Harriet Tubman — elulugu: orjusest vabaduse ja Underground Railroad'i juht
Harriet Tubman — elulugu: orjusest vabaduse eestvõitlejaks, Underground Railroad'i juht, liidu spioon ja Ameerika kodusõja kangelane, kes päästis sadu orje.
Harriet Tubman (sündinud Araminta Ross; umbes 1820 või 1821 – 10. märts 1913) oli afroameeriklasest orjapidamisvastane töötaja, humanitaar ja üks tuntumaid vastupanufiguure Ameerika ajaloos. Ta oli ka liidu spioon ja esimene mustanahaline naine, kes juhtis Ameerika kodusõja ajal relvastatud missiooni. Tubman sündis orjusesse Marylandis, kuid põgenes ja pühendus kogu elu inimeste vabastamisele ning orjuse vastu võitlemisele. Tavapäraselt mainitakse, et ta tegi üheksateistkümne reisi ja aitas vabadusse juhatada üle 300 inimest — täpsed arvud võivad allikate lõikes erineda, kuid tema mõju oli selgelt suur ja püsiv. Ta kasutas Underground Railroad'i, salajast võrgustikku, mis aitas orjadel lõunast põhja põgeneda.
Varajane elu ja õnnetus, mis mõjutas tervist
Kui Tubman oli laps Dorchesteri maakonnas Marylandis, olid tema elus sagedased vägivallaaktid: teda peksid ja piitsutasid erinevad peremehed ja valvurid. Kui ta oli väga noor, viskas üks vihane valvur teise orja poole raske metallkaalu; see tabas juhuslikult Tubmani pead. See õnnetus põhjustas talle eluaegseid terviseprobleeme — krambid, tugevad peavalud ja elavad nägemused ning unenäod. Tubman ise uskus sageli, et tema nägemused olid jumalikud juhised ja need andsid talle jõudu ja sihti, kui ta hiljem aitas inimesi põgeneda.
Põgenemine ja juhtimine Underground Railroad'il
1849. aastal põgenes Tubman Philadelphiasse, kus orjade olukord oli seaduslikult erinev ja kus ta leidis turvalisuse. Pärast lühikest aega vabaduses naasis ta siiski salaja Marylandi, et päästa oma pereliikmeid ja naabreid. Ta kujutas üles tõhusaid režiime: liikus öösiti, kasutas varjatud teid ja signaale, laule ning võrgustikku, et juhtida rühmi põhja või vabaduse eest varjul jugan-kogukondadesse. Kuigi orjaomanikud pakkusid suuri preemiaid tema tabamise eest, ei lastud Tubman kunagi kinni — suur osa tema edu taga oli hoolikalt korraldatud saladus ja usaldus võrgustiku liikmete vahel.
Tähelepanuväärne on, et arvestades ajaloolisi allikaid, võivad vabastatute arvud varieeruda: mõned uuringud loendavad otseselt juhitud päästmisi ligi 70 inimeseni, teised loevad kokku ka neid, keda ta aitas muul moel (varju, varjupaiku, teavet) ja viitavad kuni 300 inimesele. Oluline on rõhutada, et Tubmani töö hõlmas nii otsest juhatamist kui ka organisatsiooni ja julgustamist, mis aitas paljudel inimestel vabadust otsida.
Kodanussõda — teenistus liidu heaks
Kui algas Ameerika kodusõda, ühines Tubman liidu poolega. Algul töötas ta kokana ja meditsiiniõena, aidates haavatuid ja haiglaid organiseerida. Hiljem tegutses ta relvastatud skaudina ja luurajana — rollides, mis olid tol ajal naistele ja eriti mustanahalistele naistele ebatavalised. Ta oli esimene naine, kes juhtis sõjas relvastatud rühma; kuulus juhtum oli Combehee River Raid (1863), mille käigus vabastati Lõuna-Carolinas üle 700 orja. Sellised operatsioonid näitasid tema strateegilist taiplikkust, julgust ja võimet töötada koos liidu vägedega orjade vabastamiseks.
