kuu suri 20% tehase orjatöölistest (iga viies) või saadeti gaasikambrisse.

Kuni 1943. aasta suveni oli Rudolf Höss Auschwitzi komandör. ^{s. 193} Pärast teda said laagri komandöriks Arthur Liebehenschel ja Richard Baer.

Pärast Teist maailmasõda kirjutas Höss autobiograafia. Ta esitas palju üksikasju Auschwitzi laagrite kohta. Nürnbergi kohtuprotsessil sai ta surmanuhtluse. Ta poodi Auschwitz I krematooriumi ees.

1943. aastaks oli Auschwitzi laagrites moodustunud palju vastupanurühmi. Need olid rühmad, kes püüdsid natside vastu võidelda, ükskõik millisel viisil.

Vastupanuliikumise rühmad aitasid mõnedel vangidel Auschwitzist põgeneda. Need inimesed tõid maailmale teavet Auschwitzis toimuvate tapmiste kohta.

Kui aga üks vang põgenes, tappis SS palju teisi vange. Mõnikord tõid nad põgenenud vangide pereliikmed Auschwitzi. SS tegi neid asju selleks, et teised vangid ei üritaks põgeneda. Kokku üritas Auschwitzi kolmest erinevast laagrist põgeneda umbes 700 vangi. Neist 700-st õnnestus põgeneda umbes 300-l.

Mõned Sonderkommando liikmed Auschwitzis võitlesid SS-i vastu. Näiteks 1944. aastal õhkisid mõned Sonderkommando liikmed Auschwitzis ühe laagri krematooriumi.

Ka 1944. aastal tegid Sonderkommando liikmed Auschwitzi sees salaja fotosid. Need on ainsad pildid, mis näitavad Auschwitzis toimuvaid massimõrvu. Poola vastupanuliikumise liikmed aitasid neid fotosid laagrist välja viia.

Teave

Liitlased said teavet Auschwitzi laagrite kohta aastatel 1941-1944. Siiski ei uskunud nad, et Auschwitzis tapeti nii palju inimesi. Siis põgenesid Auschwitzist kaks inimest, Rudolf Vrba ja Alfred Wetzler. Nad kirjutasid aruandeid Auschwitzis toimuva kohta. Nendest aruannetest said liitlaste juhid 1944. aasta keskel teada tõe Auschwitzi kohta.

1944. aasta jooksul olid liitlaste lennukid teinud mõned fotod sellest piirkonnast, sealhulgas Auschwitzist. Kuid keegi ei uurinud neid fotosid. Esimest korda vaatas keegi neid fotosid hoolikalt 1970. aastatel.

Ühel ajal kavatsesid liitlased laagreid pommitada. Kuid nad otsustasid seda mitte teha, sest nad ei tahtnud ühtegi vangi tappa. Tegelikult viskasid mõned lennukid pomme lähedalasuvatele sõjalistele sihtmärkidele. Üks pomm langes laagrile. See tappis 315 vangi ja vigastas veel 1425 vangi.

Inimesed vaidlevad ikka veel selle üle, mida liitlased oleksid võinud teha, et päästa Auschwitzis rohkem vange.

1944. aasta lõpuks oli Punaarmee Auschwitzi lähedal. SS lõhkus Birkenau gaasikambreid, et varjata oma tegusid. Nad hävitasid ka paljud teised hooned ja dokumendid. ^{lk 125-127.} 17. jaanuaril 1945 hakkasid SS-laagrite valvurid Auschwitzist lahkuma. Nad sundisid enam kui 58 000 vangi marssima lääne poole Gliwice või Wodzilaw linnadesse. Nendesse linnadesse jõudes veeti nad rongidega Saksamaa koonduslaagritesse. Nad jätsid maha ainult need, kes ei saanud marssida. Umbes 38 000 vangi hukkus sundmarsil. ^{lk. 125-127.}

27. jaanuaril 1945 jõudsid Punaarmee 322. jalaväeüksuse sõdurid Auschwitzi. Nad leidsid ja vabastasid umbes 7500 vangi. ^{lk 128}

Keegi ei tea täpselt, kui palju inimesi Auschwitzis või teistes natsilaagrites suri. SS pidas küll arvestust, kuid hävitas enamiku neist.

