Orjus: tähendus, ajalugu, inimõigused ja tänapäevased vormid

Varased tsivilisatsioonid

Orjandus on eksisteerinud pikka aega. Varajastel küttide-koguhoidjatel ei olnud orjadest kasu. Nad tegid kõike ise. Veel üks paar abikäsi tähendas, et neil oli veel üks suu, mida toita. Orjapidamine või teise inimese omamine ei olnud nende inimeste jaoks mõistlik. Kui inimesed kogunesid linnadesse ja asulatesse ning toitu oli rohkem kui piisavalt, oli odava tööjõu olemasolu mõistlik. Siis tekkisid esimesed orjanduse vormid. Orjapidamist võib jälgida juba kõige varasemates dokumentides, näiteks Hammurabi koodeksis (umbes 1760 eKr). See viitab sellele kui väljakujunenud institutsioonile.

Vana-Lähis-Idas said sõjategevuse käigus saadud vangid sageli orjadeks. Piibli Moosese raamatu seaduste kohaselt oli see orjapidamise seaduslik vorm. Kuid iisraellased ei tohtinud teisi iisraellasi orjastada. Deuteronoomia seadustikus nõutakse surmanuhtlust kuriteo eest, mis seisneb iisraellaste röövimises nende orjastamise eesmärgil.

Vana-Egiptuses olid orjad peamiselt sõjavangid. Teised viisid, kuidas inimesed võisid saada orjadeks, oli see, et nad pärisid selle staatuse oma vanematelt, kes olid orjad. Keegi võis saada orjaks, kui ta ei suutnud oma võlgu tasuda. Inimesed müüsid end orjaks ka seetõttu, et nad olid vaesed talupojad ning vajasid toitu ja peavarju. Orjade elu oli tavaliselt parem kui talupoegade oma. Noori orje ei tohtinud panna raskele tööle ja neid pidi kasvatama majapidamise perenaine. Mitte kõik orjad ei läinud majapidamistesse. Mõned müüsid end ka templitesse või määras kuningas nad templitesse. Orjakaubandus oli Vana-Egiptuses alles hiljem väga populaarne. Hiljem tekkis orjakaubandus üle kogu Egiptuse.

Paljudes kohtades olid kodanikud osaliselt või täielikult kaitstud orjastamise eest, nii et enamik orjadest olid välismaalased.

Orjapidamine Vana-Roomas

Rooma orjad mängisid ühiskonnas ja majanduses olulist rolli. Lisaks käsitsitööle tegid orjad palju koduseid teenuseid. Nad võisid töötada kõrge kvalifikatsiooniga töödel ja kutsealadel. Õpetajad, raamatupidajad ja arstid olid sageli orjad. Kreeka orjad olid sageli kõrgelt haritud. Oskusteta orjad või need, kes olid karistuseks määratud orjad, töötasid taludes, kaevandustes ja veskites. Nende elutingimused olid jõhkrad ja elu lühike.

Rooma õiguse kohaselt peeti orje omandiks ja neil puudus juriidiline isikupära. Erinevalt Rooma kodanikest võis neid kehaliselt karistada, seksuaalselt ekspluateerida (prostituudid olid sageli orjad), piinata ja hukata. Orja tunnistusi ei saanud kohtus aktsepteerida, kui orja ei olnud piinatud - see tava põhines uskumusel, et orjad, kes olid oma isandate asjadesse kursis, oleksid liiga vooruslikud ja lojaalsed, et avaldada kahjulikke tõendeid, kui neid ei sunnita. Aja jooksul said orjad siiski suuremat õiguskaitset, sealhulgas õiguse esitada kaebusi oma isandate vastu. Suhtumine muutus osaliselt tänu stoiklaste mõjule haritud eliidi seas, kelle egalitaarsed vaated inimlikkusele laienesid ka orjadele.

Rooma orjad võisid omada vara, mida nad võisid kasutada nagu oma omandit, kuigi see kuulus nende peremeestele. Oskuslikel või haritud orjadel lubati ise raha teenida. Piisava raha eest võisid nad osta oma vabaduse.

Pärast Rooma impeeriumi lagunemist muutus orjapidamine järk-järgult pärisorjuseks.

