Mis on viisa? Määratlus, tüübid ja riiki sisenemise nõuded

Mõne viisa võib anda saabumisel või eelneva taotluse esitamisel riigi saatkonnas või konsulaadis või mõnikord ka spetsiaalse reisibüroo kaudu, kui viisat väljastav riik on andnud selleks loa lähteriigis. Kui koduriigis ei ole saatkonda või konsulaati, tuleb reisida kolmandasse riiki (või taotleda viisat posti teel) ja püüda seal viisat saada. Viisa vajadus sõltub üldjuhul taotleja kodakondsusest, sellest, kui kaua ta kavatseb riigis viibida, ja sellest, milliseid tegevusi ta soovib külastatavas riigis teha. Sellest võivad tuleneda erinevad ametlikud viisakategooriad, mille väljastamise tingimused on erinevad.

Mõnes riigis, kuid mitte kõigis, kehtib vastastikune viisarežiim: kui riik A nõuab riigi B kodanikelt viisat, et sinna reisida, siis võib riik B kohaldada vastastikkuse põhimõtet ja nõuda viisat riigi A kodanikelt. Samamoodi, kui A lubab B kodanikel siseneda riiki ilma viisata, võib B lubada A kodanikel siseneda riiki ilma viisata.

Näiteid sellistest vastastikustest viisarežiimidest on järgmiste riikide vahel:

• Alžeeria [1] ja Kanada [2].
• enamik SRÜ liikmesriike ja Aafrika riike
• Brasiilia ja Kanada / SRÜ liikmesriigid
• Armeenia ja enamik SRÜsse mittekuuluvaid riike [3]

Viisa väljastamise eest võib nõuda tasu; tavaliselt on see ka vastastikune, nii et kui riik A võtab riigi B kodanikelt 50 USA dollarit viisa eest, siis võtab riik B sageli sama summa ka riigi A külastajatelt. Samuti võib iga saatkond otsustada, millist tasu nõutakse. Sarnane vastastikkus kehtib sageli ka viisa kehtivusaja (ajavahemik, mille jooksul on lubatud taotleda riiki sisenemist) ja viisaga üritatavate sisenemiste arvu suhtes. Mõnede riikide viisataotluse kiirendatud menetlemine toob tavaliselt kaasa lisatasu.

See vastastikune tasu on viimastel aastatel muutunud tavalisemaks, kuna Ameerika Ühendriigid on otsustanud nõuda erinevate riikide kodanikelt 100 dollarit viisakäsitlustasu (mida ei tagastata, isegi kui viisat ei väljastata). Mitmed riigid, sealhulgas Brasiilia, Tšiili ja Türgi, on teinud seda vastutasuks. Brasiilia nõuab enne riiki sisenemist eelnevat viisat ning seda, et USA kodanikult võetakse saabumisel sõrmejäljed ja pildistatakse - see vastab USA nõuetele brasiillastele ja teistele välismaalastele.

Väljaandev asutus, tavaliselt riigi välisministeeriumi või -osakonna (nt USA välisministeerium) filiaal ja tavaliselt konsulaarosakonna ametnikud, võivad taotlejalt nõuda asjakohaseid dokumente. Need võivad sisaldada tõendeid selle kohta, et taotleja suudab end vastuvõtvas riigis ise ülal pidada (majutus, toit), tõendeid selle kohta, et taotlejat oma kodus vastuvõttev isik on tõesti olemas ja tal on piisavalt ruumi taotleja vastuvõtmiseks, tõendeid selle kohta, et taotleja on saanud tervisekindlustuse ja evakuatsioonikindlustuse jne. Mõned riigid nõuavad tõendeid tervisliku seisundi kohta, eriti pikaajaliste viisade puhul; mõned riigid keelduvad selliste viisade andmisest isikutele, kellel on teatud haigused, näiteks AIDS. Täpsed tingimused sõltuvad riigist ja viisakategooriast. Märkimisväärsed näited riikidest, mis nõuavad pikaajaliste elanike HIV-testi, on Venemaa [4] ja Usbekistan. [5] Usbekistanis ei ole HIV-testi nõue siiski mõnikord rangelt täidetud. [6]

Arenenud riigid nõuavad sageli tugevaid tõendeid kavatsusest naasta kodumaale, kui viisa on ajutiseks viibimiseks, ja eriti kui taotleja on pärit arengumaadest, siis sisserändealaste probleemide tõttu.

