Orjus: tähendus, ajalugu, inimõigused ja tänapäevased vormid
Orjus: sügav ülevaade tähendusest, ajaloost, inimõigustest ja tänapäevastest orjuse vormidest — ajaloolised faktid, õiguslikud muutused ning kuidas tänapäeval orjuse tunnuseid ära tunda.
Orjus on see, kui inimest koheldakse teise inimese omandina. Selline olukord tähendab tavaliselt, et inimese vabadus on röövatud: orjad on sunnitud töötama või tegema muid teenuseid ilma vabatahtliku nõusolekuta ning nende peremees võib neid kontrollida ja karistada. Sageli tähendas see, et orjad olid sunnitud töötama, muidu karistab neid seadus (kui orjapidamine on selles kohas seaduslik) või nende peremees. Orjus võib hõlmata füüsilist vägivalda, psühholoogilist survet, liikumispiiranguid, dokumentide konfiskeerimist ja muid sundimise vorme.
Ajaloost lühiülevaade
On tõendeid, et juba enne kirjaoskuse tekkimist oli orjapidamine. Orjapidamist on olnud eri liiki ning seda on olnud peaaegu kõigis kultuurides ja mandritel. Mõnel ühiskonnal olid orjapidamise kohta seadused või oli nende majandus sellele rajatud. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli palju orje.
Orjuse vormid ja põhjused on ajalooliselt olnud mitmekesised: inimesed võeti vangi sõjatandril, müüdi võlgade katteks, sündisid orjaks vanemate kaudu või olid nad karistuse ja surrogaadi osaks. 16.–19. sajandil kasvas väljapoole Euroopat toimunud lõaida orjakaup — eriti transatlantiline orjakauplus — mis viis miljoneid Aafrika inimesi Ameerikasse sunnitööle ja tõi kaasa sügavad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed.
Orjus ja terminoloogia
Ingliskeelne sõna "slave" pärineb keskaegsest sõnast, mis viitas Kesk-Euroopa ja Ida-Euroopa slaavi rahvastele, sest need olid viimane etniline rühm, kes võeti Kesk-Euroopas vangi ja orjastati. Majandus- ja sotsioloogilised teoreetikud nagu Adam Smithi ja Auguste Comte'i vaated aitasid kujundada arusaamu sellest, kuidas orja oli ühiskondades defineeritud—tihti seoses vangistamise ja sõjavangistusega. Orjapidajad ostsid orje orjaoksjonitel ning paljudel juhtudel ei võimaldatud orjadele õigusi.
Õiguslik keeldamine ja inimõigused
20. sajandil võtsid peaaegu kõik riigid vastu seadused, mis keelasid orjapidamise. Inimõiguste ülddeklaratsioonis on öeldud, et orjapidamine on vale. Orjapidamine on nüüd rahvusvahelises õiguses keelatud ja mitmed konventsioonid ning lepingud (näiteks 1926. aasta Slavery Convention ja 1956. aasta täiendav konventsioon) on suunatud orjuse, orjatoodete ja inimesekauplemise vastu võitlemisele. Lisaks on olemas rahvusvahelised normid, mis käsitlevad sunnitud töö (nt Rahvusvaheline Tööorganisatsiooni konventsioonid), inimkaubandust ning laste ekspluateerimist.
Tänapäevased vormid ja levimus
Kuigi enamik riike on ametlikult orjuse keelanud, eksisteerib tänapäeval mitmeid orjuse vorme, mis on sageli varjatud ja seotud organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja haavatavate rühmade ekspluateerimisega. Levinumad tänapäevased vormid on:
- Inimkaubandus – inimeste liigutamine või ahvatlemine ekspluateerimise eesmärgil (sunnitöö, seksuaalne ekspluateerimine jms).
- Sunnitud töö – töötamine ähvarduste, ülisuure võla, isikuvabaduse piirangute või dokumentide äravõtmisega.
- Võlaseisus (debt bondage) – inimene on sunnitud mööda elama pikaajalisest võlast tingitud tööga, mis ei võimalda võlga ära maksta.
- Laste orjus – lastest tööjõud (nt ohtlik tööstus, tänavatöö, lapstööjõud) või lapsesõdurid.
- Kodune orjus – kodutööline, kelle vabadust on piiratud ja kes töötab ilma palga või põhiteenusteta.
- Seksuaalne ekspluateerimine – inimeste sundimine prostitutsiooni või muuks seksuaalseks ärakasutamiseks.