Araabia orjakaubandus

Ajaloolaste hinnangul orjastasid araabia orjakaupmehed 650. aastast kuni 1960. aastateni 10-18 miljonit inimest. Neid viidi Euroopast, Aasiast ja Aafrikast üle Punase mere, India ookeani ja Sahara kõrbe. Meesorjad olid tihtipeale nende omanike teenistujate, sõdurite või tööliste teenistuses. Enamik meesorje kastreeriti. Hinnanguliselt veritsesid 10-st poisist kuni 6 poisist selle protsessi käigus. Kuid eunuhhide kõrge hind tegi selle tasuvaks. Orjadeks võetud naisi ja lapsi kasutati peamiselt teenijatena ja konkubiinidena. Kui hilisem Atlandi orjakaubandus keskendus meestele tööjõuks, siis araabia orjakaubandus algas meestega ja poistega, kuid nihkus aja jooksul rohkem naistele ja noortele tüdrukutele seksuaalsetel eesmärkidel.

Atlandi orjakaubandus

Nelja sajandi jooksul, alates 15. sajandi lõpust, võtsid eurooplased miljonid aafriklased orjadeks. Eurooplased ei olnud esimesed, kes kasutasid Aafrikat tööjõu saamiseks. Alates umbes 650. aastast pKr hakkasid araabia orjakaupmehed Aafrikast orje võtma. Nad kauplesid peamiselt kastreeritud meesorjadega (eunuhhid). Ronald Segali, raamatu "Islami mustad orjad: The Other Black Diaspora (2002): "10. sajandi alguses oli Bagdadi kaliifal 7000 musta eunuhhi ja 4000 valget eunuhhi oma palees". Aastaks 1900 olid araabia orjakaupmehed viinud Aafrikast välja 10-20 miljonit orja. Ei ole kindel, et Euroopa orjakaupmehed said musti orje araabia orjakaupmeestelt. Araablased keskendusid peamiselt oma vajaduste rahuldamisele. Eurooplased hakkasid aafriklasi Uude Maailma eksportima kui odava tööjõu allikat kolooniaistandustele.

Aastatel 1452-1455 andis paavst Nicolas V välja hulga paavsti bulleid, millega lubas portugallastel võtta Aafrika orje. Alguses rüüstasid orjakaupmehed rannikualasid ja viisid mustanahalisi minema. Kuid kolooniate kaevandused ja põllud vajasid üha rohkem orje. 16. sajandi alguses hakkas Hispaania väljastama litsentse ja lepinguid orjade tarnimiseks. 1750. aastateks loodi suured orjavargafirmad. Suurem osa Euroopast osales sel ajal orjakaubanduses.

Orjandus Ameerikas

Paljud 17. ja 18. sajandil Põhja-Ameerikasse saabunud eurooplased tulid lepinguga renditööliste hulka. Üleminek lepingulisest teenistusest orjapidamisele oli Virginias järkjärguline protsess. Varaseim õiguslik dokumentatsioon sellise ülemineku kohta pärineb 1640. aastast. Siin mõisteti neeger John Punch eluaegsesse orjusse põgenemiskatse eest. See juhtum tähistas ka aafriklaste ebavõrdset kohtlemist Virginia maakonnakohtu poolt, kus kaks valget põgenikku said märksa väiksema karistuse. Pärast 1640. aastat hakkasid istutajad ignoreerima võlaõigusliku lepingu lõppemist. Nad hoidsid oma sulaseid eluaegsete orjadena. Seda näitas kohtuasi Johnson vs. Parker. Kohus otsustas, et John Casor, lepinguline sulane, tuleb tagastada Johnsonile, kes väitis, et Casor kuulus talle eluaegselt. USA 1860. aasta rahvaloenduse andmetel omas 393 975 isikut, mis moodustab 8% kõigist USA perekondadest, 3 950 528 orja. Kolmandik lõunapoolsetest peredest omas orje. Orjapidamine Ameerika Ühendriikides kaotati seaduslikult Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kolmeteistkümnenda muudatusega 1865. aastal ^{[ebausaldusväärne allikas?].}

Orjus täna

Miljonid inimesed on endiselt orjad mõnes maailma osas, peamiselt Lõuna-Aasias ja Aafrikas. Arenenud riikides on see tänu paremale õiguskaitsele vähem levinud, kuid ka seal esineb seda endiselt. Selle tegemise viisid on muutunud. Tänapäeval võivad orjad töötada näiteks suure võla tõttu (näiteks peavad orjad töötama, et maksta võlga tagasi). Paljudele ohvritele öeldakse, et nende peredele tehakse kahju, kui nad orjapidajatest aru annavad. Paljud orjad on sunnitud olema koduabilised. Mõnel juhul müüvad nende perekonnad nad orjapidajatele. Mõned orjad on kaubitsetud ühest maailmaosast teise. Need inimesed viibivad vastuvõtvas riigis ebaseaduslikult ja seetõttu ei anna väärkohtlemisest teada. Sundprostitutsioon on üks orjastamise liike. Teine orjastamise vorm, mis toimub tänapäevalgi, on laste sunniviisiline töö. Mõned lapsed peavad töötama kaevandustes või istandustes või sõdima lapssõduritena ilma palgata.