Samuti võib väljaandev asutus nõuda, et taotleja tõendaks, et teda ei ole süüdi mõistetud või et ta ei osale teatavas tegevuses (näiteks prostitutsioonis või uimastikaubanduses). Mõned riigid keelduvad viisade väljastamisest, kui reisija passis on tõendeid kodakondsuse kohta või kui ta on reisinud riiki, mida see riik ei tunnusta. Näiteks Saudi Araabia ei anna viisat Iisraeli kodanikele või neile, kellel on tõendid Iisraeli külastamise kohta.

Tavalised viisatüübid on järgmised:

• Transiitviisa, mis kehtib tavaliselt kuni 3 päeva ja mis on mõeldud riigi läbimiseks kolmandasse sihtkohta.
• Turistiviisa, mis on ette nähtud piiratud ajaks vaba aja veetmiseks, äritegevus ei ole lubatud. Mõned riigid ei anna turistiviisasid. Saudi Araabia võttis turismiviisa kasutusele alles 2004. aastal, kuigi ta andis (ja annab ikka veel) palverännakuviisasid Hajj-palveränduritele.
• äriviisa, mis on ette nähtud riigis kauplemisega tegelemiseks. Need viisad välistavad üldjuhul alalise töötamise, milleks oleks vaja tööviisat.
• Ajutise töötaja viisa, mis on ette nähtud vastuvõtvas riigis heaks kiidetud töötamiseks. Neid on üldjuhul raskem saada, kuid need kehtivad kauem kui äriviisa. Näiteks Ameerika Ühendriikide H-1B ja L-1 viisad.
• Saabumisviisa, mis on viisa, mis antakse vahetult enne riiki sisenemist, näiteks lennujaamas või piirikontrollipunktis. See erineb viisavabadusest, sest külastaja peab ikkagi saama viisa, enne kui ta saab proovida läbida sisserännet. Saabumisviisa ei ole tavaliselt midagi muud kui saabumistasu, kuigi külastajatel võidakse ka viisaga riiki sisenemisest keelduda.
• Abikaasa viisa, mis antakse konkreetse riigi residendi või kodaniku abikaasale, et võimaldada paaril kõnealusesse riiki elama asuda. Näiteks Ühendkuningriigi EMP perekonnaluba.

Vähem levinud viisad on järgmised:

• Õpilasviisa, mis võimaldab selle omanikul õppida väljaandjariigi kõrgkoolis. Alžeerias õppivatele üliõpilastele antakse aga turistiviisa. [7]
• Töölähetusviisa, mis on mõeldud isikutele, kes reisivad tööpuhkuseprogrammi pakkuvate riikide vahel, mis võimaldab noortel inimestel reisimise ajal ajutiselt töötada. Vähemalt kümme Euroopa riiki lubavad töötada ELi mittekuuluvatele üliõpilastele.

