Põhja-Korea

Ajalugu

Varajane ajalugu

Ajaloolased arvavad, et korealased on selles piirkonnas elanud tuhandeid aastaid. Enne 1910. aastat oli Korea üks riik. Sellel oli kuningas ja inimesed olid enamasti talupojad. Riik oli rahulik ja ei olnud kommunistlik. Aastal 1910 muutus see. Jaapan ja Venemaa läksid sõda pidama. Kuna Jaapan ja Venemaa olid mõlemad Koreale väga lähedal, võttis Jaapan Korea endale Jaapani osana. Siis oli Jaapanil kontroll.

Jagatud Korea

Alates 1910. aastast kuni Teise maailmasõja lõpuni 1945. aastal oli Korea osa Jaapanist. 1945. aastal kuulutas NSV Liit Jaapanile sõja ja Ameerika Ühendriigid pommitasid seda (Nagasaki ja Hiroshima); see nõrgestas oluliselt Jaapani impeeriumi ja sundis seda alla andma. Jaapani nõrk staatus võimaldas Nõukogude Liidul üsna vabalt Koreasse siseneda ja hõivata Korea põhjaosa, samal ajal kui Ameerika Ühendriigid võtsid lõunaosa. Seejärel lõid mõlemad oma ideoloogiaid toetavad valitsused, marksistlik-leninistliku üheparteiriigi (põhjaosas) ja demokraatliku kapitalistliku riigi (lõunaosas). ^[]

Korea sõda

1950. aastal saatis Põhja-Korea sõdureid Lõuna-Koreasse. Põhja-Korea soovis ühendada Põhja- ja Lõuna-Korea, et moodustada üks Korea riik, ning Korea perekonnad, mis olid Põhja- ja Lõuna-Korea jagunemise tõttu lahku läinud, oleksid taas koos. Põhja-Korea juhid soovisid, et Lõuna-Korea oleks kommunistlik, nagu Põhja-Korea ja Nõukogude Liit olid.

ÜRO saatis Koreasse sõdureid. Need sõdurid tulid paljudest riikidest. Nendele riikidele ei meeldinud kommunism (rohkem infot leiate artiklist "Külm sõda"). Kui Lõuna-Korea muutus kommunistlikuks, siis võib-olla muutuvad ka teised riigid kommunistlikuks. Kindral Douglas MacArthur juhtis sõdureid.

Põhja-Korea oli suure osa Lõuna-Koreast jõuga üle võtnud. Teiste riikide abiga võttis Lõuna-Korea oma maa ja isegi suure osa Põhja-Koreast tagasi kuni Yalu jõeni, mis moodustab Põhja-Korea ja Hiina vahelise piiri. Hiina, mis oli samuti kommunistlik, aitas põhjakorealastel tagasi saada maad, mille Lõuna-Korea sõdurid olid võtnud.

Kolme aasta pärast, 1953. aastal, otsustasid Põhja- ja Lõuna-Korea mõlemad, et keegi ei võida sõda ja mõlemad riigid sõlmisid vaherahu, mis on kokkulepe, mille kohaselt mõlemad riigid lõpetasid sõjategevuse. Põhja- ja Lõuna-Korea jagati demilitariseeritud tsooniga ehk DMZ-ga, mis on eriline koht, mis ümbritseb Põhja- ja Lõuna-Korea piiri, kuhu mõlemad riigid ei saa paigutada palju sõdureid, et sõjategevus ei algaks uuesti.

Modern Times

Kuigi demilitariseeritud tsoon on mõeldud selleks, et lõpetada kahe riigi vahelised probleemid, tulistavad mõnikord mõlemal pool piiri olevad sõdurid teineteise pihta. Vööndis asuvat spetsiaalset linna Panmunjom nimetatakse ühiseks julgeolekualaks ehk JSA ja mõnikord kohtuvad seal mõlema riigi juhid, et rääkida võimalikust taasühinemisest.

Põhja-Korea on üks väheseid riike maailmas, kes on valmistanud tuumarakette, mis võivad plahvatades tappa palju inimesi. Põhja-Korea ei ütle, kui palju tuumarakette tal on, kuid teised riigid arvavad, et Põhja-Korea valitsus on tõenäoliselt ehitanud seni kümme raketti surmavast elemendist, mida nimetatakse plutooniumiks.

