John Wilkes Booth

Booth'i poliitiline tegevus

Booth muutus 1850. aastatel poliitiliselt aktiivseks, liitudes Know-Nothing Party'ga, mis soovis, et Ameerika Ühendriikidesse tuleks vähem immigrante. Booth toetas kindlalt orjapidamist. 1859. aastal liitus ta Virginia kompaniiga, mis aitas John Browni tabamisel pärast tema rünnakut Harpers Ferryle. Booth jälgis Browni hukkamist.

Kodusõja ajal töötas Booth konföderatsiooni salaagendina. Ta kohtus Montrealis sageli salateenistuse juhtide Jacob Thompsoni ja Clement Clayga.

Ebaõnnestunud vandenõud president Lincolni vastu

1864. aasta suvel hakkas Booth tegema plaane Abraham Lincolni röövimiseks. Plaan nägi ette, et Lincoln viiakse lõunasse Richmondisse, kus teda hoitakse, kuni ta vahetatakse konföderatsiooni sõjavangide vastu. Booth värbas oma missiooni jaoks sõpru ja tuntud lõunamaade sümpaatiate, sealhulgas kaheksa isikut, kelle üle 1865. aasta sõjakomisjon mõistis kohut. Mõned, kes tema veenmispüüdlustele vastu pidasid, nagu näitleja Samuel Chester, said kohtuprotsessi peamisteks valitsuse tunnistajateks.

4. märtsil 1865 osales Booth Lincolni teisel presidendi ametisseastumisel, nagu on näha sel päeval tehtud fotodel. 15. märtsil kohtusid Booth ja enamik tema kaasvandenõulasi restoranis kolme kvartali kaugusel Fordi teatrist, et kavandada röövimist. Varsti pärast seda kuulis Booth, et president osaleb 17. märtsil Washingtoni äärelinnas asuvas Campbelli haiglas etendusel "Still Waters Run Deep". Ta otsustas, et see oleks ideaalne võimalus röövimiseks, ja John Surratt'i sõnul töötas Booth välja plaani, kuidas peatada Lincolni vanker teel näidendisse. Booth'i plaanid aga katkesid, kui president muutis oma plaane ja otsustas selle asemel rääkida 140. Indiana rügemendi ees ja esitada vangistatud lipu.

Booth'i järgmine plaan oli röövida president ühel tulevasel etendusel Fordi teatris (kus näitlejal oli mitmeid sõpru). See plaan ei leidnud mõne tema kaaskonspirandi toetust, kes lükkasid selle tagasi kui teostamatu.

Lincolni mõrvamine

Pärast konföderatsiooni pealinna Richmondi langemist (4. aprill) ja kindral Lee ulatuslikku konföderatsioonivägede kapituleerumist (9. aprill) otsustas Booth tema röövimise asemel mõrvata Lincolni. Booth'i endise sõbra Louis Weichmanni sõnul võis Booth teha otsuse tappa president pärast seda, kui ta oli kuulnud Lincolni 11. aprillil peetud kõnet, milles ta kutsus üles neegrite valimisõigust kasutama. Weichmann rääkis, et ta vaatas koos Boothiga presidendi kõnet:

"Ma ei olnud kunagi näinud härra Lincolni lähedalt ja teadsin, et ta on pikk mees, kuid miski ei valmistanud mind tema nägemiseks ette. Pikk vari oli tal. Ja tema käed, kui ta oli külgedel, ulatusid põlvede lähedale. Väga professionaalselt ütles ta, et kunagi ei saa olla mingit valimisõigust, mis põhineks inimeste välimuse erinevustel. Selle peale pöördus Booth meie kahe poole ja ütles: "See tähendab neegrite kodakondsust. Nüüd, jumala eest, panen ma ta läbi!"

