Naiste valimisõigus
Naiste valimisõigus on naiste õigus hääletada ja olla valitud ametisse. Üldiselt on see õigus antud pärast pikki poliitilisi kampaaniaid. Paljudes riikides tunnustati seda enne üldist valimisõigust. Enne 19. sajandi lõppu ei olnud ühelgi naisel hääleõigust ühelgi poliitilisel valimisel.
Kaasaegne liikumine naiste hääleõiguse saamiseks algas Prantsusmaal 18. sajandi lõpus. PrantsuseVabariik oli asutatud pärast revolutsiooni ning politoloog Antoine Condorcet ja aktivist Olympe de Gouges võitlesid selle eest, et naised saaksid riiklikel valimistel hääletada.
Varasematel juhtudel anti naiste valimisõiguse puhul ainult nendele naistele, kes vastasid teatavatele nõuetele, õigus hääletada teatud liiki valimistel. Rootsis oli naiste valimisõigus vabaduse ajastul (1718-1771) tingimuslik. New Jersey osariigis võisid vallalised naised, kellel oli vara, hääletada aastatel 1776-1807. Sierra Leone 1792. aasta valimistel võisid hääletada kõik leibkonnapead, kellest üks kolmandik olid naised.
Mitmed Briti kolooniad tunnustasid naiste valimisõigust enne enamikku riike. Bountymässuliste naissoost järeltulijad, kes elasid Pitcairni saartel, said hääletada alates 1838. aastast. See õigus jäi alles, kui nad 1856. aastal Norfolkisaarele ümber asustati. Lõuna-Austraalias said naised hääletada kohalikel valimistel alates 1861. aastast ja Mani saarel elavad naised said hääletada parlamendivalimistel alates 1881. aastast. 1893. aastal sai Uus-Meremaa esimeseks iseseisvaks riigiks, mis andis kõigile täiskasvanud naistele hääleõiguse riiklikel valimistel. Lõuna-Austraalia naised said sama õiguse 1894. aastal ja said esimesena õiguse kandideerida (kandideerida) parlamendis.
Paljud riigid tegid sama varsti pärast sarnaseid lahinguid. Piiratud hääleõiguse said naised 19. sajandi lõpus ka mitmes läänemaailmas, sealhulgas Rootsis, Soomes ja Ühendkuningriigis. Vene impeerium oli esimene Euroopa riik, mis kehtestas naiste valimisõiguse 1906. aastal. Samuti valiti seal 1907. aasta valimistel maailma esimesed naissoost parlamendiliikmed. Sel ajal oli see osa Vene impeeriumist. Esimese maailmasõja eelsetel aastatel said naised hääleõiguse ka Norras (1913) ja Taanis (1915) ning teistes Austraalia osariikides. Enamikus teistes lääneriikides saavutati naiste valimisõigus Esimese maailmasõja lõpus.
Tseilon, praeguse nimega Sri Lanka, tunnustas seda õigust 1931. aastal. See valis 1960. aasta valimistel maailma esimese naissoost valitsusjuhi Sirimavo Bandaranaike. ÜRO tunnustas naiste valimisõigust selgesõnaliselt 1979. aastal.
Naiste valimisõigus
Kolmeteistkümnest kokku üheksateistkümnest naisparlamendiliikmest kolmteist. Need olid esimesed naisparlamendiliikmed maailmas, kes valiti Soome parlamendivalimistel 1907. aastal.
Muu lehekülg
- Suffragette
Küsimused ja vastused
K: Mis on naiste valimisõigus?
V: Naiste valimisõigus on naiste õigus osaleda valimistel, mis hõlmab kandidaadi valimist ja võimalust olla valitud poliitilisele ametikohale.
K: Millal algas kaasaegne naiste valimisõiguse liikumine?
V: Kaasaegne naiste valimisõiguse liikumine algas Prantsusmaal 18. sajandi lõpus.
K: Mis aastal andis Uus-Meremaa esimese iseseisva riigina kõigile täiskasvanud naistele hääleõiguse?
V: Uus-Meremaa sai esimeseks iseseisvaks riigiks, mis andis kõigile täiskasvanud naistele hääleõiguse riiklikel valimistel 1893. aastal.
K: Milline oli esimene Euroopa riik, mis kehtestas naiste valimisõiguse?
V: Vene impeerium oli esimene Euroopa riik, mis kehtestas naiste valimisõiguse 1906. aastal.
K: Kes valiti maailma esimeseks naisvalitsuse juhiks?
V: Sirimavo Bandaranaike valiti maailma esimeseks naisvalitsuse juhiks Tseiloni (praegune Sri Lanka) 1960. aasta valimistel.
K: Millal tunnustas ÜRO naiste valimisõigust kui õigust?
V: ÜRO tunnustas naiste valimisõigust selgesõnaliselt õigusena 1979. aastal.