2006. aasta oktoobris teatas Põhja-Korea, et ta katsetas ühte oma tuumapommi. Kuigi Põhja-Korea valitsus ütles, et katse ei olnud ohtlik, olid paljud teised riigid ja ÜRO sellegipoolest raevus.

Kolm aastat hiljem, 2009. aastal, tegi Põhja-Korea veel ühe katse, millega rikuti ÜRO seadust nimega resolutsioon 1718, mille kohaselt ei saa Põhja-Korea jätkata tuumapommide ehitamist ja katsetamist.

2010. aastal uppus Lõuna-Korea sõjalaev, milles hukkus üle 40 sõduri. Rahvusvaheline uurimine jõudis järeldusele, et Põhja-Korea oli Lõuna-Korea sõjalaeva torpeedoga uputanud. Põhja-Korea väitis kindlalt, et tal ei olnud uppumisega midagi pistmist. Kui Ameerika Ühendriigid ja Lõuna-Korea kavandasid kaitsevarustuse rajamist juhuks, kui Põhja-Korea üritab uuesti rünnata, ähvardas Põhja-Korea riiklik kaitsekomisjon alustada sõda oma tuumarelvadega.

2012. aasta aprillis tulistas Põhja-Korea välja raketi Bright Star 3. Stardi põhjuseks olid teadus ja riigi asutaja Kim Il-Sungi 100. sünniaastapäev.

Valitsus ütles, et rakett kandis endas ilmasatelliiti, et valitsus saaks teada, milline on ilm. Teised riigid ütlesid aga, et ilmasatelliit oli valitsuse väljamõeldud lugu, et raketi tegelik eesmärk ei oleks teada - enamik riike arvas, et see oli tuumaraketi katsetamine, mida oleks võimalik Ameerika Ühendriikide või Lõuna-Korea pihta lasta. Lõuna-Korea juhid ütlesid, et tulistavad raketi alla, kui see Lõuna-Korea kohal saabub.

Selle raketi tõttu lõpetasid teised riigid Põhja-Korea abistamise, kuigi valitsus kutsus teisi riike vaatama raketi laskmist, et jätta mulje, nagu poleks põhjakorealastel teiste riikide eest midagi varjata. Lõpuks rakett siiski käivitati, kuid see ei töötanud ja kukkus alla vaid minut ja kolmkümmend sekundit pärast starti. Detsembris 2012 üritas valitsus raketti uuesti käivitada. Seekord see toimis ja läks Maa ümber tiirutades orbiidile, kuigi Ameerika Ühendriigid ütlesid, et see on väga ebastabiilne ja võib tagasi Maale kukkuda. Euroopa eksperdid märkasid, et satelliidi peegeldus oli kõikuv (muutudes kord heledamaks, kord tuhmimaks); see viitab sellele, et satelliit tiirleb oma orbiidil.

2013. aasta veebruaris katsetas Põhja-Korea kolmandat korda tuumapommi, põhjustades teiste riikide suurt pahameelt. Valitsus avaldas ka palju videoid, millel kujutati võimalikke raketi sihtmärke Ameerika Ühendriikides. Põhja-Korea ei oma siiski rakette, mis võiksid jõuda USA mandrile, kuid mõned ütlevad, et Hawaii on võimalik. On väga ebatõenäoline, et Põhja-Korea kunagi USA, Jaapani või Lõuna-Korea vastu tulistaks. Paljud KRDVK paraadidel kujutatud raketid on võltsingud, mida kasutatakse Põhja-Korea sõjalise tugevuse liialdamiseks. ^[] Suurem osa selle varudest pärineb nõukogude aastatest.

Poliitika ja valitsus

Inimesed arvavad sageli, et Põhja-Korea on kommunistlik riik. Tegelikult on see sotsialistlik-sõjaline diktatuur. Viimase põhiseaduse muutmise käigus kaotati sõna "kommunism". 2012. aastal eemaldati Kim Il-Sungi väljakult suured Karl Marxi ja Vladimir Lenini pildid. Valitsus on ülesehituselt sarnane endise Nõukogude Liidu (NSV Liidu), kunagise lähedase liitlase struktuuriga, kuid erineb NSV Liidust oluliselt. NSVLi juhid valiti valitsuse ametnike rühma poolt. Põhja-Koreas on uueks juhiks praeguse juhi meessoost pärija. Seetõttu nimetatakse Põhja-Koreat sageli pärilikuks diktatuuriks.

