John Wilkes Booth — Abraham Lincolni mõrvar: elu ja motiivid
John Wilkes Booth (10. mai 1838 – 26. aprill 1865) oli Ameerika Ühendriikide näitleja, kes 14. aprillil 1865 Washingtonis USA president Abraham Lincolni maha lasi ja tappis. Lincoln suri järgmisel hommikul. Booth sündis Bel Airis Harfordi maakonnas Marylandis inglise immigrantidest vanemate peres. Ta oli väga tuntud lavanäitleja, kes toetas Ameerika kodusõja ajal konföderatsiooni. Ta oli Lincolni peale vihane, kuna ta toetas endiste orjade hääleõigust, ja ta lootis koondada allesjäänud konföderatsiooni vägesid, et nad jätkaksid sõda, mis oli lõppemas. Ameerika Ühendriikide sõdurid ajasid Booth'i taga ja tema jälitajad tapsid ta 12 päeva pärast mõrva Virginias asuvas farmis.
Varajane elu ja taust
John Wilkes Booth sündis teatriperekonnas ja sai varakult lavakogemuse. Tema isa, Junius Brutus Booth, oli samuti tuntud näitleja. John Wilkes saavutas 1850.–1860. aastatel omaette kuulsuse kui andekas ja karismaatiline näitleja, eriti tragöödiarollides. Tema eraelu ja poliitilised vaated olid aga vastuolulised: Booth kuulus lõuna-meelsete ringkondade hulka ja jagas tugevaid prokonföderatsioonilisi ja rassilisi vaateid.
Karjäär ja poliitilised vaated
Booth'i populaarsus laval andis talle laia tuntuse ning ligipääsu riigi eliidile. Kodusõja ajal avaldas ta tugevat toetust Konföderatsioonile. Tema vaen Lincolnile kasvatas veelgi pärast seda, kui president astus samme orjanduse lõpetamiseks ja läks edasi mustanahaliste kodanike õiguste suunas. Booth oli varem osalenud aruteludes ja plaanides, mis algselt kavatsesid Lincolnit röövida, et vahetada vangis olevaid lõuna sõdureid, kuid olukorra muutudes – eriti pärast Konföderatsiooni alistumist aprillis 1865 – kujunes röövimiskavast mõrvaplaan.
Mõrv Fordi teatris
14. aprillil 1865 külastas president Lincoln Fordi teatri etendust "Our American Cousin". Booth, kes oli teatriga tuttav, sisenes loosi tagant ja tulistas presidenti peast. See oli plaanipärane ja kiire rünnak: Booth hüppas lavale, et lõpetada väljaastumine, murdis jalaluu kukkumisel ja põgenes seejärel läbi tagauksest. Samal õhtul ründasid tema kaasosalised ka teisi valitsuse esindajaid: Lewis Powell ründas välisministri sekretäri William Sewardit ja George Atzerodt pidi mõrvama asepresidenti Andrew Johnsoni, kuid viimasel juhul ebaõnnestus plaan.
Põgenemine ja tagaotsimine
Pärast mõrva põgenes Booth Lõuna-Marylandi ja seejärel Viriginiasse, lootuses saada abi lõunameelsetelt toetajatelt. Ta liikus hobuse seljas ja oli abitud oma kaasosalistega, kes aitasid tal peita ja ravida murdunud jalga. Liidu väed ja föderaalne politsei korraldasid laiaulatusliku tagaotsimise. Jälitajad kasutasid tunnistajate ütlusi, batuuditeavet ja kohaliku rahva vihjeid, kuni tema asukoht lõpuks selgus.
Boothi surm
Booth leidis peidupaiga Richard Garreti (Garrett) talus Virginias. 26. aprillil 1865 ümbritsesid föderaalsed väed talu. Booth keeldus alla andmast; lõppkokkuvõttes tulistas üks pataljoni sõduritest, Sgt. Boston Corbett, tema suunas ühe laenguga, mis lõikas ta kõhtu. Booth suri samal päeval. Mõnedes kirjetes väidetakse, et ta hukkus tulistades; teistes, et ta suri hukkuminejärel vigastustest. Sündmused tekitasid palju poleemikat, kuna mõned küsisid Corbetti käitumise seaduslikkuse üle (ta olevat laskinud vastu käske).