Maailmas on hinnanguliselt veel tens of millions inimesi sundseisundites — arvud varieeruvad sõltuvalt allikast ja metoodikast, kuid probleem on tänini ulatuslik ja mitmetahuline.
Mõjud ohvritele ja ühiskonnale
Orjus kahjustab nii üksikisikuid kui ka kogukondi: see tekitab püsivaid psühholoogilisi traumasid, terviseprobleeme, piirab haridust ja sissetuleku teenimise võimalusi ning tugevdab vaesust ja ebavõrdsust. Majanduslikult kahjustab sundtöö ja inimkaubandus ausat konkurentsi ja õõnestab seaduslikku tööjõuturgu.
Kuidas riigid ja inimesed sellele reageerivad
Riiklikul tasandil töötab enamik riike välja seadusi inimkaubanduse, sunnitud töö ja orjuse vastu võitlemiseks, samuti luuakse ohvrite kaitseks teenuseid (varjupaigad, õigusabi, meditsiiniline abi). Rahvusvaheline koostöö, konventsioonid ja uurimised aitavad luua standardeid ning toetada üksteise tegevust. Samas on tihti probleemiks ressursipuudus, nõrk järelevalve ja korruptsioon, mis takistavad seaduste jõustamist.
Ka üksikisikud ja organisatsioonid saavad aidata: teadlikkuse tõstmine, eetilise tarbimise toetamine (näiteks jälgida toodete tarneahelaid), annetamine või vabatahtlik töö abiorganisatsioonides ning kahtlaste juhtumite raportite tegemine vastavatele ametiasutustele.
Kokkuvõte
Orjus ei ole vaid ajalooline nähtus — kuigi enamik riike on selle ametlikult keelanud ja inimõiguste raamistikud seda hukka mõistavad, jätkuvad erinevad sundimise ja ekspluateerimise vormid tänapäeval. Probleemi lahendamiseks on vaja tugevat seadusandlust, efektiivset jõustamist, rahvusvahelist koostööd ning ühiskondlikku teadlikkust ja tuge ohvritele.


Maal, millel on kujutatud Aafrika orjanaised, kes ootavad müüki, Richmondis, Virginias, USA, 1853. aastal.


Selliseid ahelaid kasutati selleks, et takistada orjade põgenemist.
Varased tsivilisatsioonid
Orjandus on eksisteerinud pikka aega. Varajastel küttide-koguhoidjatel ei olnud orjadest kasu. Nad tegid kõike ise. Veel üks paar abikäsi tähendas, et neil oli veel üks suu, mida toita. Orjapidamine või teise inimese omamine ei olnud nende inimeste jaoks mõistlik. Kui inimesed kogunesid linnadesse ja asulatesse ning toitu oli rohkem kui piisavalt, oli odava tööjõu olemasolu mõistlik. Siis tekkisid esimesed orjanduse vormid. Orjapidamist võib jälgida juba kõige varasemates dokumentides, näiteks Hammurabi koodeksis (umbes 1760 eKr). See viitab sellele kui väljakujunenud institutsioonile.
Vana-Lähis-Idas said sõjategevuse käigus saadud vangid sageli orjadeks. Piibli Moosese raamatu seaduste kohaselt oli see orjapidamise seaduslik vorm. Kuid iisraellased ei tohtinud teisi iisraellasi orjastada. Deuteronoomia seadustikus nõutakse surmanuhtlust kuriteo eest, mis seisneb iisraellaste röövimises nende orjastamise eesmärgil.
Vana-Egiptuses olid orjad peamiselt sõjavangid. Teised viisid, kuidas inimesed võisid saada orjadeks, oli see, et nad pärisid selle staatuse oma vanematelt, kes olid orjad. Keegi võis saada orjaks, kui ta ei suutnud oma võlgu tasuda. Inimesed müüsid end orjaks ka seetõttu, et nad olid vaesed talupojad ning vajasid toitu ja peavarju. Orjade elu oli tavaliselt parem kui talupoegade oma. Noori orje ei tohtinud panna raskele tööle ja neid pidi kasvatama majapidamise perenaine. Mitte kõik orjad ei läinud majapidamistesse. Mõned müüsid end ka templitesse või määras kuningas nad templitesse. Orjakaubandus oli Vana-Egiptuses alles hiljem väga populaarne. Hiljem tekkis orjakaubandus üle kogu Egiptuse.
