Orjus on see, kui inimest koheldakse teise inimese omandina. Selline olukord tähendab tavaliselt, et inimese vabadus on röövatud: orjad on sunnitud töötama või tegema muid teenuseid ilma vabatahtliku nõusolekuta ning nende peremees võib neid kontrollida ja karistada. Sageli tähendas see, et orjad olid sunnitud töötama, muidu karistab neid seadus (kui orjapidamine on selles kohas seaduslik) või nende peremees. Orjus võib hõlmata füüsilist vägivalda, psühholoogilist survet, liikumispiiranguid, dokumentide konfiskeerimist ja muid sundimise vorme.

Ajaloost lühiülevaade

On tõendeid, et juba enne kirjaoskuse tekkimist oli orjapidamine. Orjapidamist on olnud eri liiki ning seda on olnud peaaegu kõigis kultuurides ja mandritel. Mõnel ühiskonnal olid orjapidamise kohta seadused või oli nende majandus sellele rajatud. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli palju orje.

Orjuse vormid ja põhjused on ajalooliselt olnud mitmekesised: inimesed võeti vangi sõjatandril, müüdi võlgade katteks, sündisid orjaks vanemate kaudu või olid nad karistuse ja surrogaadi osaks. 16.–19. sajandil kasvas väljapoole Euroopat toimunud lõaida orjakaup — eriti transatlantiline orjakauplus — mis viis miljoneid Aafrika inimesi Ameerikasse sunnitööle ja tõi kaasa sügavad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed.

Orjus ja terminoloogia

Ingliskeelne sõna "slave" pärineb keskaegsest sõnast, mis viitas Kesk-Euroopa ja Ida-Euroopa slaavi rahvastele, sest need olid viimane etniline rühm, kes võeti Kesk-Euroopas vangi ja orjastati. Majandus- ja sotsioloogilised teoreetikud nagu Adam Smithi ja Auguste Comte'i vaated aitasid kujundada arusaamu sellest, kuidas orja oli ühiskondades defineeritud—tihti seoses vangistamise ja sõjavangistusega. Orjapidajad ostsid orje orjaoksjonitel ning paljudel juhtudel ei võimaldatud orjadele õigusi.

Õiguslik keeldamine ja inimõigused

20. sajandil võtsid peaaegu kõik riigid vastu seadused, mis keelasid orjapidamise. Inimõiguste ülddeklaratsioonis on öeldud, et orjapidamine on vale. Orjapidamine on nüüd rahvusvahelises õiguses keelatud ja mitmed konventsioonid ning lepingud (näiteks 1926. aasta Slavery Convention ja 1956. aasta täiendav konventsioon) on suunatud orjuse, orjatoodete ja inimesekauplemise vastu võitlemisele. Lisaks on olemas rahvusvahelised normid, mis käsitlevad sunnitud töö (nt Rahvusvaheline Tööorganisatsiooni konventsioonid), inimkaubandust ning laste ekspluateerimist.

Tänapäevased vormid ja levimus

Kuigi enamik riike on ametlikult orjuse keelanud, eksisteerib tänapäeval mitmeid orjuse vorme, mis on sageli varjatud ja seotud organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja haavatavate rühmade ekspluateerimisega. Levinumad tänapäevased vormid on:

  • Inimkaubandus – inimeste liigutamine või ahvatlemine ekspluateerimise eesmärgil (sunnitöö, seksuaalne ekspluateerimine jms).
  • Sunnitud töö – töötamine ähvarduste, ülisuure võla, isikuvabaduse piirangute või dokumentide äravõtmisega.
  • Võlaseisus (debt bondage) – inimene on sunnitud mööda elama pikaajalisest võlast tingitud tööga, mis ei võimalda võlga ära maksta.
  • Laste orjus – lastest tööjõud (nt ohtlik tööstus, tänavatöö, lapstööjõud) või lapsesõdurid.
  • Kodune orjus – kodutööline, kelle vabadust on piiratud ja kes töötab ilma palga või põhiteenusteta.
  • Seksuaalne ekspluateerimine – inimeste sundimine prostitutsiooni või muuks seksuaalseks ärakasutamiseks.

Maailmas on hinnanguliselt veel tens of millions inimesi sundseisundites — arvud varieeruvad sõltuvalt allikast ja metoodikast, kuid probleem on tänini ulatuslik ja mitmetahuline.

Mõjud ohvritele ja ühiskonnale

Orjus kahjustab nii üksikisikuid kui ka kogukondi: see tekitab püsivaid psühholoogilisi traumasid, terviseprobleeme, piirab haridust ja sissetuleku teenimise võimalusi ning tugevdab vaesust ja ebavõrdsust. Majanduslikult kahjustab sundtöö ja inimkaubandus ausat konkurentsi ja õõnestab seaduslikku tööjõuturgu.

Kuidas riigid ja inimesed sellele reageerivad

Riiklikul tasandil töötab enamik riike välja seadusi inimkaubanduse, sunnitud töö ja orjuse vastu võitlemiseks, samuti luuakse ohvrite kaitseks teenuseid (varjupaigad, õigusabi, meditsiiniline abi). Rahvusvaheline koostöö, konventsioonid ja uurimised aitavad luua standardeid ning toetada üksteise tegevust. Samas on tihti probleemiks ressursipuudus, nõrk järelevalve ja korruptsioon, mis takistavad seaduste jõustamist.

Ka üksikisikud ja organisatsioonid saavad aidata: teadlikkuse tõstmine, eetilise tarbimise toetamine (näiteks jälgida toodete tarneahelaid), annetamine või vabatahtlik töö abiorganisatsioonides ning kahtlaste juhtumite raportite tegemine vastavatele ametiasutustele.

Kokkuvõte

Orjus ei ole vaid ajalooline nähtus — kuigi enamik riike on selle ametlikult keelanud ja inimõiguste raamistikud seda hukka mõistavad, jätkuvad erinevad sundimise ja ekspluateerimise vormid tänapäeval. Probleemi lahendamiseks on vaja tugevat seadusandlust, efektiivset jõustamist, rahvusvahelist koostööd ning ühiskondlikku teadlikkust ja tuge ohvritele.