[8]

• Diplomaatiline viisa (mõnikord ametlik viisa), mis annab selle omanikule diplomaatilise staatuse ja on tavaliselt kättesaadav ainult diplomaatilise passi omanikele.
• Viisat, mis antakse viisakohustuslikuna välisriikide valitsuste või rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatele, kes ei vasta diplomaatilise staatuse saamise tingimustele, kuid väärivad kiirendatud ja viisakat kohtlemist. Viisa ei anna tavaliselt privileege ega immuniteete.
• ajakirjaniku viisa, mida mõned riigid nõuavad selle ametiga inimestelt, kui nad reisivad oma vastavate uudisteorganisatsioonide jaoks. Sellele nõuavad näiteks Kuuba, Iraan, Põhja-Korea, Saudi Araabia, Ameerika Ühendriigid (I-viisa) ja Zimbabwe.
• Afiancee viisa, mis antakse piiratud ajaks enne kavandatud abielu, mis põhineb tõestatud suhtel sihtriigi kodanikuga. Näiteks Saksa naine, kes soovib abielluda Ameerika mehega, saab Fiancee viisa (tuntud ka kui K-1 viisa), mis võimaldab tal Ameerika Ühendriikidesse siseneda.
• Sisserändeviisa, mis antakse neile, kes kavatsevad immigreeruda väljaandjariiki. Need antakse tavaliselt ühekordseks reisiks, sest sõltuvalt riigist antakse nende omanikule hiljem välja alalise elaniku isikutunnistus, mis võimaldab reisijal siseneda väljastanud riiki piiramatul arvul kordi. (näiteks Ameerika Ühendriikide alalise elaniku kaart)...

Viisa võib olla ka ühekordne viisa, mis tähendab, et viisa tühistatakse kohe, kui selle omanik riigist lahkub, kahepoolne viisa või mitmekordne viisa, mis lubab sama viisaga riiki siseneda mitu korda. Riigid võivad väljastada ka korduv sisenemislube, mis võimaldavad ajutiselt riigist lahkuda, ilma et viisa kehtetuks muutuks. Isegi äriviisa ei võimalda selle omanikul tavaliselt vastuvõtvas riigis töötada ilma täiendava töölubata.

Kui viisa on väljastatud, tuleb seda tavaliselt kasutada teatud aja jooksul.

Viisa kehtivusaeg ei ole sama, mis viisat väljastavas riigis lubatud viibimise aeg. Viisa kehtivusaeg näitab tavaliselt, millal välismaalane võib taotleda riiki sisenemist. Näiteks kui viisa on väljastatud 1. jaanuaril ja selle kehtivusaeg lõpeb 30. märtsil ning tavapärane lubatud viibimise aeg riigis on 90 päeva, siis algab 90-päevane lubatud viibimine päeval, mil reisija saabub riiki, mis peab jääma ajavahemikku 1. jaanuarist kuni 30. märtsini. Seega võib reisija viibida loa väljastanud riigis kuni 1. juunini.

Riigis olles saab viisat või lubatud viibimise aega sageli tasu eest pikendada, kui sisserändeasutused seda soovivad. Sisserändeametnike poolt antud lubatud viibimisaja ületamine loetakse ebaseaduslikuks sisserändeks isegi siis, kui viisa kehtivusaeg ei ole lõppenud (nt mitmekordse viisa puhul), ning see on "staatuse ületamine" ja rikkujale võidakse määrata trahv, esitada süüdistus, saata ta välja või isegi kanda ta uuesti riiki sisenemise musta nimekirja (keeld).

Riiki sisenemine ilma kehtiva viisa või viisavabaduseta võib kaasa tuua vahistamise ja riigist väljasaatmise (väljasaatmise või väljaarvamise). Kui isik teeb asju, mis ei ole riiki sisenemise staatusega lubatud (näiteks töötab, kuigi tal on mittetöötava turisti staatus), võib teda pidada eemaldatavaks, üldkasutatavas keeles ebaseaduslikuks välismaalaseks. Selline rikkumine ei ole mitte viisa rikkumine, hoolimata selle väljendi tavalisest väärkasutamisest, vaid staatuse rikkumine, millest tuleneb ka termin "väljaspool staatust".

Isegi viisa olemasolu ei garanteeri, et keegi saab siseneda ah ost riiki. Piirivalveasutused teevad lõpliku otsuse riiki sisenemise lubamise kohta ja võivad isegi viisa piiril tühistada, kui välismaalane ei suuda rahuldavalt tõestada, et ta järgib talle antud viisaga antud staatust.