Kohtuasi ja järelmõjud
Lincolnile suunatud rünnaku järel vahistati mitu kahtlusalust. Suurema osa vandenõust moodustasid Mary Surratt, Lewis Powell, David Herold ja George Atzerodt. Neid kahtlustati osalemises vandenõus ning föderaalkohus mõistis mitmed neist surmanuhtlusele; Mary Surratt, Powell, Herold ja Atzerodt hukati 7. juulil 1865. Muud osalised said eluaegse vanglakaristuse või lühemaid karistusi; arst Samuel Mudd, kes oli Boothi jäseme sidunud, mõisteti samuti vanglasse, kus ta hiljem osales katses teisi puhastada ja lõpuks presidendi poolt osaliselt armu saanud.
Motiivid ja ajalooline tähendus
Booth'i motiivid olid segunenud isiklike, poliitiliste ja ideoloogiliste tõekspidamistega: ta vihkas Lincolni poliitikat, uskus Konföderatsiooni õigusesse ja lootis, et presidendi mõrv võib muuta riigi poliitilist olukorda või ergutada lõunameelseid jõude. Tegelikkuses süvenes Lincolni surm liidu nurgakivi ühtsuse ja lõpu poole liikumisele; kättemaksuotsing ja kiire kohtumenetlus kinnitasid föderaalse võimu taastumist sõjajärgsel perioodil.
Järeldus
John Wilkes Booth jäi ajalukku kui kuulus näitleja, kelle poliitiline radikalism viis riigipea tapmiseni. Tema tegu räsis rahva ja jäi ammu kestvaks teemaks nii ajaloolastele kui ka avalikkusele: see kerkib esile kui meeldetuletus poliitilise vägivalla tagajärgedest ning sajandivanuse sündmuse keerukast jutustusest, milles põrkusid isiklikud motiivid, sõjajärgse ühiskonna pinged ja õigussüsteemi vastus vandenõule.
John Wilkes Booth
Booth'i poliitiline tegevus
Booth muutus 1850. aastatel poliitiliselt aktiivseks, liitudes Know-Nothing Party'ga, mis soovis, et Ameerika Ühendriikidesse tuleks vähem immigrante. Booth toetas kindlalt orjapidamist. 1859. aastal liitus ta Virginia kompaniiga, mis aitas John Browni tabamisel pärast tema rünnakut Harpers Ferryle. Booth jälgis Browni hukkamist.
Kodusõja ajal töötas Booth konföderatsiooni salaagendina. Ta kohtus Montrealis sageli salateenistuse juhtide Jacob Thompsoni ja Clement Clayga.
Ebaõnnestunud vandenõud president Lincolni vastu
1864. aasta suvel hakkas Booth tegema plaane Abraham Lincolni röövimiseks. Plaan nägi ette, et Lincoln viiakse lõunasse Richmondisse, kus teda hoitakse, kuni ta vahetatakse konföderatsiooni sõjavangide vastu. Booth värbas oma missiooni jaoks sõpru ja tuntud lõunamaade sümpaatiate, sealhulgas kaheksa isikut, kelle üle 1865. aasta sõjakomisjon mõistis kohut. Mõned, kes tema veenmispüüdlustele vastu pidasid, nagu näitleja Samuel Chester, said kohtuprotsessi peamisteks valitsuse tunnistajateks.
