Mõrv ja tapmine: õiguslikud määratlused, liigid ja erandid

Mõrv on tavaliselt määratletud kui see, kui üks inimene tapab teise inimese tahtlikult ja etteplaanitult. Kui inimene teeb midagi, mille tagajärjel keegi teine sureb, kuid ilma otsese tapmise kavatsuseta, ei loeta seda üldjuhul mõrvaks, vaid võib olla käsitletav kui tapmine (näiteks hooletu või tahtmatu tapmine). Ettevaatamatusest või õnnetusest põhjustatud surm on sageli seotud termini hooletu tapmine või muu sarnase süüteoga; näiteks juhuslik õnnetus, mille tõttu keegi hukkub, võib õigussüsteemis viia hooletu tapmise süüdistuseni, sõltuvalt asjaoludest. Mõnikord ei ole kellegi teise põhjustatud surm aga õiguslikus mõttes kuritegu — tüüpiline näide on tapmine enesekaitseks, kui on tõsine ja otsene oht elule ning kasutatud jõud oli mõõdukas ja vajalik.

Inimest, kes paneb toime mõrva, nimetatakse mõrvariks. "Mõrva" ja "tapmise" õiguslik määratlus võivad riigiti ning õiguskorra lõikes väga erineda. Selle üle käivad arutelud ja seadused täpsustavad sageli erinevaid tingimusi: näiteks sõjas toimuvate surmade kvalifitseerimine erineb tsiviilõiguslikest mõistetest ning sõjapidamisel tapmine ei pruugi olla kajastatud sõna otseses mõttes kui "mõrv" sama tähendusega nagu rahuajal. Tapmine enesekaitseks — näiteks olukorrad, kus rünnatu usub reaalset ohtu oma elule ja kasutab surmavat jõudu selle peatamiseks, või kui keegi hukkab sissetungija, kes on murdunud tema eluruumi — ei loeta enamasti mõrvaks, vaid seda käsitatakse õigustatud või vabastava põhjendusega teguna. Paljudes riikides on õigusaktides erinevusi: mõnel on eraldi terminid ja sätted nii tapmise kui mõrva kohta, teistes riikides süüdistatakse laiemalt ainult mõrvas. Ajalooliselt olid õiguslikud klassifikatsioonid muutunud: näiteks Ameerika Ühendriikides ei olnud "tapmine" (manslaughter) kuni 20. sajandini paljudes jurisdiktsioonides selgelt eristatud tänapäevase tähenduse järgi. Inglismaa common law ajalooliselt eristas eri tapmise liike ja sealt on pärinenud palju tänapäevaseid kategooriaid, mida on edasi arendatud ka USA ja teiste riikide õigussüsteemides.

Tapmise liigid ja õiguslikud kriteeriumid

• Tahtlik mõrv — kui on olemas konkreetne tahtlus inimese elu võtta või on tegutsetud teadliku ja ohtliku käitumisega, mis näitab hukatuslikku kavatsust.
• Erinevad astmed (degrees) — mõnes õigussüsteemis eristatakse esimese ja teise astme mõrva (nt planeeritus ja eriline julmus võivad viidata esimesele astmele).
• Tahtmatu tapmine (manslaughter) — surm, mis ei olnud ette plaanitud, näiteks raevus tehtud tapmine või olukord, kus tegevus oli ohtlik, kuid tapmise kavatsust ei olnud.
• Hooletu või kergekäeline tapmine — surm, mis juhtus tänu tähelepanematusile või asjatundmatusele (näiteks liiklusõnnetuse tagajärjel), mille puhul puudus tahtlus teise elu võtta.
• Faktimängud ja erijuhtumid — seadustes leidub ka eriseadusi, näiteks "kuritegeliku teo käigus toimunud tapmine" (felony murder), kus surm toimub muude raskete kuritegude toimepanemise ajal ja see võib kanda suuremaid karistusi.

Erandid ja õigustatud põhjendused

• Enesekaitse — õigustab vägivalda, sealhulgas surmajuhtumit, kui see oli mõistlik ja vajalik tõsise ähvarduse tõrjumiseks; kriteeriumid on riigiti erinevad.
• Teiste kaitsmine — sarnane enesekaitsele, aga kaitstakse kolmandaid isikuid.
• Sõjaväeline tegevus ja rahvusvahelised konfliktid — sõjapidamises toimunud tapmisi reguleerivad eraldi rahvusvahelised reeglid (rahvusvaheline humanitaarõigus) ja need ei lange alati tsiviilõiguslike mõistete alla.
• Vaimuhaigus ja vastutuse puudumine — mõnel juhul vaimuhaigus või psüühiline häire võib vähendada kriminaalvastutust või viia kohtulise mittevastutavuse otsuseni.

Karistused ja mõjutavad tegurid

Karistuse määramisel arvestatakse tavaliselt teo raskust, kavatsust, eelnevaid kuriteosid, ohvri seisundit (näiteks haavatavus) ning võimalikke leevendavaid asjaolusid (nt provotseeritus, reaalne enese- või teiste kaitse). Mõned riigid näevad ette eluaegset vangistust või surmanuhtlust raskemate kuritegude eest, teised aga ei kasuta surmanuhtlust ning rakendavad pöördelisi või pikaajalisi vanglakaristusi. Kohtud võivad määrata ka hüvitisi ohvritele ja nende peredele ning rakendada psühhiaatrilist ravi, kui see on vajalik.

Õiguslik menetlus ja tõendamiskoormus

Süüdistuse esitamiseks peab prokuratuur tõendama süüdistatavuse koosseisu elemente — näiteks tahtlust või hooletust — väljaspool mõistlikku kahtlust. Kaitsepool võib esitada eri tüüpi kaitsevargumente (enesekaitse, vaimuhaigus, ettekavatsematus jne). Kohtulik protsess, tunnistajate ülekuulamine, ekspertarvamused ja muud tõendid on otsustava tähtsusega tõendamises.

Praktilised näpunäited ja järeldus

• Õiguslik määratlus sõltub riigi seadusandlusest ja kohtuseadlusest — täpse info saamiseks tuleb vaadata kohalikke kriminaalseadusi.
• Kui keegi satub sellisesse olukorda — kas kahtlustatavana või ohvrina — on oluline pöörduda juristi poole, kes tunneb vastava riigi kohtupraktikat.
• Õiguslikult olulised nüansid (nt kavatsus, ettevalmistus, vahejuhtumid) määravad sageli, kas tegemist on mõrva, tapmise või millegi muuga.