Viisa- ja sisserändeseadused võivad olla riigiti väga erinevad. Seetõttu soovitatakse välismaalastel kontrollida sisserändejuristide juures, millised on nende riiki siseneda soovivate riikide viisa- ja sisserändeseadused ning õigus saada viisat või muid sisserändega seotud soodustusi.

Paljudes riikides on olemas mehhanism, mis võimaldab viisainimesel taotleda pikemat viibimist selles riigis. Näiteks Taanis võib viisainimene taotleda Taani sisserändeametilt elamisluba pärast riiki saabumist. Ühendkuningriigis saab taotlusi esitada piiri- ja immigratsiooniametile. Teatud juhtudel ei ole viisainimesel võimalik seda teha, kas seetõttu, et riigil puudub mehhanism viisade pikendamiseks, või tõenäoliselt seetõttu, et viisainimene kasutab lühiajalist viisat riigis elamiseks. Sellisel juhul teeb viisainimene sageli nii-öelda "viisavõidu"; ta lahkub riigist lühikeseks ajaks, et taotleda enne tagasipöördumist uut viisat või et ta saaks uuesti riiki sisenedes uue loa riigis viibimiseks.

Viisa võib keelduda mitmel põhjusel, sealhulgas (kuid mitte ainult) juhul, kui taotleja:

• on oma taotluses toime pannud pettuse või esitanud valeandmeid;
• Ei suuda tõestada, et neil on tugevad sidemed oma praeguse elukohariigiga;
• kavatseb alaliselt elada või töötada riigis, mida ta külastab;
• Reisil ei ole õigustatud põhjust;
• Ei ole selge, kas tal on piisavalt vahendeid, et hoolitseda enda eest riigis viibimise ajal;
• Sihtriigis ei ole majutust;
• ei ole korraldanud oma transporti;
• Ei ole sihtkoha ja riigis viibimise ajal kehtivat tervisekindlustust/reisikindlustust;
• on kriminaalkorras karistatud või on esitatud kriminaalsüüdistus;
• Ei ole hea moraalne iseloom;
• Kandideerib lühikese etteteatamisajaga;
• peetakse turvariskiks;
• kelle eelmine(d) viisataotlus(ed) on tagasi lükatud;
• on sellise riigi kodanik, kellega vastuvõtjariigil on kehvad või olematud suhted;
• Tal on nakkushaigus, näiteks tuberkuloos;
• On varem toime pandud sisserändealaseid rikkumisi;
• Ei ole kunagi varem välismaale reisinud;
• On varemgi reisinud, kuid võtnud viisad teistesse riikidesse, mis ei ole sihtriigi lähedal;
• Ei oska keelt piisavalt;
• On planeerinud puhkust ilma mingi muu erilise eesmärgita kui vaatamisväärsuste vaatamine.

Kehtiva viisa omamine on mitmesse riiki sisenemise tingimuseks, kuid on olemas erinevad viisavabastuskavad. Mõnel juhul võib diplomaatilise passi omanikele anda viisavaba sissepääsu, isegi kui tavalise passi omanikud vajavad viisat (vt: pass).

Mõnede riikide vahel on sõlmitud vastastikused lepingud, mille kohaselt ei ole viisat vaja teatud tingimustel, näiteks kui külastus toimub turismi eesmärgil ja on suhteliselt lühiajaline. Üheks näiteks on Ameerika Ühendriikide viisavabadusprogramm. Sellised vastastikused lepingud võivad tuleneda ühisest liikmelisusest rahvusvahelistes organisatsioonides või ühisest pärandist:

• Kõik ECOWASi liikmesriikide kodanikud, välja arvatud need, kes on seadusega määratletud soovimatute välismaalastena, võivad siseneda ja viibida ilma viisata mis tahes liikmesriigis maksimaalselt 90 päeva. Ainus nõue on kehtiv reisidokument ja rahvusvahelised vaktsineerimistõendid.
• Ida-Aafrika Ühenduse liikmesriikide kodanikud ei vaja ühegi liikmesriigi territooriumile sisenemiseks viisat.
• Mõned Rahvaste Ühenduse riigid ei nõua teiste Rahvaste Ühenduse riikide kodanikelt turismiviisat.
• Enamik Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) riike ei nõua teiste ASEANi riikide kodanikelt turismiviisat.
• Armeenia [9] ja Usbekistan [10] lubavad SRÜ liikmesriikide, välja arvatud Türkmenistan, kodanikel turistidena viisavabalt riiki siseneda.

Teised riigid võivad ka ühepoolselt anda teatud riikide kodanikele viisavaba sissepääsu, et hõlbustada turismi.

Viisavaba reisimine riikide vahel toimub ka kõikidel juhtudel, kui pass ei ole selleks vajalik. (Näiteid passivaba reisimise kohta vt Rahvusvaheline reisimine ilma passita).

Tavaliselt kehtivad viisad ainult viisat väljastanud riiki sisenemiseks. Riigid, mis on piirkondlike organisatsioonide liikmed või piirkondlike lepingute osalised, võivad siiski anda viisasid, mis kehtivad sisenemiseks mõnda või kõigisse organisatsiooni või lepingu liikmesriikidesse:

• Schengeni viisa on ehk kõige tuntum näide ühisest viisast. See viisa sai alguse 1985. aasta Schengeni lepingust Euroopa riikide vahel, mis võimaldab ühist poliitikat isikute ajutise sisenemise (sealhulgas viisade) kohta. Viisa võimaldab turistile või külastajale juurdepääsu lepinguga hõlmatud alale (mida tuntakse kui "Schengeni ala" või "Schengeni ala"). ELi ja EMPsse mittekuuluvate riikide kodanikud, kes soovivad Euroopat turistina külastada ja kes vajavad Schengeni alale sisenemiseks viisat, peavad lihtsalt hankima ühise Schengeni viisa mis tahes Schengeni riigi saatkonnast/konsulaadist. Pärast seda võivad nad takistusteta külastada ükskõik millist Schengeni riiki või kõiki Schengeni riike turistina või äritegevuse eesmärgil. Nad ei pea saama eraldi viisat kõigi Schengeni riikide jaoks, mida nad soovivad külastada.

• CARICOMi viisa võeti kasutusele 2006. aasta lõpus ja see võimaldas külastajatel reisida 10 CARICOMi liikmesriigi vahel (Antigua ja Barbuda, Barbados, Dominica, Grenada, Guyana, Jamaica, St. Kitts ja Nevis, St. Lucia, St. Vincent ja Grenadiinid ning Trinidad ja Tobago). Need kümme liikmesriiki olid kokku leppinud, et moodustavad "ühtse sisenemisruumi", kus reisijad saavad ainult oma passi templi ja peavad esitama täidetud standardiseeritud sisenemis- ja väljumisvormid esimeses sisenemissadamas ja -riigis. CARICOMi viisa kehtis kõigi riikide kodanike suhtes, välja arvatud CARICOMi liikmesriikide (v.a Haiti) ja assotsieerunud liikmesriikide, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Itaalia, Jaapani, Madalmaade, Lõuna-Aafrika, Ühendkuningriigi, Ameerika Ühendriikide ja nende riikide ülemeremaade, -territooriumide või -departemangude kodanike suhtes. CARICOMi viisat saab taotleda Barbadose, Jamaica ning Trinidadi ja Tobago saatkondadest/konsulaatidest ning riikides, kus ei ole CARICOMi esindusi, saab taotlusvormid Ühendkuningriigi saatkondadest/konsulaatidest. Ühine viisa oli ette nähtud ainult kriketimaailmameistrivõistluste ajaks ja see kaotas kehtivuse 15. mail 2007. aastal. Siiski käivad arutelud CARICOMi muudetud viisa kehtestamise üle alaliselt tulevikus.