Põhja-Korea ametlikuks riigiideoloogiaks on Juche. See on sotsialismi vorm, mille töötas välja riigi asutaja Kim Il-Sung. Juche tähendab enesekindlust. See õpetab, et tõelise sotsialismi saavutamiseks ja isemajandamiseks peab riik täielikult isoleeruma ülejäänud ühiskonnast.

Esimene riigipea ja Põhja-Korea Tööliste Partei esimees oli Kim Tu-bong.

1950. aastate lõpus oli teine riigipea ja partei esimees Kim Il-Sung.

1994. aasta juulis suri Kim. Tema poeg Kim Jŏng-Il võttis juhtimise üle. Temast sai kolmas riigipea ja partei esimees.

Detsembris 2011 suri Kim. Tema poeg Kim Jŏng-Un sai valitsusjuhiks.

Songun on Põhja-Korea idee. See tähendab "kõigepealt armee". Iga Põhja-Korea inimese ülesanne on toita armeed. Kim Jŏng-Un on "Põhja-Korea riigikaitsekomisjoni esimees". See on üks tema paljudest ametitest. Ta on nagu kuningas ja võib teha, mida tahab. Keskmine Põhja-Korea kodanik teenib umbes 900 dollarit aastas. Kim Jŏng-Un teenib umbes 800 000 dollarit aastas. ^[] Ta elab palees. Tal on palju sõdureid, kes lähevad kõikjale, kuhu ta läheb, et teda kaitsta.

Põhja-Korea on tehniliselt mitmeparteiline riik, sest lisaks Korea Tööparteile (KWP) on olemas ka teised erakonnad. Kuid KWP kontrollib ka teisi parteisid, et ta saaks võimul püsida. Põhiseaduse kohaselt on Põhja-Korea kodanikel sõna-, usu- ja ajakirjandusvabadus. Tegelikkuses ei ole neil kodanikel neid õigusi. Inimesi võidakse vangistada, kui nad kritiseerivad erakonda, valitsust või juhte. Põhja-Korea elanikke julgustatakse teatama pereliikmetest politseile, kui nad arvavad, et nad teevad midagi ebaseaduslikku. Vastutasuks saavad nad rohkem privileege. Kui keegi tabatakse kuriteo toimepanemisest, saadetakse kogu tema perekond koos temaga töölaagrisse. Enamik sureb seal, kuid mõned põgenevad.

Põhja-Korea inimestel on väga vähe sõnavabadust. Nad saavad oma uudised Korea Keskuudiste Agentuurist (KCNA). KCNA hoolitseb selle eest, et kõik riigi televisiooni-, raadio- ja ajaleheuudised paneksid valitsust hästi silma. Seda nimetatakse propagandaks. Valitsus blokeerib juurdepääsu internetile. Vaid vähesed usaldusväärsed sõjaväeametnikud ja parteiliikmed pääsevad maailma internetti. On teatatud, et peaaegu kõik põhjakorealased ei tea, et inimesed on maandunud Kuule. Valitsus haldab intraneti teenust, mis on kättesaadav kõikides Põhja-Korea arvutites. See ei sarnane kuidagi tõelise internetiga, kuid on täis propagandat, mis paneb valitsuse, partei ja juhid hästi välja nägema. Valitsus püüab ka teiste riikide ideid Põhja-Koreast eemal hoida.

Surmanuhtlus on Põhja-Koreas levinud karistusviis. Varguse, mõrva, vägistamise, narkootikumide salakaubaveo, mõrvakatse, spioneerimise, Põhja-Korea seaduste vaidlustamise, Põhja-Korea poolt heakskiitmata meedia vaatamise ning Kim Jong-unile ja tema perekonnale uskumise vastu olevate religioonide eest võib määrata surmanuhtluse.

Osades riikides ei ole piisavalt toitu. Praegu annavad teised riigid mõnele Põhja-Korea elanikule toitu. Seda nimetatakse välisabiks. Abi saabumine lakkab mõnikord, kui Põhja-Korea arvatakse, et ta katsetab tuumapomme. Alles hiljuti lõpetas Põhja-Korea toiduabi pärast seda, kui valitsus lasi 2012. aasta aprillis satelliidi üles. Teised riigid väitsid, et Põhja-Korea on rikkunud oma poolte kokkulepet. Põhja-Korea valitsus ütles, et Ameerika Ühendriigid on lepingut rikkunud.