Paljudes kohtades olid kodanikud osaliselt või täielikult kaitstud orjastamise eest, nii et enamik orjadest olid välismaalased.
Orjapidamine Vana-Roomas
Rooma orjad mängisid ühiskonnas ja majanduses olulist rolli. Lisaks käsitsitööle tegid orjad palju koduseid teenuseid. Nad võisid töötada kõrge kvalifikatsiooniga töödel ja kutsealadel. Õpetajad, raamatupidajad ja arstid olid sageli orjad. Kreeka orjad olid sageli kõrgelt haritud. Oskusteta orjad või need, kes olid karistuseks määratud orjad, töötasid taludes, kaevandustes ja veskites. Nende elutingimused olid jõhkrad ja elu lühike.
Rooma õiguse kohaselt peeti orje omandiks ja neil puudus juriidiline isikupära. Erinevalt Rooma kodanikest võis neid kehaliselt karistada, seksuaalselt ekspluateerida (prostituudid olid sageli orjad), piinata ja hukata. Orja tunnistusi ei saanud kohtus aktsepteerida, kui orja ei olnud piinatud - see tava põhines uskumusel, et orjad, kes olid oma isandate asjadesse kursis, oleksid liiga vooruslikud ja lojaalsed, et avaldada kahjulikke tõendeid, kui neid ei sunnita. Aja jooksul said orjad siiski suuremat õiguskaitset, sealhulgas õiguse esitada kaebusi oma isandate vastu. Suhtumine muutus osaliselt tänu stoiklaste mõjule haritud eliidi seas, kelle egalitaarsed vaated inimlikkusele laienesid ka orjadele.
Rooma orjad võisid omada vara, mida nad võisid kasutada nagu oma omandit, kuigi see kuulus nende peremeestele. Oskuslikel või haritud orjadel lubati ise raha teenida. Piisava raha eest võisid nad osta oma vabaduse.
Pärast Rooma impeeriumi lagunemist muutus orjapidamine järk-järgult pärisorjuseks.


Adamo Ghisi: Gisi: Allegooria orjusest, söövitus, 1573.
Araabia orjakaubandus
Ajaloolaste hinnangul orjastasid araabia orjakaupmehed 650. aastast kuni 1960. aastateni 10-18 miljonit inimest. Neid viidi Euroopast, Aasiast ja Aafrikast üle Punase mere, India ookeani ja Sahara kõrbe. Meesorjad olid tihtipeale nende omanike teenistujate, sõdurite või tööliste teenistuses. Enamik meesorje kastreeriti. Hinnanguliselt veritsesid 10-st poisist kuni 6 poisist selle protsessi käigus. Kuid eunuhhide kõrge hind tegi selle tasuvaks. Orjadeks võetud naisi ja lapsi kasutati peamiselt teenijatena ja konkubiinidena. Kui hilisem Atlandi orjakaubandus keskendus meestele tööjõuks, siis araabia orjakaubandus algas meestega ja poistega, kuid nihkus aja jooksul rohkem naistele ja noortele tüdrukutele seksuaalsetel eesmärkidel.
Atlandi orjakaubandus
Nelja sajandi jooksul, alates 15. sajandi lõpust, võtsid eurooplased miljonid aafriklased orjadeks. Eurooplased ei olnud esimesed, kes kasutasid Aafrikat tööjõu saamiseks. Alates umbes 650. aastast pKr hakkasid araabia orjakaupmehed Aafrikast orje võtma. Nad kauplesid peamiselt kastreeritud meesorjadega (eunuhhid). Ronald Segali, raamatu "Islami mustad orjad: The Other Black Diaspora (2002): "10. sajandi alguses oli Bagdadi kaliifal 7000 musta eunuhhi ja 4000 valget eunuhhi oma palees". Aastaks 1900 olid araabia orjakaupmehed viinud Aafrikast välja 10-20 miljonit orja. Ei ole kindel, et Euroopa orjakaupmehed said musti orje araabia orjakaupmeestelt. Araablased keskendusid peamiselt oma vajaduste rahuldamisele. Eurooplased hakkasid aafriklasi Uude Maailma eksportima kui odava tööjõu allikat kolooniaistandustele.