14. aprillil 1865 avastas Booth oma posti kättesaamisel Washingtonis asuvast Fordi teatrist, et Lincoln osaleb sel õhtul koos oma naisega seal näitemängus. Booth tundis seda näidendit hästi. Booth kohtus oma kaaskonspirantidega ja koostas plaani tappa president Lincoln, asepresident Johnson, välisminister Seward ja võimalik, et ka kindral Grant - kõik umbes kell 22.15 samal õhtul. Sel pärastlõunal valmistas Booth ette piilumisava rõduruumi, mida presidendipidu pidi kasutama. Mängu ajal sisenes Booth vaikselt valvamata rõduruumi. Kell 22.15 õhtul, järgides näidendi repliiki, mille kohta ta teadis, et see tekitaks naeru, tulistas Booth püstoliga otsekui Lincolni tagumikku. Booth põgenes, hüpates rõdult lavale, kus ta karjus publikule võidukalt. Ta murdis hüppamise ajal jala, kuid põgenes tagauksest välja ja oma hobuse selga.

Surmavalt haavatud Lincoln kanti üle tänava Peterseni majja, kus ta järgmisel hommikul suri. Üks kaaskonspirant ründas välisminister Sewardi 14. päeva õhtul noaga, kuid Seward jäi rünnakust ellu. Vandenõulane, kes kavatses rünnata asepresident Johnsoni, ei viinud oma plaani ellu.

Booth põgenes koos kaaslasega Marylandi kaudu lõuna poole Virginiasse. Armeeüksus jõudis talle järele 26. aprillil. Tema kaaslane andis end üles, kuid Booth keeldus. Ta suri tabamise ajal lastud laskude tagajärjel. Booth hüüdis: "Mind ei võeta elusalt kinni!". Kuul tabas Booth'i tagaküljele vasaku kõrva taha, läbis tema kaela ja väljus laudas. Mõrvarist kostis madal valuhüüd, nagu tekitaks äkiline kägistamine, ja ta paiskus peaga põrandale. Corbett ja teised soliidid märkisid, et see, et Lincolnit ja Booth'i löödi kumbagi umbes samasse kohta peas, mõjus poeetilise või kosmilise õigluse tunnetamisena. Ja Booth'i vigastus ei olnud vähem tõsine kui Lincolni oma: kuul oli läbistanud kolm selgroogu ja osaliselt katkestanud tema seljaaju, halvates ta. Ka nende seisundid olid erinevad, nagu Mary Clemmer Ames kokku võttis: "Kuulid tungisid mõlemal peaaegu samas kohas kolju, kuid see trilliline erinevus tegi nende kahe kannatustes mõõtmatu erinevuse. Härra Lincoln oli teadvustamata igasugusest valust, samas kui tema mõrvar kannatas niisama peeneid piinu, nagu oleks teda ratta otsas murdnud." Üks sõdur valas talle vett suhu, mille ta kohe välja sülitas, suutmata alla neelata. Kuulihaav takistas tal vedelikku alla neelata. Booth palus nõrgal häälel vett ning Conger ja Baker andsid talle seda. Ta palus neil teda ümber keerata ja näoga ülespoole pöörata. Conger pidas seda halvaks ideeks. Keerake mind siis vähemalt küljele, palus mõrvar. Nad tegid seda, kuid Conger nägi, et see liigutus ei leevendanud Booth'i kannatusi. Ka Baker märkas seda: "Ta näis kannatavat äärmise valu all, kui teda liigutati... ja kordas mitu korda: "Tapa mind."" Päikesetõusul oli Booth endiselt piinava valu käes. Tema pulss nõrgenes, kuna tema hingamine muutus üha raskemaks ja ebakorrapärasemaks. Agoonias, suutmata oma jäsemeid liigutada, palus ta ühel sõduril oma käed näo ette tõsta ja sosistas neid vaadates: "Kasutu ... Kasutu." Need olid tema viimased sõnad. Mõni minut hiljem hakkas Booth õhku ahmima, kui tema kurgu jätkuvalt paisus, siis kostis värinat ja gurgeldamist ning tema keha värises, enne kui Booth suri lämbumisse - ta sõna otseses mõttes lämbus.

Corbett väitis, et ta ei kavatsenud Booth'i tappa, vaid tahtis üksnes tekitada invaliidistava haava, kuid kas ta sihtis valesti või Booth liikus sel hetkel, kui Corbett päästikule vajutas.