Ajaloolased on kasutanud mitmeid erinevaid viise, kuidas hinnata, kui palju inimesi Auschwitzis suri. Näiteks on uuritud, mida tunnistajad Nürnbergi kohtuprotsessil ütlesid. Mõned Auschwitzi üle elanud inimesed aitasid samuti hinnata, kui palju inimesi seal suri.

Sellegipoolest on paljud erinevad inimesed ja valitsused selles küsimuses eriarvamusel:

• Nõukogude Liidu ja Poola kommunistlikud valitsused väitsid, et Auschwitzis hukkus 4 miljonit inimest^{. 132–133}
• Rudolf Höss ütles, et seal hukkus 2,5-3 miljonit inimest Hiljem kirjutas ta, et tegi vea, öeldes, et "arv kaks ja pool miljonit [on] liiga suur".
• Adolf Eichmann ütles, et hukkunute arv oli 2 miljonit.
• 1983. aastal oli prantsuse teadlane George Wellers üks esimesi inimesi, kes kasutas natside küüditamiste andmeid, et hinnata Auschwitzis hukkunute arvu. Tema arvutuste kohaselt hukkus 1,613 miljonit inimest, sealhulgas 1,42 miljonit juuti ja 146 000 poolakat.
• Umbes samal ajal kasutas Franciszek Piper rongide saabumise ja küüditamise andmeid, et arvutada 1,1 miljonit juudi surma, 140 000-150 000 poolakate surma ja 23 000 romade surma.

Ameerika Ühendriikide Holokausti Mälestusmuuseum ütleb, et need on "parimad hinnangud ohvrite arvu kohta" Auschwitzis aastatel 1940-1945:

Muuseum

Mõned aastad pärast Teise maailmasõja lõppu otsustas Poola valitsus Auschwitzi uuesti üles ehitada ja sinna muuseumi rajada. Nad parandasid mõned laagrid. Mõnikord tegid nad väga väikeseid muudatusi võrreldes algse ülesehitusega.

Muuseumil on palju osi ja eksponaate. Nende hulka kuuluvad:

• Auschwitz II ja gaasikambrite jäänused.
• Umbes 110 000 meeste, naiste ja laste jalatsit. Jalatsid kuulusid inimestele, kes tapeti Auschwitzis.
• Umbes 3800 kohvrit, mida Auschwitzisse saadetud inimesed tõid kaasa. Kui inimesed saadeti Auschwitzi, ütlesid natsid neile, et nad lähevad lihtsalt teise kohta elama. Nii et inimesed tõid kohvreid, milles oli palju asju, mida nad arvasid vajavat.
• Muud asjad, mida Auschwitzi saadetavad inimesed kaasa tõid. Nende hulgas on üle 12 000 köögitööriista, prillid, riided ja paljud muud asjad.
• Asjad, mida SS kasutas vangide tapmiseks. Nende hulka kuuluvad gaasikambrite võltsitud dušijuhid, Zyklon B purgid, ühe gaasikambri uks ja krematoorium.

1947. aastal avati muuseum üldsusele. Hiljem hajutasid inimesed Auschwitzi ohvrite tuhka nende majade vahele, kus vangid elasid. Nad näevad kogu ala hauaplatsina.

Muud autasud

1979. aastal kuulutas ÜRO haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsioon (UNESCO) Auschwitzi maailmapärandi nimistusse.

Ka 1979. aastal pidas Poola paavst Johannes Paulus II missat Auschwitz II-s.

1980. aastatel tegi paavst Johannes Paulus II kahe Auschwitzis tapetud inimese katoliku pühakuks:

• Maximilian Kolbe, Poola preester. Natsid saatsid ta Auschwitzi, sest ta aitas juudi pagulasi. Kui kolm meest Auschwitzist põgenesid, valis SS kättemaksuks välja veel kümme vangi, kes näljutati surnuks. Kui üks neist vangidest hakkas nutma oma pere pärast, siis Kolbe pakkus end vabatahtlikult tema asemel tapmiseks.
• Edith Stein, juudi naine, kes pöördus katoliiklaseks ja sai karmeliitide nunnaks. SS tappis ta Auschwitzi gaasikambris.