4. märtsil 1865 osales Booth Lincolni teisel presidendi ametisseastumisel, nagu on näha sel päeval tehtud fotodel. 15. märtsil kohtusid Booth ja enamik tema kaasvandenõulasi restoranis kolme kvartali kaugusel Fordi teatrist, et kavandada röövimist. Varsti pärast seda kuulis Booth, et president osaleb 17. märtsil Washingtoni äärelinnas asuvas Campbelli haiglas etendusel "Still Waters Run Deep". Ta otsustas, et see oleks ideaalne võimalus röövimiseks, ja John Surratt'i sõnul töötas Booth välja plaani, kuidas peatada Lincolni vanker teel näidendisse. Booth'i plaanid aga katkesid, kui president muutis oma plaane ja otsustas selle asemel rääkida 140. Indiana rügemendi ees ja esitada vangistatud lipu.
Booth'i järgmine plaan oli röövida president ühel tulevasel etendusel Fordi teatris (kus näitlejal oli mitmeid sõpru). See plaan ei leidnud mõne tema kaaskonspirandi toetust, kes lükkasid selle tagasi kui teostamatu.
Lincolni mõrvamine
Pärast konföderatsiooni pealinna Richmondi langemist (4. aprill) ja kindral Lee ulatuslikku konföderatsioonivägede kapituleerumist (9. aprill) otsustas Booth tema röövimise asemel mõrvata Lincolni. Booth'i endise sõbra Louis Weichmanni sõnul võis Booth teha otsuse tappa president pärast seda, kui ta oli kuulnud Lincolni 11. aprillil peetud kõnet, milles ta kutsus üles neegrite valimisõigust kasutama. Weichmann rääkis, et ta vaatas koos Boothiga presidendi kõnet:
"Ma ei olnud kunagi näinud härra Lincolni lähedalt ja teadsin, et ta on pikk mees, kuid miski ei valmistanud mind tema nägemiseks ette. Pikk vari oli tal. Ja tema käed, kui ta oli külgedel, ulatusid põlvede lähedale. Väga professionaalselt ütles ta, et kunagi ei saa olla mingit valimisõigust, mis põhineks inimeste välimuse erinevustel. Selle peale pöördus Booth meie kahe poole ja ütles: "See tähendab neegrite kodakondsust. Nüüd, jumala eest, panen ma ta läbi!"
14. aprillil 1865 avastas Booth oma posti kättesaamisel Washingtonis asuvast Fordi teatrist, et Lincoln osaleb sel õhtul koos oma naisega seal näitemängus. Booth tundis seda näidendit hästi. Booth kohtus oma kaaskonspirantidega ja koostas plaani tappa president Lincoln, asepresident Johnson, välisminister Seward ja võimalik, et ka kindral Grant - kõik umbes kell 22.15 samal õhtul. Sel pärastlõunal valmistas Booth ette piilumisava rõduruumi, mida presidendipidu pidi kasutama. Mängu ajal sisenes Booth vaikselt valvamata rõduruumi. Kell 22.15 õhtul, järgides näidendi repliiki, mille kohta ta teadis, et see tekitaks naeru, tulistas Booth püstoliga otsekui Lincolni tagumikku. Booth põgenes, hüpates rõdult lavale, kus ta karjus publikule võidukalt. Ta murdis hüppamise ajal jala, kuid põgenes tagauksest välja ja oma hobuse selga.
Surmavalt haavatud Lincoln kanti üle tänava Peterseni majja, kus ta järgmisel hommikul suri. Üks kaaskonspirant ründas välisminister Sewardi 14. päeva õhtul noaga, kuid Seward jäi rünnakust ellu. Vandenõulane, kes kavatses rünnata asepresident Johnsoni, ei viinud oma plaani ellu.