Ühe uuringu kohaselt on tänapäeval 27 miljonit inimest (kuid teised väidavad, et neid võib olla isegi 200 miljonit) orjuses.

Teised terminid, mis kirjeldavad tööliste värbamist ja millel võib olla sarnasusi orjapidamisega, on Blackbirding, Impressment ja Shanghaiing.

Riigid

Mõned riigid, kus orjapidamine on endiselt levinud, asuvad Aafrikas, Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias. 2007. aasta suvel leiti Hiinas 570 inimest olevat tellisetootjate orjad. Nende hulgas oli 69 last. Hiina valitsus lasi 35 000-liikmelisel politseil kontrollida Põhja-Hiina telliskiviahjusid orjade suhtes ning saatis hulga ahjude juhte ja ametnikke vangi ning mõistis ühe ahjude tööjuhi surma, kuna ta oli tapnud töölist, kes oli ori.

Mauritaanias arvatakse, et kuni 600 000 meest, naist ja last ehk 20% elanikkonnast on orjad ja et paljusid neist kasutatakse orjatööjõuna. Orjandus muudeti Mauritaanias ebaseaduslikuks 2007. aasta augustis. Nigeris on samuti palju orjapidamist. Nigeeria uuringus leiti, et üle 800 000 inimese on orjad, mis on peaaegu 8% elanikkonnast. Laste orjapidamist on tavaliselt kasutatud sularaha kasvatamisel ja kaevandamisel. Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi andmetel töötas 2002. aastal ainuüksi Côte d'Ivoire'i (Elevandiluurannik) kakaofarmis üle 109 000 lapse "laste töö kõige halvemates vormides".

2006. aasta novembris teatas Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, et ta esitab Myanmari (ka Birma) hunta liikmetele süüdistuse Rahvusvahelises Kohtus "inimsusevastaste kuritegude" eest. Seda seetõttu, et sõjavägi sunnib mõningaid kodanikke tegema sunnitööd. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ütleb, et tema arvates sunnitakse sel viisil tööle umbes 800 000 inimest.

Islami õiguse õpetlased on mõistnud hukka mitte-moslemi naiste orjakaubanduse taaselustamise Iraagi ja Levandi Islamiriigi poolt.

Orjanduse peatamine

18. sajandil algas kristlikes riikides agitatsioon, mida nimetati orjuse vastu suunatud abolitsionismiks. Kõigepealt kaotati orjakaubandus, et rohkem inimesi ei hakkaks orjaks. 1833. aastal lõpetas Briti impeerium orjanduse. Sellele järgnesid mitmed teised riigid. Ameerika Ühendriikides viisid erimeelsused orjanduse üle Ameerika kodusõja ja emantsipatsiooniproklamatsioonini. Kui 1865. aastal võitis põhja pool, tehti kõik orjad vabaks. Veelgi rohkem riike kaotas seejärel orjuse. Brasiilia Pedro II kaotas selle 1888. aastal. Kuid sunnitöö jätkus, kas seadusega vastuolus või võlaorjuse või muude meetoditega, mida eri riikide seadused ei loetud orjapidamiseks.

Kuulsad inimesed, kes olid orjad

• Aisopos umbes 6. sajandil eKr.
• Spartacus (suri 71 eKr)
• Epiktetos (umbes 55 pKr - 125 pKr)
• Paavst Callixtus I (suri 222 pKr)
• Püha Patrick (umbes 387-461 pKr.)
• Olaudah Equiano (umbes 1745-1790)
• George John Scipio Africanus (1763-1834)
• Taani Vesey (umbes 1767-1822)
• Sojourner Truth (umbes 1797-1883)
• Dred Scott (umbes 1799-1845)
• Nat Turner (1800-1831)
• Frederick Douglass (umbes 1812-1895)
• Harriet Tubman (1820-1913)
• Booker T. Washington (1856-1915)
• Solomon Northup

Seotud leheküljed

• Võlaorjus
• Vaba tööjõud
• Inimkaubandus
• Orjakaubandus
• Seksuaalne orjus
• Ameerika kodusõda
• Haiti