2005. aastal kuulutas ÜRO 27. jaanuari rahvusvaheliseks holokausti mälestuspäevaks. Nad valisid 27. jaanuari, sest see on päev, mil Punaarmee vabastas Auschwitzi.

27. jaanuaril 2005 tähistas Euroopa Parlament Auschwitzi vabastamise aastapäeva vaikuseminutiga. Euroopa Parlament võttis vastu ka resolutsiooni, milles öeldakse, et umbes 1,5 miljoni inimese mõrvamine Auschwitzi laagrites oli kohutav. Parlament ütles, et nad võtsid resolutsiooni vastu osaliselt "antisemitismi ja eriti antisemiitiliste intsidentide murettekitava kasvu tõttu Euroopas ning selleks, et õppida uuesti laiemat õppetundi inimeste ohverdamise ohtude kohta rassi, etnilise päritolu, religiooni, sotsiaalse klassifikatsiooni, poliitika või seksuaalse sättumuse alusel".

Vastuolud

Pärast Teist maailmasõda püstitasid Nõukogude Liidu ja Poola kommunistlikud valitsused Auschwitzi mälestusmärk. Sildil oli kirjas, et Auschwitzis hukkus 4 miljonit inimest. Pärast Poola kommunistliku valitsuse kukutamist 1989. aastal muudeti silt nii, et seal hukkus 1,1 miljonit inimest. Inimesed, kes püüavad holokausti eitada, kasutavad seda erinevust, et väita, et holokaust oli propaganda. Holokaust on aga ajalooline fakt ja SS tappis Auschwitzis vähemalt 1,1 miljonit inimest.

Alates 1989. aastast väitsid Poola valitsus ja meedia, et Auschwitzi laagrite kirjeldamiseks ei ole õiglane kasutada nimetust "Poola surmalaagrid". Nad ütlesid, et see nimi jätab mulje, nagu oleks Poola juhtinud surmalaagreid. Tegelikult oli natside Saksamaa võtnud Poola üle ja natsid juhtisid surmalaagreid. ^{lk 73.} 2006. aastal palus Poola valitsus UNESCO-l muuta Auschwitzi maailmapärandi nimesid. Nad soovisid, et UNESCO muudaks nime "Auschwitzi koonduslaagri" asemel "Endine natsi-Saksa koonduslaager Auschwitz-Birkenau". Poola valitsus arvas, et see väldiks avalikkuse eksitamist ja näitaks, et laagrit juhtis natsi-Saksamaa, mitte Poola. 2007. aastal nõustus UNESCO ja muutis mälestise nime "Auschwitz-Birkenau": Saksa natside koondamis- ja hävituslaager (1940-1945)".

Poola valitsus oli lubanud kahe filmi ja ühe teleseriaali filmimist. Mõnel juhul ei lubatud aga filmimist laagrites. Veebruaris 2006 keeldus Poola viisa andmisest mõnele Iraani teadlasele, kes soovis Auschwitzi külastada. Nad tegid seda seetõttu, et Iraani president Mahmoud Ahmadinejad on holokausti eitanud ja isegi öelnud, et see on "müüt".

Usulised vastuolud

1984. aastal avasid karmeliidid Auschwitz I lähedal kloostri. Juudi rühmitused protestisid ja 1993. aastal eemaldasid karmeliidid kloostri.

1987. aastal, pärast seda, kui paavst Johannes Paulus II pühitses Edith Steini, püstitasid katoliiklased gaasikambri lähedale risti. Mõne aja pärast ilmus kohale Taaveti täht. Ilmusid paljud religioossed sümbolid. Lõpuks eemaldasid inimesed need kõik.

1988. aastal püstitasid karmeliidid Auschwitzi 11. ploki ette 8 meetri kõrguse risti. Juudi rühmad protesteerisid, öeldes, et enamik Auschwitzis tapetud inimestest olid juudid. 1998. aastaks oli ilmunud 300 väiksemat risti. Lõpuks eemaldasid inimesed väiksemad ristid. Suurem rist on aga endiselt seal.

• Holokaust
• Hävituslaager
• Rudolf Vrba
• Natside koonduslaagrite loetelu