Naiste valimisõigus: määratlus, ajalugu ja tähtsus

Naiste valimisõigus on naiste õigus hääletada ja olla valitud ametisse. See hõlmab nii aktiivset hääleõigust (õigus hääletada) kui ka passiivset õigust (õigus kandideerida ja saada valituks). Üldiselt saavutati see õigus pärast pikki ühiskondlikke ja poliitilisi liikumisi ning õigusel oli sageli piiranguid — näiteks kinnisvara-, maksu- või perekonnaseisu nõuded — enne täieliku üldise valimisõiguse kehtestamist. Enne 19. sajandi lõppu ei olnud enamikus riikides naistel poliitilisel tasandil hääleõigust.

Ajalooline taust ja varased näited

Kaasaegse liikumise varajased ideed naiste poliitilisest osalusest said kõlapinda juba 18. sajandi lõpu Prantsusmaal. PrantsuseVabariik, mis tekkis pärast revolutsiooni, oli vaidluste keskmes — poliitikud ja mõtlejad nagu Antoine Condorcet ning aktivist Olympe de Gouges rõhutasid naiste õigust osaleda riiklikus poliitikas ja hääletada.

Varasematel sajanditel anti hääleõigust mõnikord üksikutele naistele tingimuslikult. Näiteks oli Rootsis vabaduse ajastul (1718–1771) naiste hääleõigus tingimuslik. Ameerika Ühendriikides New Jersey osariigis said vallalised naised, kellel oli vara, hääletada aastatel 1776–1807. Sierra Leone 1792. aasta valimistel said hääleõiguse kõik leibkonnapead; nende hulgas oli umbes kolmandik naisi.

Esimesed riiklikud sammud ja koloniaalne kogemus

Mõned Briti kolooniad andsid naistele varem õigusi kui paljud sõltumatud riigid. Näiteks Bountymässuliste naiste järeltulijad Pitcairni saartel said hääleõiguse alates 1838. aastast; see õigus jäi alles, kui nad 1856. aastal ümberasustati Norfolkisaarele. Lõuna-Austraalias said naised hääletada kohalikel valimistel alates 1861. aastast, Mani saarel said naised hääleõiguse parlamendivalimistel alates 1881. aastast. 1893. aastal sai Uus-Meremaa esimeseks iseseisvaks riigiks, mis andis kõigile täiskasvanud naistele hääleõiguse riiklikel valimistel. Lõuna-Austraalia andis naistele 1894. aastal lisaks hääleõigusele ka õiguse parlamenti kandideerida.

Levik 19.–20. sajandil

19. ja 20. sajandi vahetusel hakkasid paljud lääneriigid järk-järgult andma naistele piiratud või üldist hääleõigust. Piiratud või üldise hääleõiguse said naised 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses mitmes Euroopa ja Põhja-Ameerika riigis, sealhulgas Rootsis, Soomes ja Ühendkuningriigis. Erinevalt paljudest teistest juhtumitest oli Vene impeerium kontekstis oluline märge: Soome, mis tollal kuulus Vene impeeriumi autonoomse osana, kehtestas 1906. aastal üldise ja võrdse valimisõiguse, mille tulemusel valiti 1907. aastal maailma esimesed naissoost parlamendiliikmed.

Enne Esimese maailmasõja lõppu said naised hääleõiguse ka teistes maades: Norras (1913) ja Taanis (1915), samuti mitmes Austraalia osariigis. Pärast Esimest maailmasõda kiirenes hääleõiguse andmine: paljud Euroopa ja Ameerika riigid kehtestasid naistele üldise valimisõiguse 1910.–1920. aastatel.

Edasine areng ja rahvusvaheline tunnustus

Ka 20. sajandi keskel ja lõpus saavutati naiste poliitilise osaluse vallas olulisi verstaposte nii valimisõiguse kui ka esindatuse osas. Tseilon (praeguse nimega Sri Lanka) tunnustas naiste üldist valimisõigust 1931. aastal ning seal valiti 1960. aastal maailma esimene naissoost valitsusjuht, Sirimavo Bandaranaike. Rahvusvahelisel tasandil kinnistas ÜRO ja teised organisatsioonid naiste õiguste olulisust; ÜRO inimõiguste ja võrdõiguslikkuse raamistikud rõhutasid naiste osaluse tähtsust — seda tunnustati selgesõnaliselt ka 1979. aastal.

Tähtsus ja kaasaegsed väljakutsed

• Demokraatia ja õiglus: Naiste hääleõigus on põhielement isikuvabadustes ja demokraatlikus osaluses — see tagab, et poliitilised otsused esindavad kogu ühiskonda.
• Sotsiaalne ja majanduslik mõju: Naiste poliitiline osalus on seotud suurema tähelepanuga haridusele, tervishoiule ja sotsiaalpoliitikale ning aitab parandada poliitikate kaasatust ja tõhusust.
• Esindatus: Hääleõigus ei ole alati tagatis tegelikule võimule või esindatusele. Paljudes riikides on jäänud lahendamata küsimused naiste alaresindatuses parlamendis ja juhtivatel ametikohtadel; selle kõrvaldamiseks kasutatakse erinevaid meetmeid, näiteks naiste kvoote ja soolist võrdõiguslikkust toetavaid poliitikaid.
• Praktilised piirangud: Isegi kui seadusandlikult on naistel hääleõigus, võivad püsida takistused nagu diskrimineerimine, julgeolekuprobleemid, hariduse puudus või ligipääsu piirangud valimisprotsessidele.

Peamised verstapostid lühikokkuvõttena

• 18.–19. sajand: varased ideed ja tingimuslikud hääleõigused mõnes kohas.
• 1893: Uus-Meremaa – esimene iseseisev riik, mis andis kõigile naistele riikliku hääleõiguse.
• 1906: Soome (selles kontekstis osa Vene impeeriumist) kehtestab üldise hääleõiguse ja 1907 valitakse esimesed naisparlamendiliikmed.
• 1910.–1920. aastad: paljud Euroopa ja Põhja-Ameerika riigid annavad naistele üldise hääleõiguse.
• 1931: Tseilon (Sri Lanka) annab naistele hääleõiguse; 1960 valitakse Sirimavo Bandaranaike maailma esimeseks naissoost valitsusjuhiks.
• 1979. Rahvusvaheline õigus ja inimesedõiguste raamistikud tõstavad naiste poliitilise osaluse tähtsust.

Kokkuvõtlikult on naiste valimisõigus olnud pikaajalise ühiskondliku võitluse tulemus, millel on olnud suur mõju demokraatiale ja soolisele võrdõiguslikkusele. Kuigi õigus hääletada on tänapäeval peaaegu üle kogu maailma laialdaselt tunnustatud, jätkuvad pingutused, et eemaldada praktilised takistused ja tagada naiste täielik ja mõjuv esindatus otsustusprotsessides.

Küsimused ja vastused

K: Mis on naiste valimisõigus?

K: Millal algas kaasaegne naiste valimisõiguse liikumine?

K: Mis aastal andis Uus-Meremaa esimese iseseisva riigina kõigile täiskasvanud naistele hääleõiguse?

K: Milline oli esimene Euroopa riik, mis kehtestas naiste valimisõiguse?

K: Kes valiti maailma esimeseks naisvalitsuse juhiks?

K: Millal tunnustas ÜRO naiste valimisõigust kui õigust?

Otsing