Teistest riikidest pärit inimestel on raske Põhja-Koreat külastada. Külastajaid peavad saatma kaks sõjaväelast, keda nimetatakse "valvuriteks". Valvurid püüavad tagada, et inimesed ei saaks teada midagi, mis võiks valitsust halvasti näidata.

Kultuur ja religioon

Ajalooliselt on nii Lõuna- kui ka Põhja-Koreal samad väärtused. 1945. aastal poolsaar jagati. Sellest ajast alates olid Põhja- ja Lõuna-Korea valitsused erinevad. See on toonud kaasa erinevad arengud nii Põhja- kui ka Lõuna-Koreas. Human Rights Watch ütleb, et Põhja-Koreas ei ole vaba religioosset tegevust. Korea kultuuri on mõjutanud Hiina kultuur. Sellest hoolimata on Koreas välja kujunenud kultuuriline identiteet, mis erineb Mandri-Hiinast.

Kirjandus ja kunst on Põhja-Koreas riigi kontrolli all. Selle eest vastutavad KWP spetsialiseeritud komiteed. Film on Põhja-Koreas samuti oluline kunstiline meedium ning Kim Jong Ili manifest "Kino ja lavastamine" (1987) on aluseks riigi filmitegijatele.

Korea kultuur sattus Jaapani võimu ajal 1910-1945 rünnaku alla. Jaapan kehtestas kultuurilise assimilatsioonipoliitika. Jaapani valitsemise ajal julgustati korealasi õppima ja rääkima jaapani keelt, võtma omaks jaapani perekonnanimede süsteemi ja šintoistlikku religiooni ning keelati korea keele kirjutamine ja rääkimine koolides, ettevõtetes ja avalikes kohtades. Lisaks muutsid või hävitasid jaapanlased mitmeid Korea mälestusmärke, sealhulgas Gyeongboki palee, ning dokumendid, mis kujutasid jaapanlasi negatiivses valguses, vaadati läbi.

Mõlemal Koreal on ühine budistlik ja konfutsianistlik pärand ning hiljutine ajalugu kristlike ja tšuudoistlike ("Taevase tee religioon") liikumiste osas. Põhja-Korea põhiseaduses on sätestatud, et usuvabadus on lubatud. Lääne religioonistandardite kohaselt võib enamikku Põhja-Korea elanikkonnast iseloomustada kui mittekuulutavat. ^{[] Siiski on} selliste traditsiooniliste religioonide nagu budismi ja konfutsianismi kultuuriline mõju Põhja-Korea vaimsele elule endiselt oluline.

Tundub, et budistid on aktsepteeritud rohkem kui teised religioossed rühmad. Räägitakse, et kristlased on võimude poolt tõsiselt tagakiusatud. Valitsus annab budistidele piiratud rahalisi vahendeid religiooni edendamiseks, sest budismil oli Korea traditsioonilises kultuuris oluline roll. 2014. aasta mais arreteeriti üks Ameerika turist Pjongjang Sunani lennujaamas, kui avastati, et ta jättis Piibli KRDVK idarannikul asuvasse ööklubisse. Ta mõisteti süüdi valitsuse kukutamise katses, kuid vabastati lõpuks mitu kuud hiljem. Tema vangistamise ajal oli Põhja-Koreas veel kaks Ameerika kodanikku, kes ootasid oma üleviimist poliitilistesse vangilaagritesse. Mõlemad on vahepeal vabastatud.

Stseen massimängudest


Joonis ühes Goguryeo hauakambritest.

Relvajõud

Provints

Põhja-Korea maa on jagatud üheksaks piirkonnaks, mida nimetatakse provintsideks, ja kaheks linnaks.

Üheksa provintsi on järgmised:

• Pyongannam
• Pyonganbuk
• Chagang
• Hwanghaenam
• Hwanghaebuk
• Kangwon
• Hamgyongnam
• Hamgyongbuk
• Ryanggang

Peamised linnad on:

• Pyongyang, pealinn ja ühtlasi suurim linn
• Rason, eriline linn, kus teised riigid saavad raha teenida, mida nimetatakse erimajandustsooniks.