• Kesk-Ameerika ühtne viisa (Visa Única Centroamericana) rakendati Guatemala, El Salvadori, Hondurase ja Nicaragua vahelise CA-4 lepinguga. See on nõutav kõigi teiste riikide kodanikele, mis kaotab vajaduse eraldi sissesõiduviisade järele iga riigi jaoks. B-tüüpi viisaga piirkonda sisenevad isikud võivad siseneda piirkonda ükskõik millise sisenemissadama kaudu. C-tüüpi viisaga (mis on väljastatud välisministeeriumiga eelnevalt konsulteerides) sisenevad isikud peavad sisenema selle riigi sisenemissadama kaudu, kes viisat väljastas. Kui isik on riiki lubatud, võib ta reisida mis tahes teise riiki ja tal on lubatud viibida kuni algses sisenemissadamas lubatud kuupäevani.

• Ida-Aafrika Ühenduse (EAC) integratsiooniprogrammi raames on asjaomased valdkondlikud asutused pidanud heaks kiitma Ida-Aafrika ühtse turismiviisa. Viisa kehtiks kõigis kolmes EAC partnerriigis (Keenia, Tansaania ja Uganda). Viisaettepaneku kohaselt võib iga uue Ida-Aafrika ühtse viisa väljastada mis tahes partnerriigi saatkond. Viisa ettepanek järgnes partnerriikide turismitalituste üleskutsele võtta kasutusele ühine viisa, et kiirendada piirkonna kui ühtse turismisihtkoha edendamist, ning EAC sekretariaat soovib, et see kiidetaks heaks enne novembris Londonis toimuvat maailma turismimessi (ehk World Travel Market). Kui Ida-Aafrika ministrite nõukogu kiidab selle heaks, võiksid turistid taotleda ühe riigi sisenemisviisat, mis oleks seejärel kohaldatav kõikides piirkondlikes liikmesriikides ühtse sisenemisnõude algatuse raames.

• SADC UNIVISA (või Univisa) on olnud väljatöötamisel pärast seda, kui SADC liikmed allkirjastasid 1998. aastal turismi arendamise protokolli. Protokollis seati Univisa eesmärgiks, et võimaldada külastajate rahvusvaheline ja piirkondlik sisenemine ja reisimine toimuks võimalikult sujuvalt. See pidi toimima 2002. aasta lõpuks. Selle kasutuselevõtt lükkus edasi ja uueks rakendamiskuupäevaks kuulutati 2006. aasta lõpp. SADC eesmärk on nüüd siiski võtta univisasüsteem kasutusele 2008. aastaks, enne 2010. aastal Lõuna-Aafrikas toimuvat FIFA maailmameistrivõistlust. Algselt pidi univisa algselt olema kättesaadav ainult valitud "lähteturgudelt", nagu Austraalia, Beneluxi riigid, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Portugal, Hispaania, Ühendkuningriik ja USA, pärit külastajatele. Nüüd eeldatakse, et kui Univisa rakendatakse, kohaldatakse seda ka SADCsse mittekuuluvatele rahvusvahelistele (kaug-)turistidele, kes reisivad piirkonda ja selle piires, ning et see soodustab mitme sihtkohaga reisimist piirkonnas. Samuti eeldatakse, et univisa avab piiriüleste parkide turismipotentsiaali, kuna see vähendab piirid naaberriikide vahel pargis. Viisa peaks kehtima kõikides riikides, kus on piiriülesed pargid (Botswana, Lesotho, Mosambiik, Namiibia, Lõuna-Aafrika ja Zimbabwe), ning mõnedes teistes SADC riikides (Angola ja Svaasimaa).