Hilisem elu, aktivism ja pärand
Pärast sõda kolis Tubman oma perega Auburnis, New Yorgis. Seal hoolitses ta oma vananevate vanemate eest ja pühendus ühiskondlikele ettevõtmistele. Ta oli aktiivne New Yorgi naiste valimisõiguse liikumises ning töötas koos teiste liikumise juhtidega, et parandada mustanahaliste ja naiste õigusi. Samuti aitas ta luua ja rahastada kodu eakatele afroameeriklastele (Harriet Tubman Home for the Aged) — kohta, kus ta ise oma elu lõpuaastatel elas ja mida ta oli aidanud rajada.
Tubman suri 10. märtsil 1913 Auburnis. Pärast surma on tema elu ja töö saanud hulga mälestusmärkide, muuseumide ja mälestuskohtade teemaks: tema auks on loodud mälestuspaiku ja muuseume, tema lugu on osa kooliprogrammidest ning ta on püsiv inspiratsiooniväärtus hilisematele tegevusele orjuse, rassilise ebavõrdsuse ja naiste õiguste vastu. Tema pärand on mitmetahuline: julge tegelane, tõhus organiseerija, sõjaväeline liitlane ja pühendunud hooldaja oma kogukonnale.
Mõned olulisemad faktid lühidalt
- Sünniaeg: umbes 1820 või 1821.
- Algne nimi: Araminta Ross (hiljem võttis nime Harriet pärast abiellumist).
- Põgenemised ja päästmised: tegi tavapäraselt tsiteeritud üheksateistkümne reisi ja aitas vabadusse juhatada sadu inimesi (täpne arv varieerub allikate järgi).
- Kodusõda: töötas liidu väes kokana, meditsiinitöötajana, luurajana ja juhtis relvastatud missiooni.
- Hilisem elu: elas ja töötas Auburnis, toetas vanadekodu loomist ning osales naiste valimisõiguse liikumises.
- Surm: 10. märts 1913, Auburn, New York.
Harriet Tubman on ajalooliselt tunnustatud kui üks tähtsamaid orjusevastaseid aktiviste Ameerika ajaloos — tema julgus, pühendumus ja strateegiline tegevus aitasid vabastada sadu inimesi ning jätsid püsiva jälje vabaduse võitluse ajaloole.
Varane elu ja haridus
Tubmani ema Rit (kelle isa võis olla valge mees) oli kokk. Tema isa Ben oli metsamees. Ta tegi puidutöid istandikul. Nad abiellusid umbes 1808. aasta paiku. Kohtuprotokollide kohaselt oli neil üheksa ühist last. Linah sündis 1808, Mariah Ritty 1811, Soph 1813, Robert 1816, Minty (Harriet) 1821, Ben 1823, Rachel 1825, Henry 1830 ja Moses 1832.
Lapsepõlve
Tubmani ema oli määratud "suurde majja" ja tal oli väga vähe aega oma pere jaoks. Tubman hoolitses noorema venna ja lapse eest. See oli suurtes peredes tüüpiline. Kui ta oli viie- või kuueaastane, palkas Brodas ta lapsehoidjaks naisele nimega "Miss Susan". Tubmanile tehti ülesandeks lapse valvamine. Tubmanit piitsutati. Hiljem rääkis ta ühest päevast, mil teda piitsutati viis korda enne hommikusööki. Armid jäid talle kogu ülejäänud eluks. Ta leidis viise, kuidas vastupanu osutada, näiteks põgenes viis päeva, kandis peksmise eest kaitseks kihilisi riideid ja võitles vastu.
Lapsena töötas Tubman ka ühe James Cooki nimelise istutaja kodus. Ta pidi kontrollima muskusrottide püüniseid lähedalasuvates soodes. Ta tegi seda tööd isegi pärast seda, kui ta haigestus leetritesse. Ta jäi nii haigeks, et Cook saatis ta tagasi Brodasse. Tema ema hooldas teda terveks. Brodas palkas ta seejärel uuesti tööle. Tubman rääkis hiljem oma teravast lapsepõlve koduigatsusest. Ta võrdles end "Swanee jõe poisiga" (viidates Stephen Fosteri laulule "Old Folks at Home"). Kui ta oli vanem ja tugevam, tegi ta põllu- ja metsatööd, ajas härgi, kündis ja vedas palke.
