John Wilkes Booth (10. mai 1838 – 26. aprill 1865) oli Ameerika Ühendriikide näitleja, kes 14. aprillil 1865 Washingtonis USA president Abraham Lincolni maha lasi ja tappis. Lincoln suri järgmisel hommikul. Booth sündis Bel Airis Harfordi maakonnas Marylandis inglise immigrantidest vanemate peres. Ta oli väga tuntud lavanäitleja, kes toetas Ameerika kodusõja ajal konföderatsiooni. Ta oli Lincolni peale vihane, kuna ta toetas endiste orjade hääleõigust, ja ta lootis koondada allesjäänud konföderatsiooni vägesid, et nad jätkaksid sõda, mis oli lõppemas. Ameerika Ühendriikide sõdurid ajasid Booth'i taga ja tema jälitajad tapsid ta 12 päeva pärast mõrva Virginias asuvas farmis.

Varajane elu ja taust

John Wilkes Booth sündis teatriperekonnas ja sai varakult lavakogemuse. Tema isa, Junius Brutus Booth, oli samuti tuntud näitleja. John Wilkes saavutas 1850.–1860. aastatel omaette kuulsuse kui andekas ja karismaatiline näitleja, eriti tragöödiarollides. Tema eraelu ja poliitilised vaated olid aga vastuolulised: Booth kuulus lõuna-meelsete ringkondade hulka ja jagas tugevaid prokonföderatsioonilisi ja rassilisi vaateid.

Karjäär ja poliitilised vaated

Booth'i populaarsus laval andis talle laia tuntuse ning ligipääsu riigi eliidile. Kodusõja ajal avaldas ta tugevat toetust Konföderatsioonile. Tema vaen Lincolnile kasvatas veelgi pärast seda, kui president astus samme orjanduse lõpetamiseks ja läks edasi mustanahaliste kodanike õiguste suunas. Booth oli varem osalenud aruteludes ja plaanides, mis algselt kavatsesid Lincolnit röövida, et vahetada vangis olevaid lõuna sõdureid, kuid olukorra muutudes – eriti pärast Konföderatsiooni alistumist aprillis 1865 – kujunes röövimiskavast mõrvaplaan.

Mõrv Fordi teatris

14. aprillil 1865 külastas president Lincoln Fordi teatri etendust "Our American Cousin". Booth, kes oli teatriga tuttav, sisenes loosi tagant ja tulistas presidenti peast. See oli plaanipärane ja kiire rünnak: Booth hüppas lavale, et lõpetada väljaastumine, murdis jalaluu kukkumisel ja põgenes seejärel läbi tagauksest. Samal õhtul ründasid tema kaasosalised ka teisi valitsuse esindajaid: Lewis Powell ründas välisministri sekretäri William Sewardit ja George Atzerodt pidi mõrvama asepresidenti Andrew Johnsoni, kuid viimasel juhul ebaõnnestus plaan.

Põgenemine ja tagaotsimine

Pärast mõrva põgenes Booth Lõuna-Marylandi ja seejärel Viriginiasse, lootuses saada abi lõunameelsetelt toetajatelt. Ta liikus hobuse seljas ja oli abitud oma kaasosalistega, kes aitasid tal peita ja ravida murdunud jalga. Liidu väed ja föderaalne politsei korraldasid laiaulatusliku tagaotsimise. Jälitajad kasutasid tunnistajate ütlusi, batuuditeavet ja kohaliku rahva vihjeid, kuni tema asukoht lõpuks selgus.

Boothi surm

Booth leidis peidupaiga Richard Garreti (Garrett) talus Virginias. 26. aprillil 1865 ümbritsesid föderaalsed väed talu. Booth keeldus alla andmast; lõppkokkuvõttes tulistas üks pataljoni sõduritest, Sgt. Boston Corbett, tema suunas ühe laenguga, mis lõikas ta kõhtu. Booth suri samal päeval. Mõnedes kirjetes väidetakse, et ta hukkus tulistades; teistes, et ta suri hukkuminejärel vigastustest. Sündmused tekitasid palju poleemikat, kuna mõned küsisid Corbetti käitumise seaduslikkuse üle (ta olevat laskinud vastu käske).

Kohtuasi ja järelmõjud

Lincolnile suunatud rünnaku järel vahistati mitu kahtlusalust. Suurema osa vandenõust moodustasid Mary Surratt, Lewis Powell, David Herold ja George Atzerodt. Neid kahtlustati osalemises vandenõus ning föderaalkohus mõistis mitmed neist surmanuhtlusele; Mary Surratt, Powell, Herold ja Atzerodt hukati 7. juulil 1865. Muud osalised said eluaegse vanglakaristuse või lühemaid karistusi; arst Samuel Mudd, kes oli Boothi jäseme sidunud, mõisteti samuti vanglasse, kus ta hiljem osales katses teisi puhastada ja lõpuks presidendi poolt osaliselt armu saanud.

Motiivid ja ajalooline tähendus

Booth'i motiivid olid segunenud isiklike, poliitiliste ja ideoloogiliste tõekspidamistega: ta vihkas Lincolni poliitikat, uskus Konföderatsiooni õigusesse ja lootis, et presidendi mõrv võib muuta riigi poliitilist olukorda või ergutada lõunameelseid jõude. Tegelikkuses süvenes Lincolni surm liidu nurgakivi ühtsuse ja lõpu poole liikumisele; kättemaksuotsing ja kiire kohtumenetlus kinnitasid föderaalse võimu taastumist sõjajärgsel perioodil.

Järeldus

John Wilkes Booth jäi ajalukku kui kuulus näitleja, kelle poliitiline radikalism viis riigipea tapmiseni. Tema tegu räsis rahva ja jäi ammu kestvaks teemaks nii ajaloolastele kui ka avalikkusele: see kerkib esile kui meeldetuletus poliitilise vägivalla tagajärgedest ning sajandivanuse sündmuse keerukast jutustusest, milles põrkusid isiklikud motiivid, sõjajärgse ühiskonna pinged ja õigussüsteemi vastus vandenõule.