Aastatel 1452-1455 andis paavst Nicolas V välja hulga paavsti bulleid, millega lubas portugallastel võtta Aafrika orje. Alguses rüüstasid orjakaupmehed rannikualasid ja viisid mustanahalisi minema. Kuid kolooniate kaevandused ja põllud vajasid üha rohkem orje. 16. sajandi alguses hakkas Hispaania väljastama litsentse ja lepinguid orjade tarnimiseks. 1750. aastateks loodi suured orjavargafirmad. Suurem osa Euroopast osales sel ajal orjakaubanduses.
Orjandus Ameerikas
Paljud 17. ja 18. sajandil Põhja-Ameerikasse saabunud eurooplased tulid lepinguga renditööliste hulka. Üleminek lepingulisest teenistusest orjapidamisele oli Virginias järkjärguline protsess. Varaseim õiguslik dokumentatsioon sellise ülemineku kohta pärineb 1640. aastast. Siin mõisteti neeger John Punch eluaegsesse orjusse põgenemiskatse eest. See juhtum tähistas ka aafriklaste ebavõrdset kohtlemist Virginia maakonnakohtu poolt, kus kaks valget põgenikku said märksa väiksema karistuse. Pärast 1640. aastat hakkasid istutajad ignoreerima võlaõigusliku lepingu lõppemist. Nad hoidsid oma sulaseid eluaegsete orjadena. Seda näitas kohtuasi Johnson vs. Parker. Kohus otsustas, et John Casor, lepinguline sulane, tuleb tagastada Johnsonile, kes väitis, et Casor kuulus talle eluaegselt. USA 1860. aasta rahvaloenduse andmetel omas 393 975 isikut, mis moodustab 8% kõigist USA perekondadest, 3 950 528 orja. Kolmandik lõunapoolsetest peredest omas orje. Orjapidamine Ameerika Ühendriikides kaotati seaduslikult Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kolmeteistkümnenda muudatusega 1865. aastal [ebausaldusväärne allikas?].
Orjus täna
Miljonid inimesed on endiselt orjad mõnes maailma osas, peamiselt Lõuna-Aasias ja Aafrikas. Arenenud riikides on see tänu paremale õiguskaitsele vähem levinud, kuid ka seal esineb seda endiselt. Selle tegemise viisid on muutunud. Tänapäeval võivad orjad töötada näiteks suure võla tõttu (näiteks peavad orjad töötama, et maksta võlga tagasi). Paljudele ohvritele öeldakse, et nende peredele tehakse kahju, kui nad orjapidajatest aru annavad. Paljud orjad on sunnitud olema koduabilised. Mõnel juhul müüvad nende perekonnad nad orjapidajatele. Mõned orjad on kaubitsetud ühest maailmaosast teise. Need inimesed viibivad vastuvõtvas riigis ebaseaduslikult ja seetõttu ei anna väärkohtlemisest teada. Sundprostitutsioon on üks orjastamise liike. Teine orjastamise vorm, mis toimub tänapäevalgi, on laste sunniviisiline töö. Mõned lapsed peavad töötama kaevandustes või istandustes või sõdima lapssõduritena ilma palgata.
Ühe uuringu kohaselt on tänapäeval 27 miljonit inimest (kuid teised väidavad, et neid võib olla isegi 200 miljonit) orjuses.
Teised terminid, mis kirjeldavad tööliste värbamist ja millel võib olla sarnasusi orjapidamisega, on Blackbirding, Impressment ja Shanghaiing.
Riigid
Mõned riigid, kus orjapidamine on endiselt levinud, asuvad Aafrikas, Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias. 2007. aasta suvel leiti Hiinas 570 inimest olevat tellisetootjate orjad. Nende hulgas oli 69 last. Hiina valitsus lasi 35 000-liikmelisel politseil kontrollida Põhja-Hiina telliskiviahjusid orjade suhtes ning saatis hulga ahjude juhte ja ametnikke vangi ning mõistis ühe ahjude tööjuhi surma, kuna ta oli tapnud töölist, kes oli ori.
Mauritaanias arvatakse, et kuni 600 000 meest, naist ja last ehk 20% elanikkonnast on orjad ja et paljusid neist kasutatakse orjatööjõuna. Orjandus muudeti Mauritaanias ebaseaduslikuks 2007. aasta augustis. Nigeris on samuti palju orjapidamist. Nigeeria uuringus leiti, et üle 800 000 inimese on orjad, mis on peaaegu 8% elanikkonnast. Laste orjapidamist on tavaliselt kasutatud sularaha kasvatamisel ja kaevandamisel. Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi andmetel töötas 2002. aastal ainuüksi Côte d'Ivoire'i (Elevandiluurannik) kakaofarmis üle 109 000 lapse "laste töö kõige halvemates vormides".