Booth põgenes koos kaaslasega Marylandi kaudu lõuna poole Virginiasse. Armeeüksus jõudis talle järele 26. aprillil. Tema kaaslane andis end üles, kuid Booth keeldus. Ta suri tabamise ajal lastud laskude tagajärjel. Booth hüüdis: "Mind ei võeta elusalt kinni!". Kuul tabas Booth'i tagaküljele vasaku kõrva taha, läbis tema kaela ja väljus laudas. Mõrvarist kostis madal valuhüüd, nagu tekitaks äkiline kägistamine, ja ta paiskus peaga põrandale. Corbett ja teised soliidid märkisid, et see, et Lincolnit ja Booth'i löödi kumbagi umbes samasse kohta peas, mõjus poeetilise või kosmilise õigluse tunnetamisena. Ja Booth'i vigastus ei olnud vähem tõsine kui Lincolni oma: kuul oli läbistanud kolm selgroogu ja osaliselt katkestanud tema seljaaju, halvates ta. Ka nende seisundid olid erinevad, nagu Mary Clemmer Ames kokku võttis: "Kuulid tungisid mõlemal peaaegu samas kohas kolju, kuid see trilliline erinevus tegi nende kahe kannatustes mõõtmatu erinevuse. Härra Lincoln oli teadvustamata igasugusest valust, samas kui tema mõrvar kannatas niisama peeneid piinu, nagu oleks teda ratta otsas murdnud." Üks sõdur valas talle vett suhu, mille ta kohe välja sülitas, suutmata alla neelata. Kuulihaav takistas tal vedelikku alla neelata. Booth palus nõrgal häälel vett ning Conger ja Baker andsid talle seda. Ta palus neil teda ümber keerata ja näoga ülespoole pöörata. Conger pidas seda halvaks ideeks. Keerake mind siis vähemalt küljele, palus mõrvar. Nad tegid seda, kuid Conger nägi, et see liigutus ei leevendanud Booth'i kannatusi. Ka Baker märkas seda: "Ta näis kannatavat äärmise valu all, kui teda liigutati... ja kordas mitu korda: "Tapa mind."" Päikesetõusul oli Booth endiselt piinava valu käes. Tema pulss nõrgenes, kuna tema hingamine muutus üha raskemaks ja ebakorrapärasemaks. Agoonias, suutmata oma jäsemeid liigutada, palus ta ühel sõduril oma käed näo ette tõsta ja sosistas neid vaadates: "Kasutu ... Kasutu." Need olid tema viimased sõnad. Mõni minut hiljem hakkas Booth õhku ahmima, kui tema kurgu jätkuvalt paisus, siis kostis värinat ja gurgeldamist ning tema keha värises, enne kui Booth suri lämbumisse - ta sõna otseses mõttes lämbus.
Corbett väitis, et ta ei kavatsenud Booth'i tappa, vaid tahtis üksnes tekitada invaliidistava haava, kuid kas ta sihtis valesti või Booth liikus sel hetkel, kui Corbett päästikule vajutas.
Küsimused ja vastused
K: Kes mõrvas USA presidendi Abraham Lincolni?
V: John Wilkes Booth mõrvas USA presidendi Abraham Lincolni 14. aprillil 1865 Washingtonis.
K: Kus sündis John Wilkes Booth?
V: John Wilkes Booth sündis Bel Airis Harfordi maakonnas Marylandis inglise immigrantidest vanemate peres.
K: Mis oli John Wilkes Booth'i elukutse?
V: John Wilkes Booth oli väga tuntud lavanäitleja, kes toetas Ameerika kodusõja ajal konföderatsiooni.
K: Miks ta mõrvas Abraham Lincolni?
V: Ta oli Lincolni peale vihane, kuna ta toetas endiste orjade hääleõigust, ja lootis koondada allesjäänud konföderatsiooni väed, et nad jätkaksid sõda, mis oli lõppemas.
K: Kui kaua pärast tema mahalaskmist kulus Ameerika Ühendriikide sõduritel aega, et teda kätte saada?
V: Pärast Lincolni mahalaskmist kulus Ameerika Ühendriikide sõduritel kaksteist päeva, et ta kätte saada ja teda Virginia osariigis asuvas talus tappa.
K: Kas Abraham Lincolni mõrva taga oli veel mõni muu motiiv peale konföderatsiooni vägede koondamise?
V: Jah, ta tahtis kättemaksu Abraham Lincolni vastu selle eest, et ta toetas endiste orjade hääleõigust.