Peavigastus
Ühel päeval saadeti nooruk Tubman kuivkaupade kauplusesse varusid ostma. Seal kohtus ta ühe teise perekonna orjaga. See ori oli ilma loata põllult lahkunud. Tema valvur oli vihane. Ta nõudis, et Tubman aitaks noormeest ohjeldada. Tubman keeldus. Kui ori põgenes, viskas valvur teda kahekilose raskusega. Kaal tabas hoopis Tubmani. Tubman ütles, et raskus "murdis mu kolju". Hiljem selgitas ta oma veendumust, et tema juuksed - mis "ei olnud kunagi kammitud ja ... paistsid välja nagu puslekorv" - võisid tema elu päästa. Veritsev ja teadvuseta Tubman viidi tagasi oma omaniku majja ja pandi kangastelgede istmele. Ta ei saanud kaks päeva mingit arstiabi. Ta saadeti tagasi põldudele, "veri ja higi voolas mu näost alla, kuni ma ei näinud enam midagi". Tema ülemus saatis ta tagasi Brodessile, kes üritas teda edutult müüa. Tal hakkasid tekkima krambid ja ta näis olevat teadvusetu. Hiljem ütles ta, et oli ümbrusest teadlik, kuigi näis olevat magama jäänud. Need episoodid olid tema perekonnale murettekitavaks. Nad ei suutnud teda äratada, kui ta äkki ja ilma hoiatuseta magama jäi. See seisund jäi Tubmanile kogu tema ülejäänud eluks. Larson oletab, et ta võis vigastuse tõttu kannatada temporaalluubade epilepsia all.
Perekond ja abielu
Umbes 1844. aastal abiellus Tubman vaba mustanahalise mehega nimega John Tubman. Tema või nende ühise aja kohta on vähe teada. Nende abielu oli keeruline, sest ta oli ori. Kuna lastel oleks olnud ema staatus, oleksid kõik Harrieti ja Johni sündinud lapsed saanud orjadeks. Selleks ajaks oli pool Marylandi idakalda mustanahalisest elanikkonnast vaba. Vabade ja orjastatud inimeste vahelised abielud ei olnud haruldased. Enamikus afroameerika perekondades oli nii vabu kui ka orjastatud liikmeid. Larson oletab, et nad võisid kavandada Tubmani vabaduse ostmist. Tubman muutis Philadelphiasse saabudes oma nime Aramintast Harrietiks. Kui ta Manchesterisse tagasi pöördus, et öelda oma abikaasale, et ta tuleks kaasa, oli mees juba uuesti abiellunud.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Kes oli Harriet Tubman?
V: Harriet Tubman oli afroameeriklasest orjapidamisvastane töötaja, humanitaar, liidu spioon ja esimene mustanahaline naine, kes juhtis Ameerika kodusõja ajal Ameerika missiooni.
K: Kuidas ta põgenes orjusest?
V: Ta põgenes Philadelphiasse, kus orjad olid vabad. Hiljem pöördus ta tagasi Marylandi osariiki, et päästa oma pere ja juhatas vabaks veel kümneid orje.
K: Mis põhjustas Tubmani terviseprobleemid?
V: Kui ta oli väga noor, viskas üks vihane valvur teise orja poole raske metallraskuse, mis tabas kogemata Tubmani pead, põhjustades krampe, peavalu, võimsaid nägemusi ja unenägusid, mida ta koges kogu oma elu.
K: Mida tegi Tubman Ameerika kodusõja ajal?
V: Ameerika kodusõja ajal töötas Tubman liidu armee heaks kokana, meditsiiniõena, relvastatud luurajana ja spioonina. Ta oli ka esimene naine, kes juhtis sõjas relvastatud rühma ja juhtis Combehee River Raid'i, mille käigus vabastati Lõuna-Carolinas üle 700 orja.
K: Mida tegi Tubman pärast sõda?
V: Pärast sõja lõppu kolis ta oma perekonnakodusse Auburnis New Yorgis, kus ta hoolitses oma vananevate vanemate eest ja hakkas aktiivselt osalema naiste valimisõigusliikumises, kuni ta haigestus. Oma elu lõpu poole elas ta eakate afroameeriklaste kodus, mille loomisel ta oli aastaid varem aidanud kaasa.
Küsimus: Kuidas üritasid inimesed Harrietit takistada orjade vabastamisel?
V: Orjaomanikud pakkusid suuri preemiaid igaühele, kes suudab oma orjad tagasi tuua, kuid keegi ei teadnud, et see oli Harriet, kes neid vabastas, nii et nad ei saanud teda kunagi kätte.
Otsige