2006. aasta novembris teatas Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, et ta esitab Myanmari (ka Birma) hunta liikmetele süüdistuse Rahvusvahelises Kohtus "inimsusevastaste kuritegude" eest. Seda seetõttu, et sõjavägi sunnib mõningaid kodanikke tegema sunnitööd. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ütleb, et tema arvates sunnitakse sel viisil tööle umbes 800 000 inimest.
Islami õiguse õpetlased on mõistnud hukka mitte-moslemi naiste orjakaubanduse taaselustamise Iraagi ja Levandi Islamiriigi poolt.


Orja leping Lima/Peru 13/10/1794


Orjade oksjon Roomas , Jean-Léon Gérôme'i maal
Orjanduse peatamine
18. sajandil algas kristlikes riikides agitatsioon, mida nimetati orjuse vastu suunatud abolitsionismiks. Kõigepealt kaotati orjakaubandus, et rohkem inimesi ei hakkaks orjaks. 1833. aastal lõpetas Briti impeerium orjanduse. Sellele järgnesid mitmed teised riigid. Ameerika Ühendriikides viisid erimeelsused orjanduse üle Ameerika kodusõja ja emantsipatsiooniproklamatsioonini. Kui 1865. aastal võitis põhja pool, tehti kõik orjad vabaks. Veelgi rohkem riike kaotas seejärel orjuse. Brasiilia Pedro II kaotas selle 1888. aastal. Kuid sunnitöö jätkus, kas seadusega vastuolus või võlaorjuse või muude meetoditega, mida eri riikide seadused ei loetud orjapidamiseks.


Orja, keda peksti väga rängalt. Isik, kes teda lõi, töötas tema omaniku heaks.
Kuulsad inimesed, kes olid orjad
- Aisopos umbes 6. sajandil eKr.
- Spartacus (suri 71 eKr)
- Epiktetos (umbes 55 pKr - 125 pKr)
- Paavst Callixtus I (suri 222 pKr)
- Püha Patrick (umbes 387-461 pKr.)
- Olaudah Equiano (umbes 1745-1790)
- George John Scipio Africanus (1763-1834)
- Taani Vesey (umbes 1767-1822)
- Sojourner Truth (umbes 1797-1883)
- Dred Scott (umbes 1799-1845)
- Nat Turner (1800-1831)
- Frederick Douglass (umbes 1812-1895)
- Harriet Tubman (1820-1913)
- Booker T. Washington (1856-1915)
- Solomon Northup
Seotud leheküljed
- Võlaorjus
- Vaba tööjõud
- Inimkaubandus
- Orjakaubandus
- Seksuaalne orjus
- Ameerika kodusõda
- Haiti
Küsimused ja vastused
K: Mis on orjus?
V: Orjus on see, kui inimest koheldakse teise inimese omandina ja teda sunnitakse töötama, muidu karistab teda seadus või tema peremees.
K: Kui kaua on orjapidamine kestnud?
V: On tõendeid, et orjapidamine oli olemas juba enne kirjaoskust. Erinevaid orjuse liike on olnud peaaegu kõigis kultuurides ja kontinentidel läbi ajaloo.
K: Mis oli Vana-Kreekas ja Roomas?
V: Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli palju orje.
K: Millal tehti seadusi, mis keelustasid orjapidamise?
V: 20. sajandil tegid peaaegu kõik riigid seadusi, mis keelasid orjapidamise. Ka inimõiguste ülddeklaratsioonis on öeldud, et see on vale. Nüüdseks on orjapidamine rahvusvahelises õiguses keelatud.
K: Kust tuleb sõna "ori"?
V: Ingliskeelne sõna "ori" pärineb keskaegsest sõnast, mis tähistas Kesk-Euroopa ja Ida-Euroopa slaavi rahvaste kohta, sest need olid viimane etniline rühm, kes võeti Kesk-Euroopas vangi ja orjastati.
K: Kuidas omandati orjad?
V: Orjapidajad ostsid orje orjaoksjonitel.
K: Milliseid õigusi orjadel tavaliselt ei olnud?
V: Paljudel juhtudel ei ole orjadel mingeid õigusi.
Otsige